Ja siis oli ta läinud. Лайза ДжуэллЧитать онлайн книгу.
eriti.“
Noelle ohkas ja tõmbas Ellie’ kodutöö lähemale. „Noh, siis oled sa tõesti üks õnneseen. Tõepoolest. Ja loodan, et saad ise ka aru, kuidas sul vedanud on?“
Ellie noogutas.
„Tore. Sest kui saad minuvanuseks, siis on hunnikute kaupa asju, mida sa endale tahaksid ja mida kõik teised su ümber saavad, ja siis mõtled, et nüüd peaks minu kord olema. Peaks ju. Ja siis näed, kuidas see kõik päikseloojangusse kaob. Ja sa ei saa sinna midagi parata. Mitte kõige vähematki.“
Siis laskus pikk ja kohmetu vaikus, kuni Noelle lõpuks prillid aeglaselt ninale lükkas, Ellie’ kodutöö esimese lehe avas ja ütles: „No nii, vaatame siis, kuidas mu parimal õpilasel sel nädalal läks.“
„Räägi, Ellie, millest sa unistad?“
Ellie oigas sisimas. Noelle Donnellyl oli jälle see tuju peal.
„Et mul lihtsalt riigieksamitel hästi läheks. Ja sisseastumiseksamitel ka. Ja siis heasse ülikooli õppima minemisest.“
Noelle laksutas keelt ja pööritas silmi. „Mis värk teil noortel selle ülikooli saamise kinnisideega küll on? Oo, puhugu fanfaarid, ma sain Trinity kolledžisse sisse! Mõni asi! Mu ema muust ei kirenudki. Tema ainuke tütar! Trinity kolledžis! Ja vaata, milline ma nüüd olen. Üks vaesemaid inimesi, keda ma tean.“
Ellie naeratas ja nuputas, mida öelda.
„Ei, elus on enamatki kui ülikool, preili Tarkpea. On enamat kui diplomid ja tunnistused. Mul on neid nii palju, et võiks neis ujuda. Ja vaata mind – istun siin teie mõnusas soojas majas, joon teie mõnusat Earl Grey teed, saan sandikopikaid selle eest, et oma teadmisi sulle pähe valan. Ja siis lähen oma tühja koju tagasi.“ Ta pöördus järsku ja vaatas Elliele ainiti otsa. „Täiesti tühja. Ma vannun.“ Siis ta ohkas ja naeratas, lükkas prillid ninaseljale ja pööras pilgu Ellielt ära ning tund võis alata.
Hiljem leidis Ellie köögist ema ja ütles: „Ema. Ma ei taha rohkem eratunde võtta.“
Ema pöördus ja vaatas talle küsivalt otsa. „Tõesti?“ küsis ta. „Miks?“
Ellie kaalus, kas tunnistada tõtt. Ta kavatses öelda: „Sest ta hirmutab mind ja räägib nii veidraid asju ja ma ei taha temaga enam iga nädal tund aega kahekesi olla.“ Kuidas ta soovis, et oleks tõtt rääkinud. Võib-olla, kui ta oleks tõtt rääkinud, oleks ema ehk suutnud kõik ära klaarida ja kõik oleks läinud teisiti. Aga millegipärast jättis ta need sõnad ütlemata. Vahest kartis ta, et ema nimetab seda tobedaks põhjuseks tunnid pooleli jätta just nüüd, kui eksamid olid ukse ees. Või vahest ei tahtnud ta Noelle’ile pahandust kaela tuua, ei tahtnud, et sellest kujuneks mingi olukord. Aga mingil seletamatul põhjusel ütles ta vaid: „Ma arvan lihtsalt, et Noelle’il pole mulle rohkem midagi õpetada. Mul on kõik need proovieksamid, mis ta mulle tõi. Saan lihtsalt neid edasi lahendada. Ja sul on siis ka vähem maksta.“ Ta naeratas võidukalt ja jäi ema vastust ootama.
„Noh, see on nüüd küll pisut kummaline, eriti vahetult enne eksameid.“
„Täpselt. Minu arust on muidki asju, mida selle ajaga peale hakata. Näiteks geograafiat õppida. Oleks tõeliselt hea, kui mul oleks geograafia õppimiseks rohkem aega.“
See oli sajaprotsendiline vale. Ellie oli kõigis ainetes järje peal. Lisatund nädalas ei muudaks enam midagi. Aga sellegipoolest kinkis ta emale meelitava naeratuse, jättis palve nende vahele rippuma, ootas.
„Noh, kallis, eks sa ise tea.“
Ellie noogutas innukalt, kuklas tiksumas Noelle’i tähendusrikkad sõnad, ammuse praadimise ja pesemata juuste lehk, tujuhood ja kergelt riivavad, kohatud küsimused.
