Kõlu kuld 2. Erkki KõluЧитать онлайн книгу.
Vana vallatohter läheb metsatallu sünnitust vastu võtma. Maja asub nii eraldatud kohas, et seal pole elektritki. Arsti saabudes pole kodus kedagi peale sünnitava naise ja tema viieaastase poja. Tohter käsib poisil laternat kõrgel hoida, kuni ta sünnitust vastu võtab.
Poiss hoiabki laternat, ema pressib ja peagi on uus ilmakodanik käes. Arst haarab beebil pahkluudest ja annab talle laksu, et teda hingama ärgitada.
„Löö teda veel,” ütleb poiss. „Ta poleks tohtinud sinna üldse ronida!”
☺
Talumehel jääb hobune haigeks. Veterinaar vaatab looma üle ja teatab:
„Kui hommikul üles ei tõuse, panen ta magama.”
Hommikul hobune ei tõuse. Teda vaatama tulnud siga anub:
„Aja end ometi üles, sõber, muidu sured!”
Hobune ajab end meeletu vaevaga maast lahti. Seda näinud talumees on õnnest hullumas:
„See on ime! Seda tuleb tähistada! Sel puhul veristame sea!”
Moraal: ära kunagi topi oma nina teiste asjadesse!
☺
Talunik küsib loomaarstilt nõu:
„Mul on hobune, kes käib vahel normaalselt, aga vahel lonkab. Mida te soovitate?”
„Kui ta teil järgmine kord normaalselt käib, siis püüdke ta kohe ära müüa.”
☺
Talunik kutsub arsti ja palub tal oma põrsa üle vaadata:
„Ta võtab mul kaalus halvasti juurde.”
„Miks te minu poole pöördusite?” imestab arst. „Te oleksite võinud ikka loomaarsti kutsuda.”
„Ärge pahandage, doktor, aga ma ei usalda meie veterinaari absoluutselt, ta on liiga kõhn!”
☺
Üks farmer peab kaks kuud asjatoimetuste pärast oma farmist eemal viibima. Ta jätab farmi juhtima oma kõige ustavama kauboi. Pärast naasmist leiab farmer oma farmi ideaalses korras: nisu kasvab paremini, lehmad annavad rohkem piima ja kanad munevad rohkem. Kui farmer kauboile tunnustavalt õlale patsutab, annab too aru ka oma teistest saavutustest:
„Teate, boss, mul õnnestus isegi teie tütar tema igakuisest tervisehäirest terveks ravida!”
☺
Talunik märkab, et tema õunapuu otsas istub habemik juut ja sööb õunu. Ta tormab puu juurde ja karjub:
„Kas sa, närukael, pole piiblit lugenud või?! Seal on ju kirjutatud: sina ei pea varastama!”
„Küll see Eesti on ikka tore maa!” kiidab Rabinovitš puu otsast. „Istud siin üleval, pugid õunu, ja sulle tsiteeritakse veel piiblitki!”
☺
Kohtuvad kaks maameest:
„Kuulsin, et hakkad ära kolima?”
„Jah. Mis perspektiivi meie kolkas ikka on, kui kõige suurem ettevõte on matusebüroo?”
☺
Kohtuvad kaks külanaist:
„Su mees kaevab juba kuu aega kaevu. Miks nii kaua?”
„Esimene meeter läks tal kähku, siis aga juhtus vana Jaan mööda minema ja ütles vanarahva tarkuse: kaevu kaevates ei tohi vanduda, see rikub vee ära. Ja sellest ajast kaevu kaevamine praktiliselt seisab.”
☺
Kuum suvepäev. Kaks venda, Jüri ja Jaan, kaevavad kraavi, kolmas – Jaak – lesib aga puu all ja rüüpab külma õlut.
„Miks meie rügame, aga Jaak mõnuga õlut lakub?” küsib Jüri.
„Ei tea, ma lähen küsin temalt,” vastab Jaan ja läheb Jaagu juurde:
„Miks sina varjus vedeled ja külma õlut naudid, kui meie kuuma päikese käes rabame?”
„Sest mul on nutti!” vastab Jaak.
„Mis mõttes?”
Jaak asetab käe puutüve ette ja käsutab:
„Löö vastu mu kätt nii kõvasti kui jaksad!”
Jaan annab rusikaga korraliku nätaka, kuid Jaak tõmbab käe eest ära ja Jaani rusikas tabab puutüve.
„Nägid? Ma taipasin oma käe eest ära võtta. See tähendabki, et mul on nutti!”
Jaan ronib tagasi kraavi ja ütleb Jürile:
„Ta ütles, et võib töötamise asemel õlut lakkuda, sest tal on nutti.”
„Mis mõttes?”
Jaan paneb käe näo ette ja käsutab Jürit:
„Löö vastu mu kätt nii kõvasti kui jaksad!”
☺
Turist näeb puu varjus pikutavat talumeest ja teeb juttu:
„Kuidas te talutöödega toime tulete?”
„Suurepäraselt,” vastab talunik. „Tahtsin oma maadelt mõned vanad puud maha võtta, aga siis tuli torm ja tegi kogu töö minu eest ära.”
„Väga huvitav.”
„Siis lõi välk tormi murtud puudesse ja säästis mind neid põletamast.”
„Uskumatu! Aga millega te praegu tegelete?”
„Praegu? Ootan maavärinat, et see kartulid maapõuest välja tooks.”
☺
Turist küsib talumehelt:
„Kuidas te selle õunapuu otsa saate, et õunu korjata?”
„Väga lihtsalt. Reks, siia!”
☺
Suurfirma keskastme juht Jaan satub stressi. Firma annab talle puhkust ja arst soovitab tal maale minna. Jaan sõidab tuttava talumehe juurde. Tema närvid kosuvad, kuid mõne päeva pärast hakkab igavus piinama. Ta küsib peremehelt tööd.
„Viska laudast sõnnik välja,” paneb talunik ette, olles kindel, et valgekrae selle tööga hakkama ei saa. Kuid paari päevaga on sõnnik laudast väljas ja Jaan nõuab uut tööd.
„Mul on 500 kana, kel tuleb pea maha võtta,” lausub talumees ja itsitab pihku: sellega külaline küll hakkama ei saa. Ent õhtuks on kõik 500 kana peata.
Kuna kõik raskemad tööd on tehtud, viib talunik Jaani kartulikuhja juurde:
„Väiksemad ühte kasti, suuremad teise.”
Õhtul läheb talumees tööd üle vaatama ja näeb: kastid on endiselt tühjad, nende vahel aga istub sügavais mõtteis Jaan.
„Kuidas siis nii?” imestab peremees. „Raskete töödega nagu sõnnikuviskamine ja kanade tapmine said suurepäraselt hakkama, aga lihtlabaste kartulitega mitte?!”
„Tead, ma olen juba 20 aastat keskastme juht,” vastab Jaan. „Ülemuste sita koristamise ja alluvatel peade maha võtmisega olen