Asumi äär. Айзек АзимовЧитать онлайн книгу.

       Trükitud Euroopa Liidus

      Pühendatud Betty Prashkerile, kes käis peale, ja Lester del Reyle, kes mind rahule ei jätnud.

      PROLOOG

      Esimene Galaktikaimpeerium oli hävingu äärel. Ta oli juba sajandeid kõdunenud ja lagunenud, ning üksainus mees sai sellest täielikult aru.

      See mees oli Hari Seldon, Esimese Impeeriumi viimane suur teadlane, kes oli välja töötanud psühhoajaloo – teaduse, mis taandas inimkäitumise matemaatilisteks valemiteks.

      Üksikindiviid on ettearvamatu, kuid Seldon leidis, et rahvahulkade reaktsioone võib vaadelda statistiliselt. Mida suurem oli rahvahulk, seda täpsemini sai seda teha. Ja Seldon ei opereerinud vähema kui kogu Galaktika miljonite asustatud maailmade inimestega.

      Seldoni valemid näitasid talle, et sinnapaika jäetuna Impeerium laguneks ja järgneks kolmkümmend tuhat aastat inimlikku viletsust ja agooniat, kuni selle varemetest kerkiks Teine Impeerium. Aga mõningaid tingimusi muutes võis selle interregnumi lühendada ühe aastatuhandeni, kõigest tuhande aastani.

      Just sel eesmärgil asutas Seldon kaks teadlaste kolooniat, mida ta nimetas „Asumiteks”. Täiesti teadlikult paigutas ta nad Galaktika vastasäärtesse. Esimene Asum, mis keskendus füüsikateadustele, seati üles täiesti avalikult. Teise Asumi, psühhoajaloolaste ja mentalistide koloonia olemasolu oli aga varjatud ja maha vaikitud.

      Asumi triloogias räägiti interregnumi esimese nelja sajandi lugu. Esimene Asum (tavaliselt tuntud kui lihtsalt Asum, sest teise olemasolu oli peaaegu kõigile teadmata) sai alguse väikesest ühiskonnast Galaktika välimiste ääremaailmade tühjuses. Regulaarselt seisis ta silmitsi kriisidega, milles inimsuhtluse muutujad – ja ajastu sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid – tema ümber koomale tõmbusid. Asumil oli võimalik edasi minna vaid ühes suunas, ja kui ta seda tegi, avanes tema ees uus arenguhorisont. See kõik oli tolleks ajaks ammu elavate hulgast lahkunud Hari Seldoni poolt nii kavandatud.

      Esimene Asum võttis oma ülimusliku teaduse toel üle end ümbritsevad barbaarsed planeedid. Ta läks vastu anarhistlikele sõjaväejuhtidele, kes olid surevast Impeeriumist lahku löönud, ja võitis neid. Ta läks vastu surevale Impeeriumile endale, selle viimasele tugevale Imperaatorile ja viimasele tugevale kindralile, ja võitis ka neid.

      Paistis, et Seldoni Projekt töötas laitmatult ja miski ei takistanud Teise Impeeriumi kavakohast asutamist võimalikult väikse vahepealse hävinguga.

      Aga psühhoajalugu on statistiline teadus. Alati on väike võimalus, et midagi läheb viltu, ja midagi läkski – miski, mida Hari Seldon poleks saanud ette näha. Eikuskilt tuli üks mees, keda kutsuti Muulaks. Tal olid mentaalsed võimed Galaktikas, kus need olid tundmatud. Ta suutis vormida inimeste tundeid ja muuta nende meeli nii, et tema kõige vihasematest vaenlastest said tema ustavad alamad. Terved armeed ei saanud, ei tahtnud tema vastu võidelda. Teine Asum langes ja Seldoni Projekt näis olevat hävitatud.

      Jäi vaid saladuslik Teine Asum, keda Muula ootamatu ilmumine oli tabanud üllatusena, kuid kes hakkas aeglaselt valmistama ette vasturünnakut. Ta tugevaimaks kaitseks oli see, et keegi ei teadnud tema asukohta. Muul otsis seda, et viia lõpule Galaktika vallutamine. Need, kes olid truud Asumi jäänustele, otsisid seda, et leida abi.

      Kuid teda ei leitud. Muula peatas kõigepealt üks naine, Bayta Darell, ja see andis küllalt aega Teisele Asumile, et õiged abinõud tarvitusele võtta ja Muul lõplikult peatada. Aeglaselt valmistusid nad Seldoni Projekti taaskäivitamiseks.

