Ärevil inimesed. Fredrik BackmanЧитать онлайн книгу.
peatükk
Noor politseinik astub tagasi ülekuulamisruumi ja asetab veeklaasi lauale. Maakler vaatab talle otsa ja mõtleb, et mees näeb välja selline, kes avab õllepudeleid huuletubakatoosi abil. Mitte et selles midagi halba oleks.
„Aitäh,” ütleb maakler kõhklemisi, vaadates veeklaasi, mida ta pole palunud.
„Ma pean veel mõned küsimused esitama,” vabandab end noor politseinik ja võtab kätte kortsus paberilehe. See näeb välja nagu lapse joonistus.
Maakler noogutab, aga ei jõua suud avada, enne kui uks ettevaatlikult avaneb ja vanem politseinik sisse lipsab. Maakler märkab, et mehe käsivarred on ülakeha kohta pisut liiga pikad, nii et kui ta kohvi maha ajaks, kõrvetaks ta oma jalgu alles allpool põlvi.
„Tere … tere! Mõtlesin ainult vaadata, kas siin oleks abi tarvis …” ütleb vanem politseinik.
Noorem politseinik pööritab silmi.
„Ei! Aitäh! Nagu ma sulle just ütlesin, on kõik kontrolli all.”
„Ahah. Ahah. Tahtsin ainult abi pakkuda,” üritab vanem.
„Ei, ei, no kur… ei! See on uskumatult ebaprofessionaalne! Sa ei tohi niimoodi keset ülekuulamist sisse marssida!” kähvab noorem.
„Ahah, vabandust, tahtsin ainult küsida, kui kaugele sa jõudnud oled,” sosistab vanem, nüüd piinlikkust tundes ja suutmata oma muret varjata.
„Hakkasin just joonistuse kohta küsima!” nähvab noorem, otsekui oleks tema juures suitsulõhna tuntud ja ta väidaks, et hoidis ainult korraks sõbra suitsu.
„Kellelt küsima?” küsib vanem.
„Maaklerilt!” pahvatab noorem ja osutab maaklerile.
See innustab maaklerit kahjuks kohe toolist püsti kargama ja kätt ette sirutama.
„Mina olen maakler! Kinnisvarabüroost KOHT!”
Maakler teeb teatraalse pausi ja muigab, ise endaga kirjeldamatult rahul.
„Oi issand, jälle hakkab …” ohkab noorem politseinik, samal ajal kui maakler võtab hoogu ja huilgab:
„Kus on sinu õige KOHT?”
Vanem politseinik vaatab nooremale küsivalt otsa.
„Ta on kogu aeg ainult sellest rääkinud,” teatab noorem, pöidlad kulmudel.
Vanem politseinik piidleb kissis silmi maaklerit, tal on tekkinud selline harjumus, kui ta kohtab arusaamatuid inimesi, ja terve pikk elu katkematut kissitamist on tekitanud ta silmade alla masinajäätist meenutava naha. Maakler, kellele on ilmselgelt jäänud mulje, et esimesel korral läksid tema sõnad neil kõrvust mööda, selgitab palumata: „Saad aru? Kinnisvarabüroo KOHT, kus on sinu õige KOHT? Saad aru? Sest alati tahetakse kõige paremat KOH…”
Vanem politseinik taipab, naeratab isegi tunnustavalt, kuid noorem suunab nimetissõrme maaklerile ja liigutab seda tema ja tooli vahet edasi-tagasi.
„Istu!” ütleb ta sellise hääletooniga, mida kasutatakse ainult laste, koerte ja maaklerite puhul.
Naeratus kaob maakleri näolt. Ta istub kohmakalt. Vaatab kõigepealt ühele ja seejärel teisele politseinikule otsa.
„Vabandust. Ma olen esimest korda politseis ülekuulamisel. Te ei hakka seda … teate küll … tegema seda hea ja halva politseiniku asja nagu filmides, eks? Ei ole nii, et üks teist läheb välja kohvi tooma, samal ajal kui teine peksab mind telefonikataloogiga ja karjub: KUHU SA LAIBA PEITSID?”
Maakler naerab närviliselt. Vanem politseinik naeratab mokaotsast, kuid noorem ei naerata mitte põrmugi, nii et maakler jätkab veel pisut närvilisemalt: „Ühesõnaga, ma tegin nalja. Enam pole ju isegi telefonikatalooge, mis te selle asemel peaksite võtma? Peksma mind tahvelarvutiga?”
