Kuninganna jõulupidustused. Amanda McCabeЧитать онлайн книгу.
nii lootusrikas olnud. Kool andis talle ettekäände põgeneda kodust – kohast, kus elu oli vaevarikas. Kas ränk töö tasus end lõpuks ära? Milline on preemia?
„Ütlesite, et saan paljugi ära teha, milord,“ ütles John allasurutud innukusega. Ta püüdis jätta muljet, et on Cambridge’i minekuks ja selle lõpetamise järel ootavaks karjääriks piisavalt küps. Võib-olla pääseb ta isegi õukonda. „Loodan, et see on tõsi. Soovin kõigest hingest kuningannat teenida.“ Ja võib-olla ühtlasi taastada Huntleyde hea nime, kui selleks pole liiga hilja. Perekonnaau taastamisest saaks ta eluülesanne.
Söör Matthew naeratas. „Oivaline, John. Kuninganna vajab sinusuguseid andekaid ja lojaalseid mehi praegu rohkem kui kunagi enne. Kardan, et Inglismaad ootavad ees sünged ajad.“
Kas süngemad kui praegu, mil Hispaania ja Prantsusmaa nihkuvad lähemale ning Šotimaal ootab Mary kallalekargamiseks õiget hetke? „Milord?“
„Kuningannal on alati olnud palju vaenlasi, kuid nüüd muutuvad nood üha ähvardavamaks. Loodan peagi kokku kutsuda rügemendi, mida Madalmaadesse saata.“3
„Kas tõesti?“ küsis John kasvava innuga. Olla sõdur, võita lahingutes kuulsust – see oleks kindel viis Huntleyde hea nime taastamiseks. „Kas teil leiduks ka minu jaoks kohta, milord?“
Söör Matthew naeratas virilalt. „Ehk kunagi tulevikus, John. Kõigepealt pead õpingud lõpetama. Mõistusest ja keeleandest võib sulle veel suurt tulu tõusta.“
John varjas pettumust. „Kus mu koht võiks siis olla?“
„Ehk…“ Söör Matthew tundus kõhklevat. „Oled võib-olla kuulnud minu sõbrast söör Francis Walsinghamist?“4
Loomulikult oli John Walsinghamist kuulnud. Too oli kuninganna kõige usaldusväärsem sekretär, kes teadis palju riigisaladusi ja ohuallikaid. „Jah, ma tean teda.“
„Hiljuti päris ta minult sinu õpingute kohta. Kui Hispaaniaga peaks sõda puhkema, on tema sidemete ja sinu oskustega mehed kõrges hinnas.“
Johni peas tormlesid mõtted. Teadmine, et Walsinghami-sugune mees tegi tema kohta järelepärimisi, uhtis temast üle nagu tõusulaine ning tekitas kerget peapööritust. „Kas seepärast, et olen pooleldi hispaanlane?“
„Selle ja muidugi su mõistuse pärast. Võib-olla räägib sinu kasuks ka vaist. Märkasin seda, kui sind lapsepõlves jälgisin. Sa oskasid jälgida, sa – teadsid. See on sul praegugi olemas. Õigesti arendatud ja suunatud, võib see su veel kaugele viia.“
„Kas arvate, et Hispaania on meile ohtlik? Kas te sellepärast lähetegi Madalmaadesse?“’
„Hispaania on alati ohtlik, kallis poiss. Kes teab, mis juhtub mõne aasta pärast, kui oled oma õpingud lõpetanud. Mis oleks, kui räägiksid mulle rohkem oma õpingutest? Mida sa matemaatikas ja astronoomias oled õppinud?“
John tegi söör Matthew’ga aiale ringi peale ja lõpetas kloostri peaukse ees, kus ristiisa teener tema ratsuga juba ootas. John rääkis oma õpingutest ja esitas mõned küsimused õukonna kohta, millele söör Matthew põgusalt ka vastas.
„Õpi hoolega, John, ja ära isa pärast muretse. Tagan, et tema poolt ei sünni sulle midagi halba,“ ütles söör Matthew ja vinnas end sadulasse. „Pean nüüd minema, aga kas sa mõtled sellele, millest ma sulle rääkisin?“
„Loomulikult, milord.“ John oli üpris kindel, et ei suuda millestki muust mõelda. Ta kummardas ja söör Matthew kappas minema.
John pööras ringi ja vaatas maja. Kehvas valguses, mis varjas lappe ja pragusid, nägi Huntleyburg Abbey tavalisest parem välja. Nii väga kui John tahtis ka selle endist hiilgust ja ilu taastada, polnud tal aimugi, kuidas seda teha. Võib-olla aitavad saladused – Walsinghami ja Inglismaa omad. Aga milline ta elu siis oleks? Millise tee ta peaks valima? John ei teadnud.
