Pruudi ihukaitsja. Dani SinclairЧитать онлайн книгу.
„Ei mingeid agasid. Preili, me peame kohe lahkuma. Iga sekund on arvel.“
„Mu nimi on Zoe.“
„Olgu või Fred.“ Xavier haaras kohvri, arutledes, kas kõik lähebki nii libedalt. Kas naine tuleb temaga vabatahtlikult kaasa? „Lähme.“
„Luba mul vähemalt kingad ära vahetada!“
Aega pole suri Xavieri huulil. Naine astus juba seksikatest kõrge kontsaga kingadest välja ning libistas jalad madalatesse kingadesse.
„Ma ei jookse neis kõrge kontsaga kingades kusagile. Need pigistavad.“
„Miks sa neid siis kannad?“
„Need sobivad mu kleidiga. Kas oled kindel, et kleidi vahetamiseks pole aega?“
„Kindel.“ Xavier pidi Zoe siit minema saama veel enne, kui pahandused tõepoolest uksele koputavad või naine täpsustavamaid küsimusi esitama hakkab – näiteks seda, kuidas ta saab kindel olla, et Xavieri saatis Harrison, kes oli ilmselt tulevane peigmees.
Zoe krahmas loori peast, haaras voodijalutsist käekoti ning jooksis mööda koridori elutuppa. Xavier järgnes talle, vedades kaasa kohvrit, mis kaalus rohkem, kui oleks võinud arvata, tundes sellisest ootamatust vedamisest hämmastust ja kergendust.
„Uks on endiselt lukus.“ Naise häälde sigines taas hirm, kui ta ust lahti keeras ja mehele otsa vaatas. „Kuidas sa sisse said?“
Xavier osutas peaga klaasist liugustele. „Rõdult.“
„Me asume kolmandal korrusel!“
„Ma tean.“ Xavier küünitas end naisest mööda ning avas ukse. „Mine trepist. Me väljume majast tagaukse kaudu.“
„Aga...“
„Ole vait ja liigu!“
Zoe jättis ütlemata midagi, mis oleks kahtlemata Xavieri kõrvu kriipinud, ning astus vaiksesse koridori. Pikemalt mõtlemata suundus ta trepišahti poole. Varuväljapääsuuks avanes hetk enne, kui nemad selleni jõudsid. Kaks meest hakkasid koridori sisenema ning peatusid, vahtides neile otsa. Xavier lükkas oma selja taga olevat naist, talle pilkugi heitmata.
„Jookse!“
Suurem mees kobas aeglaselt relva järele. Xavier lajatas kohvriga eespool seisvale kiitsakale mehele. Too vaarus tahapoole, põrgates kokku suurema mehega, kes pillas relva käest. Xavier tõukas kiitsakat meest tugevasti, enne kui kumbki neist jõudis maha kukkunud relva järele haarata. Mõlemad mehed kukkusid betoonpõranadale selili.
Xavier virutas kiitsakale mehele täiest jõust kohvriga ning jalaga tugevasti vastu rinda. Mees vaarus oma kaaslasele otsa ning mõlemad kukkusid betoontrepist alla. Xavier pööras end ringi, avas selja taga sulgunud liftiukse ning jooksis mööda koridori Zoe poole.
Lift peatus ning uks avanes. Zoe hoidis ust paokil ning ootas, kleidi alumine serv kätte kahmatud. Üks vanem mees astus oma korterist välja.
„Minge tagasi!“ karjus naine talle. „Neil on relvad!“
Vanem mees märkas koridoris jooksvat kohvriga Xavieri, pulmakleidis Zoed ning vaibal lebavat relva. Ta sööstis sõnagi lausumata tagasi oma korterisse, tõmmates ukse pauguga kinni.
„Mine!“ käsutas Xavier.
Koridoris kajavad sammud lähenesid. Liftiuksed sulgusid ning Xavier vajutas teise korruse nuppu.