„Oled sa kindel? Oleks kena ilma selle lisakuluta läbi ajada,“ kõhkles ema.
„Just.“ Teda valdas kergendustunne. „Ausalt.“
„Olgu pealegi,“ ütles ema, tõmbas külmkapi ukse lahti, võttis purgi Bologna kastet välja ja pani ukse uuesti kinni. „Helistan homme ja annan talle ka teada.“
„Suurepärane,“ ütles Ellie kergelt, tundes, nagu oleks ta hingelt langenud veider räpane koorem. „Aitäh sulle.“
Kaheksa
Ülikonnas politseinik, kes Laureli vastu võttis, oli noor ja kurnatud, niiskete kätega ja pisut närvis. Ta juhatas ta ülekuulamistuppa. „Aitäh tulemast,“ sõnas ta nõnda, nagu oleks eksisteerinud ka teine valik – vabandust, ma olen täna hõivatud, äkki järgmisel nädalal?
Keegi läks Laurelile topsitäit vett tooma ning hetk hiljem avanes uks uuesti ja sisse astus Paul.
Paul, issake, muidugi Paul. Laurelile polnud Paul isegi mõttesse tulnud. Ta oli reageerinud nii, nagu puudutaks asi vaid teda. Aga ilmselgelt oli keegi jaoskonnas Pauli peale mõelnud. Mees tuiskas tuppa, täiesti hõbedased juuksed ripakil, ülikond kortsunud, kontori kuiv hõng nahka imbunud. Ta sirutas käe Laureli õla poole, kui temast möödus, aga naine ei suutnud end kokku võtta ja tema kohalolekut pöördumisega tunnustada, vaid manas näole põgusa naeratuse vaid nende pärast, kes seda taaskohtumist pealt nägid.
Paul istus naise kõrvale, käsi lipsule surutud, kui end toolile langetas. Keegi tõi talle joogimasinast teed. Laurel oli tee pärast pahane. Laurel oli Pauli pärast pahane.
„Oleme uurinud teatud kohta Doveri lähedal,“ sõnas Dane’i-nimeline uurija. „Helistas üks koerajalutaja, kelle terjer kaevas välja koti.“
Kott. Laurel noogutas raevukalt. Kott pole laip.
Dane tõmbas papist seljaga ümbrikust mõned 25 x 20 cm fotod ja lükkas need üle laua Laureli ja Pauli ette. „Kas tunnete neist asjadest midagi ära?“
Laurel tõmbas fotosid enda poole.
See oli Ellie’ kott. Tema koolikott. See, mille ta oli õlale visanud, kui läks kõigi nende aastate eest raamatukokku. Näha oli väikest punast logo, mis oli politsei üleskutses nii tähtsat rolli mänginud. See oli praktiliselt ainuke eristatav detail, mida Ellie sellel päeval kandis.
Teine foto kujutas musta T-särki – lohvakat kärbitud kaeluse ja poolvarrukatega asjandust. Sellesse õmmeldud sildil seisis „New Look“. Ta toppis särgi alati poolenisti värvli vahele.
Kolmas ese oli rinnahoidja: hallist trikoost ja mustade täppidega. Selle sildil seisis „Atmosphere“.
Neljandaks paar teksaseid. Heledast teksariidest. Nende sildil oli „Top Shop“.
Viiendal pildil olid kulunud valged tennised.
Kuuendaks nägi ta lihtsat valge krookpaela ja kapuutsiga musta pusa. Selle sildil seisis „Next“.
Seitsmes ese oli koduvõti. Võtmehoidjaks oli väike öökull, millel läksid silmad põlema, kui ta kõhule vajutada.
Kaheksas pilt kujutas virna töövihikuid ja õpikuid, niiskusest rohelised ja mädanenud.
Üheksas oli pinal: mustade ja punaste täppidega, pliiatseid-pastakaid täis.
Kümnes oli üksik hügieeniside, nüüdseks pundunud ja rõve.
Üheteistkümnes oli väike nahast rahatasku, lilladest ja punastest lapikestest kokku õmmeldud ja lukuga, mis ulatus ümber kolme külje ja kandis lukukeele otsas suletutti.
Kaheteistkümnes ese oli väike sülearvuti – vanamoodne ja pisut kulunud.
Viimaks aga nägi ta passi.
Ta tõmbas selle foto lähemale, ja kui Paul tema poole nõjatus, lükkas Laurel selle nende vahele.
Pass.
Ellie polnud passi kaasa võtnud. Laurelil oli siiamaani Ellie’ pass alles. Ta võttis selle Ellie’ asjade karbist aeg-ajalt välja ja vaatles oma tütre kummituslikku nägu, mõeldes reisidele, kuhu tal minemata jäi.