Aga seda teadis ta kindlalt, et kui isa määritud Huntleyde hea nime taastamiseks tuleks tal hakata salakuulajaks, elada varjudes ja poolikult, teeb ta seda. Perekonna au taastamiseks teeb ta mida iganes, toob ükskõik kui suure ohvri. John tõotas seda endale ja oma suguvõsale. Huntleyde hea nime taastamisest saab tema eluülesanne.
1 Iirimaa oli ammustest aegadest kurikuulus nii mõnegi mehe hea maine põrmustajana. Piirkonda iseloomustas lakkamatu väiksemamahuline sõjategevus: võitlesid põliselanikud ja asunikud, iirlaste eri klannid ja isegi asunike eri rühmitused. Elizabeth I-l ei õnnestunudki Iirimaal Inglise ülemvõimu kehtestada ja lähetus sinna tähendas sageli kuninganna ebasoosingut. Tõlkija
2 Kuningas Henry VIII (1509–1547) viis Inglismaal läbi reformatsiooni ja rajas anglikaani kiriku. Kiriku- ja kloostrimaad riigistati ning oli tavaline, et kõrgaadlikud need endale häärberiks ostsid. Tõlkija
3 Elizabeth I taunis sõda ja üritas Mandri-Euroopa siseasjadesse mitte sekkuda, kartes sealsete riigipeade invasiooni Inglismaale. Kriis saabus 1584. aastal, kui mõrvati Madalmaade iseseisvuslaste juht Oranje Willem. Näis, et Parma hertsogile on mässu mahasurumiseks teed valla ja kui Felípe II on Madalmaad korrale kutsunud, keskendub ta Inglismaale. Tõlkija
4 Sir Francis Walshingam (1532–1590) oli alates 1573. aastast Elizabeth I peasekretär, kuid ajalukku on ta läinud peamiselt salateenistuse ülemana. Riigisekretäri tööülesanded polnud ametlikult kindlaks määratud, aga kuna ta haldas kogu kuninganna kirjavahetust ja määras riiginõukogu istungite päevakava, oli tal suur mõjuvõim nii sise- kui ka välispoliitikas. Tõlkija
Teine peatükk
Galway, varasuvi, 1588
Alys tassis pesukorvi linadega Dunboytoni kindluse köökide kohal asuvasse pesukööki ja kuulis kivitrepil nüüdseks juba liigagi tuttavat nooremate teenijannade nuuksumist. Nende paanika oli kestnud juba päevi ja lasunud musta pilvena Dunboytoni kohal.
Ega Alys neid süüdistanudki. Ta isegi tundis ennast nagu mõõgateral, valmis kukkuma ühele või teisele poole, kuid hoolimata kohutavast ebakindlusest oli tal seni õnnestunud tasakaal säilitada. Räägiti, et Hispaania laevastik on Lissaboni sadamast välja purjetanud ja teel Inglismaa poole, et vallutada saareriigi rahvas ja maa, kaasa arvatud Iirimaa. Sajad laevad tuhandete meestega pardal tulid sõda tooma.
Alys soovis, et suudaks peletada kuulujutud, mis lehvisid nagu sünged tondid kindluse koridorides. Ta tahtnuks pettumusest karjuda.
Aga ta ei tohtinud. Ta oli nüüd lossiemand, nagu ta oli seda olnud kõik need ema surmale järgnenud üheksa aastat. Ta võttis eeskuju ema rahulikkusest ja meelekindlusest.
Alys astus pesukööki ja pani korvi teiste juurde. Ta märkas, et päevatöö polnud isegi poolenisti tehtud. Kateldes keesid omapäi voodilinad ja lavendlilõhnaline õhk oli aurust nii paks, et sellest nägi hädavaevu läbi.
„Oh, mileedi!“ ulus üks teenijannadest, noor Molly Alyst nähes. „Räägitakse, et hispaanlased piinavad meid kohutavalt! Et neil on laevadel kaasas piitsad, poomisnöörid ja põletusrauad, millega imikuid märgistada.“
„Ka mina kuulsin seda,“ sõnas teine teenijanna sünge leppimusega. „Kõik vanemad lapsed tapetakse ja nooremad märgistatakse, et nad ei unustaks iial alistamise häbi.“
„Ärge olge rumalad,“ ütles vanempesunaine südilt. „Lööme nad kõik maha ja viskame müüri taha merre, enne kui nad kedagi märgistada jõuavad.“
„Räägitakse, et sakslased põletasid Leideni maani maha, enne kui hispaanlased selle vallutasid,“ ütles teenijanna. „Peaksime sedasama tegema.“
„Aitab!“ käratas Alys rangelt. Ta hakkab karjuma, kui