Kreeka müüdid. Stephen FryЧитать онлайн книгу.
korrakski vait ja ma räägin…”
Need turtsakad sõnad ei takista neid tulevikus paari heitmast ja sigitamast TYPHONIT – kõige hullemat ja surmavamat kõigist koletistest.8 Kuid praegu polnud Gaial tahtmist ei armastuseks ega solvangute vahetamiseks.
„Kuula. Minu poeg Kronos – kas ta on kusagil siin lähedal?”
Tema vend tõi kuuldavale alistunud ohke.
„Peaaegu kindlasti. Sa võiksid talle öelda, et ta mu rahule jätaks. Ta ei tee terve päeva muud, kui jõlgub siin ja vahib mulle otsa, silmad udused ja suu töllakil. Ma arvan, et ta on minust sisse võetud, nagu mehed mõnikord meestest on. Ta ahvib minu soengut järele ja lösutab puude ja kaljurahnude najal, armetu, nukker ja vääritimõistetud ilme näol. Nagu ootaks, et keegi maalib teda või midagi sellist. Kui ta ainiti mind ei vaata, vahib ta seda laavalõõri seal. Seal ta praegu ongi, vaata. Proovi talle natuke aru pähe panna.”
Gaia läks poja juurde.
Sirp
Kronos (või Cronus, nagu talle meeldis end vahel nimetada) ei olnud tegelikult selline vaevatud ja haavatav emo-nooruk, nagu võiks Rhea ja Tartarose kirjelduste järgi arvata, sest ta oli kõige tugevam kujuteldamatult tugeva rahva seast. Süngelt kena oli ta küll, ja tõesti, ta oli ka tujukas. Kui Kronosel oleks olnud selliseid eeskujusid võtta, oleks ta võib-olla pidanud end sarnaseks Hamletiga selle kõige mõtlikumatel hetkedel või Jaques’iga selle kõige ennastunustavamalt morbiidsetel hetkedel. Konstantiniga Tšehhovi „Kajakast”, kelles on natuke aimata midagi Morrisseyst. Kuid temas oli natuke ka Macbethi ja enam kui ainult natuke Hannibal Lecterit – nagu me varsti näeme.
Kronos oli esimene, kes avastas, et morni vaikimist peetakse tihtipeale jõu, tarkuse ja üleoleku märgiks. Ta oli kaheteistkümnest lapsest noorim ja alati oma isa vihanud. Sügav ja lõikav kadeduse- ja halvakspanumürk hakkas juba tema tervet mõistust lõhkuma, kuid tal oli õnnestunud varjata oma vihkamise ägedust kõigi eest peale oma imetleva õe Rhea, kes oli ainus pereliige, kelle juures Kronos tundis end nii mugavalt, et oma tõeline mina paljastada.
Kui nad Tartarosest ülespoole suundusid, valas Gaia tema vastuvõtliku kõrva sisse veelgi mürki.
„Uranos on julm! Ta on hullumeelne! Ma kardan iseenda ja kõigi teie pärast, mu kallid lapsed! Tule, poiss, tule!”
Ta viis Kronose Othryse mäele. Mäletate seda kummalist ja hirmutavat eset, mille ta oli sepistanud ja kaljulõhesse peitnud, enne kui kõik oma lapsed läbi käis? Nüüd viis ta Kronose kaljulõhe juurde ja näitas talle, mille oli valmistanud.
„Võta see oma kätte. Võta-võta.”
Kronose mustad silmad helkisid, kui ta selle ülimalt kummalise eseme kuju ja tähendust nägi ning mõistis.
See oli sirp. Tohutu suur vikatitaoline sirp, mille hiiglaslik kaardus tera oli sepistatud adamantiinist, mis tähendab „taltsutamatut”. Võimas hallist tulekivist, graniidist, teemandist ja ofioliidist agregaat, mille poolkuukujuline tera oli vormitud üliteravaks. See tera suutis läbi lõigata kõigest.
Kronos võttis sirbi selle peidukohast sama kergesti, nagu teie või mina võtaksime pliiatsi. Kui ta oli seda käes hüpitanud, et selle tasakaalu ja raskust tunnetada, vibutas ta seda korra ja veel korra. Võimas vihin, mis saatis terariista kihutamist läbi õhu, tõi Gaia näole muige.
„Kronos, mu poeg,” lausus ta, „me peame ootama, kuni Hemera ja Aither sukelduvad läänes vetesse ning Erebos ja Nyx valmistuvad heitma üle maa pimedust…”
„Sa tahad öelda, et me peame ootama õhtuni.” Kronos oli kärsitu ning peenemate tunnete poeesiat polnud temas põrmugi.
„Jah. Õhtuehani. Siis tuleb sinu isa minu juurde nagu alati. Talle meeldib…”
Kronos noogutas kähku. Ta ei tahtnud oma vanemate armuelu üksikasju kuulda.
„Peida ennast sinna, samasse kaljulõhesse, kuhu ma peitsin sirbi. Kui sa kuuled, et ta ronib mulle peale ning tema kiremöirged ja ihaoiged lähevad valjuks – siis löö.”
