Mountolive. Lawrence DurrellЧитать онлайн книгу.
palju vanema mehega oli üks nende näide – tegu oli ju siiski Egiptusega. Tema perekonna vara võrreldi Hosnanide varaga ja nagu kõik sellised liidud, sarnanes ka see abieluliit kahe ettevõtte ühinemisega. Kas ta oli õnnelik või õnnetu, ei tulnud tal pähegi küsida. Ainuke asi oli see, et teda ahvatles raamatute ja inimeste maailm väljaspool selle vana maja piire ja maa karme nõudmisi, millest olenes perekondade sissetulek. Ta oli kuulekas ja järeleandlik ning lojaalne nagu hoolega kodustatud loom. Teda häiris vaid elu segadusse ajav monotoonsus. Noorena oli ta teinud Kairos hiilgavalt läbi õpingud ja lootnud mõne aasta, et pääseb Euroopasse neid jätkama. Ta oli tahtnud õppida arstiks. Kuid tol ajal olid õnnelikud need Egiptuse naised, kel õnnestus vältida musta loori, rääkimata Egiptuse mõttemallide ja ühiskonna kitsastest raamidest. Euroopa oli egiptlastele nagu kaubamaja, kus rikkad käisid aeg-ajalt ostlemas. Muidugi käis ta mitu korda vanematega Pariisis ja armus sellesse linna nagu me kõik, ent kui asi jõudis soovini murda Egiptuse tavasid ja pääseda vanemate seatud võrgust, põgenedes maailma, mis võinuks toita ta arukat mõistust, põrkus ta vastu oma perekonna konservatiivsuse kaljupanka. Ta pidi abielluma ja jääma Egiptusse, öeldi talle külmalt ning valiti rikkast tutvuskonnast välja kõige leebem ja võimekam mees. Seistes oma unistuste kuristiku serval, olles ilus ja rikas (Aleksandrias kasutati ta kohta hüüdnime Must Pääsuke), leidis Leila, et maailm ta ümber tõmbub hämaraks ja ebareaalseks. Ta pidi järele andma. Muidugi ei takistaks keegi teda koos mehega aeg-ajalt Euroopas käimast ja seal sisseoste tegemast … Kuid ta elu pidi kuuluma Egiptusele.
Ta andis järele, langedes algul meeleheitesse ja võttes hiljem talle ettenähtud olukorra resigneerunult omaks. Ta abikaasa oli hea ja tähelepanelik, ehkki vaimu poolest omajagu tönts. Elu imes välja ta elumahlad. Tema lojaalsus mehele ulatus selleni, et ta sukeldus tema tegemistesse ja elas Aleksandria, ainsa Euroopat meenutava linna lähistel. Nüüd kujundas ta elu juba aastaid Niiluse delta nüristav ja monotoonne maaelu Hosnanide valduses. Ta elas end peamiselt välja Nessimi kaudu, kes sai hariduse suures osas välimaal ja kelle harvad koduskäigud tõid majja pisutki elevust. Aga et vaigistada oma püsimatut uudishimu maailma vastu, tellis ta raamatuid ja perioodikat neljas keeles, mida ta valdas sama hästi kui emakeelt või isegi paremini, sest keegi ei saa mõtelda ega tunda üksnes araabia keele aegunud umbsuses. Nii oli juba palju aastaid kestnud ta võitlus allaandmisega, mille meeleheitemärk oli teatav närvihaiguse vorm ja mille vastu ta abikaasa määras talle üsna nutikalt kümnepäevaseid puhkusi Aleksandrias, abinõu, mis aitas alati värvi ta palgetele tagasi. Kuid ka need reisid jäid aegapidi harvemaks: naine oli märkamatult jäänud seltskonnast kõrvale ja leidis, et suudab üha vähem rääkida tühja-tähja ja mõtelda tühiseid mõtteid, millel see jutt põhineb. Linnaelu tüütas teda. See oli pinnapealne nagu suure järve vesi; tema sisekaemusevõime aga tugevnes aastatega ning kui tuttavad teda enam vaatamas ei käinud, jäi talle vaid mõni nägu ja nimi: arstiametit pidav Balthazar näiteks, kes suhtles küll rohkem Nessimi kui temaga. Kui poja õpingud said läbi, aheldas teda enda külge pangandus koos oma kiiresti arenevate osakondadega, mis olid juuri pidi kinni laevanduses ning naftaja metallitööstuses, selle asemel et imada vett … Ent selleks ajaks oli naisest saanud juba päris erak.
Ses üksildases elus oli Mountolive’i, päris võõra inimese saabumine talle omajagu ootamatu. Tol esimesel päeval oli ta kõrbes ratsutamast hiljem tagasi tulnud ja lipsas oma kohale abikaasa ja külalise vahel, hinges ärev elevus. Mountolive vaevalt vaataski teda, sest naise erutav hääl tekitas ta südames imelikke värinaid, mida ta pani küll tähele, aga ei mõtestanud. Leila kandis valgeid kalifeepükse, kollast pluusi ja salli. Ta siledad käed olid valged ja sõrmusteta. Kumbki poeg ei tulnud sel päeval lõunale ning pärast sööki oli see Leila, kes pakkus end talle maja ja aeda näitama, olles juba meeldivalt jahmunud noormehe aupaklikust araabia ja korralikust prantsuse keelest. Ta kohtles teda veidi kartliku vastutulelikkusega nagu naine, kel on muidu seltsiks vaid lapseliku olemisega abikaasa. Külalise siiras huvi ja õppimistahe täitsid ta tänutundega, mis teda üllatas. See oli mõttetu, sest mitte kunagi polnud ükski võõras inimene näidanud üles soovi nende elu, keelt, usku ja kombeid tundma õppida. Mountolive’i käitumine oli täiuslik, ent ta enesekontroll nõrk. Nad jalutasid roosiaias, kuulates teineteise häält, viibides otsekui unes. Nad hingeldasid ja olid tundeist peaaegu lämbumas.