      Kuid teiselt poolt oli Teiselt Asumilt saladuskate kadunud. Esimene Asum oli nende olemasolust teadlik ja ei soovinud näha tulevikku, kus nad oleksid mentalistide kontrolli all. Esimene Asum oli ülimuslik füüsilises jõus, kuid Teisel Asumil lasus veel üks koorem: nad pidi toime tulema kahe ülesandega: Esimese Asumi tagasilöömisega ja oma tundmatuse taastamisega.

      Oma parima juhi, Esimese Rääkija Preem Palveri juhtimisel sai Teine Asum sellega hakkama. Esimesele Asumile jäeti mulje, et nad on võitnud ja Teise Asumi hävitanud, ning Esimene Asum hakkas Galaktikas üha suuremat võimu haarama, täielikus teadmatuses sellest, et Teine Asum on endiselt olemas.

      Esimese Asumi sünnist on möödas nelisada üheksakümmend kaheksa aastat. Ta on oma tugevuse tipus, kuid üks mees ei nõustu kõike näivat tõe pähe võtma ...

      1. NÕUNIK

      1

      „Loomulikult ei usu ma seda,” ütles Golan Trevize, seistes Seldoni Halli laiadel astmetel ja vaadates päikesepaistes sädelevat linna.

      Terminus oli pehme kliimaga ja kõrge vee/maa suhtega planeet. Kliimakontrolli kasutuselevõtt oli planeedi veelgi mugavamaks ja Trevize’i arvates ka oluliselt igavamaks teinud.

      „Ma ei usu seda üldse,” kordas ta ja naeratas. Ühtlased valged hambad särasid ta nooruslikus näos.

      Tema kaaslane, Munn Li Compor, samuti nõunik, kes oli Terminuse traditsioonidest hoolimata võtnud endale keskmise nime, raputas murelikult pead. „Mida sa ei usu? Et päästsime linna?”

      „Ei, seda ma usun. Me ju päästsime linna? Ja Seldon ennustas, et me linna päästame; ta ütles, et me talitame õigesti, kui linna päästame, ja et tema nägi seda kõike viissada aastat ette.”

      Compor tasandas häält ja ütles poolsosinal: „Kuule, mul on ükskõik, kui sa minuga sellest räägid, kuna minu arvates on see ainult jutt, aga kui sa seda laialt kuulutama hakkad, ei taha mina sinu lähedal seista, kui välk sisse lööb. Ma pole kindel, kui täpselt see on sihitud.”

      Trevize’i naeratus ei kadunud. „Mis on selles halba, kui öelda, et linn on päästetud? Ja et see saavutati ilma sõjata?”

      „Polnud ju kellegagi sõdida,” ütles Compor. Ta juuksed olid võikollased ja silmad taevassinised ning ta oli alati suutnud vastu seista kiusatusele neid ebamoodsaid toone muuta.

      „Oled sa kunagi kuulnud kodusõjast, Compor?” küsis Trevize. Ta oli pikk ja tal olid mustad, veidi lainjad juuksed ning käies oli tal kombeks torgata pöidlad pehme õlavöö vahele, mida ta alati kandis.

      „Kodusõda pealinna asukoha pärast?”

      „Vastuolu oli küllalt tõsine, et põhjustada Seldoni kriisi. See hävitas Hannise poliitilise karjääri ning aitas meid sinuga viimastel valimistel Nõukokku. Küsimus jäi rippuma ...” Trevize kõigutas kätt aeglaselt edasi-tagasi, kujutades tasakaalu otsivat kaalu.

      Ta peatus trepil, ignoreerides teisi valitsuse liikmeid, meediat ja kõrgseltskonna tegelasi, kes olid endale muretsenud kutsed, et näha Seldoni tagasitulekut (või vähemalt tema kujutise tagasitulekut).

      Nad läksid Seldoni heakskiidu paistel trepist alla, rääkides, naerdes ja võidurõõmutsedes, et kõik oli osutunud õigeks.

      Trevize seisis paigal ja laskis rahvahulgal endast mööduda. Paar sammu edasi astunud, peatus ka Compor. Nende vahel oleks nagu nähtamatu nöör pingule tõmbunud. „Kas sa ei tulegi?” küsis ta.

      „Pole ju kiiret. Nõukogu istung ei hakka enne, kui linnapea Branno on olukorrast oma tavalisel kindlal viisil, silphaaval kokkuvõtte teinud. Mul pole mingit kiiret järjekordset kaalukat