Päev ja Öö, Valgus ja Pimedus
Nagu Gaia oli ennustanud, olid Hemera ja Aither pärast kahtteistkümmet tundi mängimist väsinud ning Päev ja Valgus libisesid läänes merre. Samal ajal tõmbas Nyx välja oma tumeda loori ning koos Erebosega viskas ta selle üle maailma nagu küütlevmusta laudlina.
Sel ajal kui Kronos ootas kaljulõhes, sirp käes, hoidis kõik loodu hinge kinni. Ma ütlen „kõik loodu”, sest Uranos ja Gaia ja nende järeltulijad ei olnud ainsad olendid, kes olid oma sugu jätkanud. Ka teised olid siginud ja paljunenud, kusjuures selgelt kõige produktiivsemad olid olnud Erebos ja Nyx. Neil oli palju lapsi – mõned hirmsad, mõned imetlusväärsed ja mõned imekaunid. Me nägime juba, kuidas nad sünnitasid Hemera ja Aitheri. Kuid seejärel tõi Nyx ilma Erebose abita ilmale MOROSE ehk Hukatuse, kes oli määratud saama kõige kardetumaks kõige loodu hulgas. Hukatus tuleb iga olendi juurde, olgu see surelik või surematu, kuid on alati varjatud. Isegi surematud kartsid Hukatuse kõikvõimast, kõiketeadvat võimu universumi üle.
Pärast Morost tuli tohutu tulv järglasi, üks teise järel, nagu mingi koletislik õhudessant. Esimesena tuli APATE, Pettus, keda roomlased kutsusid FRAUSEKS (sellest on tulnud ingliskeelsed pettusega seotud sõnad fraud, fraudulent ja fraudster – „võlts”, „petturlik” ja „petis”). Ta sibas Kreetale, kus jäi oma aega ootama. Järgmisena sündis GERAS, Vanadus, kes polegi tingimata nii kohutav deemon, kui me tänapäeval võib-olla arvame. Kuigi Geras võib võtta inimeselt nõtkuse, nooruse ja väleduse, tegi ta kreeklaste arvates selle enam kui tasa, andes väärikust, tarkust ja autoriteetsust. Tema Rooma nimi on SENECTUS – sellel sõnal on samad juured „seeniori”, „senati” ja „seniilsusega”.
Järgmisena tulid täiesti jubedad kaksikud: OIZYS (ladina keeles MISERIA), õnnetuse, masenduse ja ärevuse vaim, ning tema julm vend MOMOS, pilkamise, põlguse ja süüdistamise õel kehastus.9
Nyx ja Erebos hakkasid aga alles hoogu sisse saama. Nende järgmine laps ERIS (DISCORDIA), Riid, oli kõigi lahkhelide, lahutuste, tülide, nääkluste, kakluste, lahingute ja sõdade taga. Just tema pahatahtlik pulmakink, legendaarne Tüliõun, põhjustas Trooja sõja, kuigi see eepiline kokkupõrge pidi tulema alles kaugel-kaugel tulevikus. Riiu õde NEMESIS oli Kättemaksu kehastus, see hoolimatu kosmilise õigluse lõim, mis karistab upsakat, ülearu kõrgele küünituvat auahnust – pattu, mida kreeklased nimetasid sõnaga hubris – kõrkus. Nemesisel on ühiseid elemente idamaade karma mõistega, tänapäeval aga kasutatakse tema nime inglise keeles, et märkida saatuslikku vastast, kellega kõrgid ja õelad ühel päeval kohtuvad ja kes nad põrmu paiskab. Võiks öelda, et Holmes oli Moriarty Nemesis, Bond Blofeldi oma ja Jerry Tomi oma.10
Erebos ja Nyx sünnitasid ka CHARONI, kelle kurikuulsus kasvab, kui ta asub täitma surnute paadimehe kohuseid. HYPNOS, une kehastus, sündis samuti nende lapsena. Nad olid vanemateks ka ONERIIDIDELE, tuhandetele olenditele, kelle ülesandeks sai magajatele unenägude valmistamine ja toomine. Oneriidide hulgas, kelle nimed on meile teada, oli PHOBETOR, õudusunenägude jumal, ja PHANTASOS, kes vastutab fantastilise viisi eest, kuidas üks asi unenägudes teiseks muutub. Nad töötasid Hypnose poja MORPHEUSE käe all, kelle nimigi viitab unenäomaailma teisenevatele, muutuvatele kujudele.11 „Morfium”, „fantaasia”, „hüpnootiline”, „oneiromantia” (unenägude tõlgendamine) ja paljud teised Kreeka unede keelelised järglased on säilinud ka meie keeles. Une vend THANATOS, Surm ise, andis meile sõna „eutanaasia”, „hea surm”. Roomlased kutsuvad teda MORS’iks, kust on tulnud inglise keelde sõnad „mortal”, „mortuary” ja „mortification” – „surelik”, „surnukamber” ja „alandus”.
Need uued olendid olid ülimalt hirmutavad ja jäledad. Nad jätsid loodule kohutava, kuid vajaliku jälje, sest paistab, et maailm ei paku kunagi midagi väärtuslikku, ilma et annaks ka selle hirmsat vastandit.
Oli