Lihunik. Tony ParsonsЧитать онлайн книгу.
Põrand oli poleeritud tammepuidust ja ma lootsin näha reetlikku kuldset silindrikujulist padrunikesta.
„Ma ei näe padrunikesti,” ütlesin ma.
„Neid ei olegi,” sõnas Whitestone ja me mõtlesime vaikides selle üle järele.
Oli muljetavaldav, et mõrvar leidis aega padrunikestade kokkukorjamiseks.
„Mis ta jalgadega juhtunud on?” küsis Gane. „Näib, nagu oleks teda sepavasaraga löödud.”
„Või sõitis auto talle otsa,” nentis Edie Wren, piiludes poissi lähemalt. „Ma arvan, et ta võis väljas olla. Kiviklibu on ta peopsadel ja käsivartel.”
Nurgas seisis koera magamiskorv. See oli mõeldud suure koera jaoks ja korvi tagaküljele oli tikitud: MU NIMI ON BUDDY.
„Mis koeraga juhtus?” tahtsin ma teada.
Gane plahvatas.
„Koeraga?” hüüdis ta. „Sa muretsed koera pärast? Me oleme põlvini Charles Mansoni veresaunas ja sina muretsed koera pärast?”
Ma ei suutnud seda Gane’le selgitada. Ka koer oli pereliige.
„Kas keegi kontrolliks kuldkalu?” küsis Gane. „Kuidas käib hamstrite käsi? Kontrolli nende pulssi, ole nii kena, Wolfe? Ja keegi peaks viirpapagoid üle vaatama.”
„Olgu pealegi,” ütles Whitestone, püüdes teda rahustada. „Läheme ülakorrusele ja vaatame, mida me sealt leiame.”
Suur klaassein hakkas korraga särama.
Kohtumeditsiinieksperdid olid oma kaarlambid maja taga sisse lülitanud.
Väljas oli kividest aed, klibukeerised olid pandud ümber suurte kivide, jättes mulje klibujärvest. Jaapani aed. Kõige selle keskel oli roheline kelluke, millel olid sajanditevanused ilmastiku tekitatud plekid. Kell helises, kui vaikne tuul seda liigutas.
Seisin hetke liikumatult, vaigistatud ootamatust vaatepildist. Aia nurgas lamas koer, kuldne retriiver. Tundus, nagu ta magaks, kuid ma teadsin, et see polnud nii.
Kui ma pöördusin, olid Whitestone, Gane ja Wren juba ülakorrusele läinud.
Ma järgnesin neile ja nägin, et trepi kõrval olev sein oli täis fotosid, maitsekad must-valged fotod kitsastes mustades raamides. Fotod perekonnast, kes oli selles ilusas majas elanud.
Ma tajusin, et see oli olnud täiuslik perekond.
Tundus, et võiksin fotode järgi nende loo jutustada. Ema ja isa nägid välja nii, nagu oleksid nad noorelt abiellunud, omavahel hästi sobinud ja õnnelikud olnud ning kogu elu teineteist armastanud.
Mees oli suurt kasvu, sportlik ja ta ilmes oli leebe rõõm. Nooruslik neljakümnendate keskpaik. Naine, võib-olla kümme aastat noorem, oli rabavalt kaunis ja tundus kuidagi tuttav. Ta sarnanes Grace Kellyle – täpselt sedasorti ilu, mis tundus looduse kapriisina.
Kui neil ka olid probleemid, ei suutnud mina neid ette kujutada. Nad oli terved, rikkad ja teineteisel olemas. Neil oli kaks last, poiss ja tüdruk, ja ma nägin neid kasvamas, kui trepist üles ronisin.
Lapsed olid nägusad, sportlikud. Üks võte oli hokiväljal olevast tüdrukust, kes võis olla umbes kaheteistkümne aastane, tõsise näoga ja tema suust paistsid oranžid suukaitsed. Ja poiss, tema vend, hoidis koos oma jalgpallimeeskonnaga rõõmsalt karikat üleval. Oli raske samastada naervat last laibaga alumisel korrusel.
Trepirea lõpus olid poiss ja tüdruk teismeea keskel, juba peaaegu noor mees ja noor naine ja ma märkasin, et poiss oli veidike vanem kui õde, kuid mitte palju rohkem kui aasta. Oli ka foto, kus terve perekond oli koos jõulukuuse all. Teine foto perest rannarestoranis. Järgnevatel piltidel oli ka kuldne retriiver, kes paistis naervat oma õnne üle olla sellise täiusliku perekonna liige. Nüüd lamas see koer Jaapani aias. Ning viimasel fotol hoidis naine, kes nägi välja nagu Grace Kelly, süles last.