„Mida sa teed?“
„Loodan, et nad on piisavalt rumalad ja jooksevad esimesele korrusele.“
„Me jääme lõksu!“
“Kas tunned kedagi teiselt korruselt?“
„Jah, aga me ei või teisi inimesi ohtu seada.“
Xavier vajutas esimese korruse nuppu. „Kas sa selles kleidis ronida saad?“
„Nalja teed. Ma abiellun homme ega või seda kleiti ära määrida.“
„Kui nad su enne hommikut tapavad, siis ei pea sa selle pärast muretsema, preili.“
„Ma ütlesin, et mu nimi on Zoe.“
„Jah.“ Liftiuks avanes teisel korrusel. Xavier pistis pea välja. Betoontrepist alla liikuvad sammud kostsid isegi siia. „Milline korter?“
„Mida?“
„Milline korter? Sa ütlesid, et tunned siin kedagi.“
„227. Mööda koridori edasi ja ümber nurga, aga...“
„Ei mingeid agasid, mäletad?“
Haarates Zoe käe, vedas Xavier naist enda järel. Korterist number 227 ei kostnud mingit häält ka siis, kui Xavier kõvasti vastu ust koputas.
„Ilmselt pole nad kodus,“ ütles Zoe hingetult. „On ju reedeõhtu.“
„Tore. Loodame, et nende ukselukk on sama odav kui sinu oma.“ Xavier astus sammu tagasi ning lõi jalaga ukselingi kõrval asuvat paneeli.
„Mida sa teed?“
„Päästan meie elu.“ Kolm lööki ja uks kargas lahti. Zoe ahmis õhku. Xavier tõmbas ta korterisse ning sulges rüüstatud ukse. „Nad vajavad uut ukselukku.“
„Kas sa oled hull?“
„Neil meestel on relvad,“ meenutas Xavier naisele.
„Oledki hull?“
„Ei.“ Mees uuris korteri pimedat sisemust, tirides Zoed rõdule.
„Millisel ihukaitsjal pole relva kaasas?“
„Sellisel, kes üritab sinu elu päästa. Tule.“
„Mida sa teed?“
„Neil ei kulu kaua aega selleks, et välja nuputada, kuhu me läksime,“ hoiatas Xavier ning avas rõduukse. „Loodetavasti kutsub see vanamees või keegi teine su naabritest politsei.“
„Ma ei roni teise korruse rõdult alla,“ puhises Zoe.
Xavier silmitses naise kleiti. „Jah. See võib pingutust nõuda. Ma aitan sind.“
Zoe käed liikusid kõhule. „Ei!“
Visates kohvri alla ning olles tänulik, et selle sisu, milleks pidi olema pool korterit, laiali ei pudenenud, haaras Xavier naisel piha ümbert veel enne, kui too taipas, mida mees kavatseb.
„Ei! Lõpeta! Ma saan haiget! Mul läheb nii midagi katki!“
„Vaata, et see oleks käsi,“ ütles Xavier, tõstes peksleva ja rabeleva naise üle rõdu ääre. „Jalgu läheb sul jooksmiseks vaja.“
„Ei!“
Xavier ei teinud kuulmagi ning lasi ta üle rõdu serva nii madalale, kui suutis. „Jookse parkla poole. Ära peatu ega vaata tagasi.“
Naine karjatas, kui mees temast lahti laskis.
Zoe maandus raskelt, kaotades hetkeks teadvuse. Tal õnnestus imekombel püsti jääda. Käekott mütsatas raskelt vastu külge, samal ajal kui loor maapinnale laperdas. Ihukaitsja kiigutas end üle rõduääre ning hüppas alla, nagu teeks seda iga päev. Vaadates tema riietust, võib-olla tegigi.
Hoolimata varasemast paanikast oli Zoel pea võimatu mitte märgata, kui sale, päevitunud ja äärmiselt trimmis Xavier oli. Mehel olid laines ja kuldpruunid juuksed. Käsi, mille ta Zoe suu ette oli asetanud, oli kare. Selline käsi oli harjunud tööd tegema. Ning ta oli tugev. Hämmastavalt tugev. Ta oli naise üle rõduääre tõstnud, nagu ei kaaluks too midagi. Zoe judises.
„Mine!“ käsutas Xavier. „Karta võid hiljem.“
„Ma ei karda.“
„Tore. Selleks