Kui Mountolive õhtul hüvasti jättis ja võttis vastu naise abikaasa kutse tagasi tulla, oli naine kadunud. Teener tõi sedeli, millel seisis, et nõrkus ja peavalu on sundinud teda pikali heitma. Kuid ta ootas mehe tagasitulekut omamoodi jonnaka ja ootusäreva tundega.
Mountolive sai muidugi samal õhtul tuttavaks mõlema vennaga, sest Nessim tuli pärast lõunat Aleksandriast ning külaline tundis temas kohe ära enda maailma inimese, kelle elukoodi ta tundis. Nad vastasid närviliselt teineteise tervitusele, moodustades otsekui muusikalise kooskõla.
„Ja kus on siis meie Narouz?“ küsis naine abikaasalt, nagu oleks teine poeg rohkem isa kui tema hoole- ja eestkostealune. „Ta on nelikümmend päeva haudejaamas tööd teinud ja tuleb homme.“ Leila nägi välja veidi kohmetu. „Temast saab pere farmer, Nessimist aga pankur,“ selgitas ta Mountolive’ile kergelt punastades. Ja lisas siis uuesti abikaasa poole pöördudes: „Kas ma võin viia härra Mountolive’i Narouzi juurde?“ – „Muidugi.“ Mountolive oli meelitatud oma nime prantsusepärasest hääldusest. Naine kutsus teda prantsuse kombel Mountolif ning see kõlas noormehele romantilisena. Seda laadi mõte oli talle uus. Naine võttis tal käe alt kinni ning nad kõndisid läbi roosiaia ja palmiistanduse haudejaama juurde, mis asus maa sisse ehitatud pikas madalas mudatellistest hoones. Nad koputasid madala ukse pihta, kuid lõpuks tõukas Leila selle ise kannatamatult lahti ja nad astusid kitsasse koridori, mille kummaski küljes olid teineteise vastas kümme ahju.
„Pange uks kinni,“ hüüdis Narouz madalal häälel, tõustes ämblikuvõrkudesse mähitud hämarusest tulijatele vastu. Mountolive tundis end mehe altkulmu pilgu, jänesemoka ja järsu hääle ees arakslööduna, nagu oleksid nad mehe noorusest hoolimata häirinud mõnda sassis peaga koopaerakut. Narouzi jume oli kollane ja tema silmade alla olid magamatusest tekkinud kotid. Ent kui poeg nägi ema koos külalisega, vabandas ta ja tal näis olevat hea meel, et teda töö ajal vaatama tuldi. Ta oli ühtaegu uhke ja erutatud, selgitades neile haudejaama tööd, ja Leila lasi tal seda taktitundeliselt teha. Mountolive teadis juba, et kunstlikus soojuses munade väljahaudumine on Egiptuses kunst, mille üle oldi uhke juba iidsest ajast saadik, ning tal oli hea meel seda protsessi tundma õppida. Selles maa-aluses, ämblikuvõrke ja tolmu täis hoones rääkisid nad töövõtetest ja temperatuuridest, kui naise mõistatuslik tume pilk võrdles nende kehaehitust, kombeid ja häälekõla. Narouzi ilusad silmad särasid rõõmsast elevusest. Külalise elav huvi näis teda rõõmustavat ja ta selgitas kõiki üksikasju kuni kummalise võtteni, mille abil haudumissoojust mõõdeti ilma termomeetrita, pannes muna lihtsalt vastu silmakoobast.
Hiljem Leilaga roosiaia kaudu tagasi sammudes ütles Mountolive: „Kui meeldiv poeg teil on.“ Ning Leila punastas äkki ja langetas pea. Ta vastas vaiksel häälel: „Meil on nii väga südamel, et me ei lasknud ta jänesemokka õigel ajal opereerida. Pärast oli ta kõigi külalaste pilgata, kes hüüdsid teda kaameliks ja tegid talle liiga. Te ju teate, et ka kaamelil on mokk lõhki? On jah. Narouzil on tulnud nii mõndagi taluda.“ Tema kõrval kõndiv noormees oli äkki ta vastu kaastundlik, kuid jäi kidakeelseks. Ja õhtul oli naine järsku kadunud.
Algul tekitasid ta oma tunded temas justkui segadust, kuid ta ei olnud harjunud endasse vaatama ega oma isiksust analüüsima ehk lühidalt, kuna ta oli noor, ei pööranud ta neile tunnetele tähelepanu. (Seda kõike tuletas ta meelde alles hiljem, meenutades omaette olles sügavalt iga üksikasja, kui ta ajas vanamoodsa peegli ees habet või sidus lipsusõlme. Ta kordas kõiki asjaolusid painajalikult ikka ja jälle, et elada uuesti läbi ja võtta kontroll kõigi emotsioonide üle, mis Leila oli temas vallandanud. Vahetevahel ütles ta endamisi needes läbi hammaste „pagan“, nagu oleks ta meenutanud mingit hirmutavat katastroofi. Talle ei meeldinud sund meheks kasvada. Samas oli see aga erutav. Nii kõikus ta meeleolu hirmu ja groteskse vaimustuse vahel.)
Nad käisid sageli Leila abikaasa õhutusel koos kõrbes ratsutamas ning siis avastas ta ühel täiskuuööl, lamades kõrvuti tuule lumivalgeks silutud liivaluite najal, enda vastas hoopis uutmoodi