See oli poiss, umbes neljane. Ma oletasin, et ta tulek oli olnud ootamatu. Nende elu oli täiuslik. Fotosein oli juba pilte täis. Võis arvata, et nad ei mõelnud veel ühele lapsele. Siis tuli väike poiss ja pani pitseri nende õnnele. Jah, ta nägi välja nelja-aastasena.
Aasta noorem kui Scout, mõtlesin ma.
Kuritööpaiga fotograaf tuli trepist alla.
Ma puudutasin teda käest.
„Olete te täiesti kindel, et keegi pole ellu jäänud?” küsisin ma.
„Kohtuarst ei ole veel saabunud, seega pole ametlikult kedagi surnuks kuulutatud. Kuid ma olin üleval. Ja kõik, mida me eest leidsime, olid laibad, härra. Mul on kahju.”
Midagi kerkis minu maost ülespoole ja ma surusin selle alla tagasi.
Terve perekond.
Gane’il oli õigus. Charles Mansoni veresaun.
Trepimademel oli veel üks laip. Tüdruk, kes oli vana-aasta õhtu peoks end üles löönud, lamas küljeli. Ma ei näinud kohta, kust kuul oli kehasse tunginud, kuid tema kaela ümber näis olevat verest kaelakee. Kuulsin esiku kaugemast osast hääli, mis tulid suurest magamistoast. Ma liikusin selle poole, püüdes vaimu valmis panna, et eesootavale vastu pidada.
Naine, kes nägi välja nagu Grace Kelly, oli voodis, blondidest juustest loor üle näo. Padi, millel ta lamas, oli täis vereplekke, kuid taas ei näinud ma kuuli sisenemiskohta. Nagu tütargi, näis naine olevat tapetud üheainsa lasuga kuklasse.
„Näib, et nad tulid isa järele,” ütles Whitestone.
Mehe alasti keha oli toetatud vastu kummutit. Teda oli kaks korda tulistatud, korra mõlemasse silma, väga lähedalt, ja ta jõllitas meid tühjade silmakoobastega. Ma hingasin sügavalt sisse, sundides end vaatama auke, kus olid olnud silmad. Valge tualettlaua kohale olid kaarena pritsinud veri ja ajutükid.
„Näib jah, et tuldi isa järele, kuid siis otsustati kogu perekond tappa. Naine. Poiss. Tüdruk. Kõik hukati. Kuid isa – see oli isiklik kättemaks,” ütles Gane.
Me seisime seal neljakesi nagu leinajad.
„Aga mis sai väikesest poisist?” tahtsin teada.
Vaikus muutus tapvaks.
„Missugune väike poiss?” küsis Whitestone.
Eriuurimisrühm jõudis kohale viieteistkümne minuti pärast.
Eriuurimisrühm on osa SO20-st, terrorismivastasest julgeolekuüksusest. Nad koguvad tõendusmaterjale pärast terrorirünnaku toimumist ja puhastavad alad enne riigivisiiti või mõnda suuremat pidulikku sündmust. Samuti teevad nad koostööd mõrvarühmaga.
Nende saabumist oodates otsisime läbi maja iga nurga, et leida väikest purustatud keha. Siis saabus eriuurimisrühm ja võttis maja metoodiliselt osadeks.
Nad tõmbasid üles kõik vaibad, rebisid lahti põrandalauad ja lõid seintesse auke. Nad vaatasid pööningule ja prügikastidesse ning kanalisatsiooni. Nad vaatasid küpsetusahju ja mikrolaineahju, samuti pesumasinasse. Ja kui nad olid kõik selle lõpetanud ega midagi leidnud, läksid nad Jaapani aeda ja otsisid kenade hallide kivide alt. Seejärel ronisid nad üle müüri ja läksid Highgate surnuaeda.
Päike ei tõusnud enne kella kaheksat. Sellel ajal olid eriuurimisrühma mehed ja naised ikka veel neljakäpukil ning roomasid paari sentimeetri kaupa üle Highgate surnuaia roheliste küngaste. Juba mitu tundi varem oli peainspektor Whitestone edastanud hoiatuse, et laps on kadunud.
Päike tõusis kõrgemale ja meie inimesed roomasid ikka veel surnuaias, nende sõrmed kobasid vanades luuderohu pusades, nende taskulambid särasid tolmustes hauakambrites ja metsikust ümbrusest vaatasid neid emotsioonitute nägudega inglid.
3
Kadunud poiss naeratas meile häbelikult mõrvajuurdluste toa nr 2 seinalt.
Kadunud