Ta hakkab kätega vehkima, illustreerimaks tahvelarvutipeksu, ja karjub häälega, mis on politseinike oletust mööda maakleri nägemus politseinike keelekasutusest: „Oi kurat, ma kogemata laikisin nüüd oma eksi pilti Instagramis! Känssel! Känssel!”
Nooremat politseinikku ei paista see lõbustavat, maakleri ilme muutub murelikuks. Vanem politseinik kallutab end samal ajal noorema politseiniku märkmete kohale ja küsib, nagu poleks maaklerit ruumiski: „Mida ta joonistuse kohta ütles?”
„Ma ei jõudnudki küsida, enne kui sa sisse tulid ja meid katkestasid!” raiub noorem vastu.
„Mis selle joonistusega on?” küsib maakler.
„Jah, nagu ma hakkasin just ütlema, enne kui mind katkestati: me leidsime selle joonistuse trepikojast ja arvame, et äkki kaotas selle kurjategija. Me tahaksime, et sa …” alustab noorem, kuid vanem katkestab teda.
„Aga kas sa temaga püstolist rääkisid?”
„Ära sega vahele!” nähvab noorem.
Mille peale vanem laiutab käsi ja pomiseb: „Jajah, jajah, vabandust, et ma olemas olen.”
„See polnud päris! No see püstol! See oli mänguasi!” pistab maakler kärmesti vahele.
Vanem politseinik heidab üllatunud pilgu naisele, seejärel nooremale, enne kui toob kuuldavale sosina, mida ainult teatud vanuses mehed sosinaks peavad: „Kas sa pole … talle rääkinud?”
„Mida rääkinud?” küsib maakler.
Noorem politseinik ohkab ja voldib joonistuse kokku, hoolikalt, nagu oleks tal joonistuse asemel peos vanema kolleegi nägu.
Siis pöördub ta maakleri poole:
„Jah. Ma ühesõnaga tahtsin just selleni jõuda … Kui kurjategija oli sinu ja teised pantvangid vabastanud ja me olime teid jaoskonda toonud …”
Vanem politseinik katkestab teda abivalmilt: „Kurjategija, röövel, eks! Ta lasi ennast maha!”
Noorem politseinik surub sõrmed tugevasti vaheliti, et need ei läheks vanemat kägistama. Ta ütleb midagi, aga maakler ei kuule: tema kuulmekäigud on juba täis monotoonset mürinat, see kasvab üle raginaks, šokk halvab ta närvisüsteemi. Tükk aega hiljem võiks ta vanduda, et kui ta istus, krabistas vihm vastu akent, olgugi et ruumil polnud aknaid. Ta vahib politseinikke, alalõug rippu.
„Nii et … püstol … oli siis …” saab ta üle huulte.
„See oli päris püstol!” kinnitab vanem politseinik.
„Ma …” alustab maakler, aga suu on liiga kuiv, et sõna suust saada.
„Näe, võta vett!” pakub vanem politseinik, nagu oleks ise selle toonud.
„Aitäh … ma … aga kui püstol oli päris, siis oleks ju kõik võinud … surma saada!” sosistab ta ja joob, tagantjärele hirmunult. Vanem politseinik noogutab söakalt, võtab noorema käest märkmed ära ja hakkab ise tindipliiatsiga ülestähendusi tegema.
„Võib-olla hakkame kogu selle ülekuulamisega algusest peale?” pakub vanem abivalmilt, mille peale noorem teeb väikese pausi, et minna koridori ja taguda kulme vastu seina.
Ukse paugatus paneb vanemat võpatama. See sõnade asi on raske, kui oled vanem ja tahad kellelegi nooremale lihtsalt öelda: „Ma näen, et sul on valus, see teeb mulle valu.” Noorema politseiniku kingad on jätnud tooli alla põrandale hüübinud vere väikesed pruunikaspunased plekid. Vanem vaatab neid muserdatult. Just sellepärast ta ei tahtnudki, et tema poeg politseinikuks hakkaks.
10. peatükk
Esimene, kes kümme aastat tagasi meest seal sillal nägi, oli teismeline poiss, kelle isa soovis, et ta otsiks endale uued unistused. Siis oleks poiss võinud ehk teisi appi oodata, aga kas sina oleksid oodanud? Kui su