Moskva ja moskvalased. Владимир ГиляровскийЧитать онлайн книгу.
ning me hakkasime mööda kitsast puutreppi minema pööningule. All kõmises „palju aastaid”.
Jõudsime üles. Pime. Peatusime ukse juures. Rudnikov katsus – lukus. Prõmmis rusikaga, nii et uks vappus. Vaikus. Ta tagus veel valjemini. Uks paotus metallketi laiusele ning selle vahelt paistis üürnik, varastatud kraami kokkuostja.
„Noh, mida vaja? Ja keda?”
Rusikas tõuseb, kostab kiunatus, uks läheb valla.
„Ja mis te kaklete? Ma olen ju inimene!”
„Aga kui sa oled inimene, siis kus on palit, mille Saška Kellamees täna tõi?”
„Ja mis te öösi tülitate? Pole mulle mingit palitut toodud.”
„Nii. Astuge teie õige siit välja, aga meie otsime!” ütles Rudnikov minule ning kui uks mu järel sulgus, kostusid taas karjed.
Siis jäi kõik vaikseks. Rudnikov tuli välja, kandes käes palitut.
„Siin see on! Neetud kurinahk oli selle kõige alumisse kirstu peitnud ja veel viis kirstu peale ladunud.”
Niisugune mees oli Rudnikov.
Mõnikord tehti haaranguid, kuid see oli üksnes näiline läbiotsimine: piirasid sisse mõne rahulikuma maja, võtsid mõned prügikalad kinni, kuid suured purakad ei jäänud kunagi võrku.
Aga Kulakovkale politsei ei tikkunudki.
Kulakovkaks ei nimetatud mitte üht maja, vaid mitut Kulakovi suures valduses Hitrovskaja väljaku ja Svinjinski põigu16 vahel. Eesmist maja, mis seisis kitsama otsaga väljaku poole, nimetati Pressrauaks. Selle taga olevate kolmekorruseliste lehkavate korpuste rida kutsuti Kuivaks Jäärakuks ja kõike kokku Sea Majaks. See kuulus tuntud kollektsionäärile Svinjinile. Tema järgi nimetati ka seda põiktänavat. Siit tulenesid ka asukate hüüdnimed: „pressrauad” ja „Kuiva Jääraku hundid”.
Haarangu käigus nabiti kinni igasuguseid pisipätte, passituid vennikesi, kerjuseid ja administratiivkorras välja saadetuid. Kohe järgmisel päeval nad sorteeriti: passitud ja administratiivkorras karistatud saadeti üleviimisvangla kaudu sinna, kuhu nad olid sisse kirjutatud, ümberkaudsetesse maakondadesse, ent nädala pärast olid nad jälle Moskvas tagasi. Jõudsid tapiga kuhugi Zaraiskisse, meldisid endid politseis ning kohe samal ööl tagasi. Kerjused ja parisnikud osutusid kõik moskvalasteks või linnalähedaste slobodaade elanikeks ning järgmisel päeval olid nad nagu naksti Hitrovkal tagasi, toimetasid jälle omi asju kuni järgmise arapini.
Ja mida neil olnukski kolkalinnakeses teha? „Tööd” ei mingisugust. Igaüks oleks kartnud sihukest ulualla võtta, öömaju polnud, nii nad siis rühkisidki Moskvasse ja elutsesid Hitrovkal omal moel õndsasti. Pealinnas sai nii varastada, almust pommida kui ka vastset võõrustajat puistata; meelitada uulitsalt või bulvarilt mõne kogenematu kodutu vennikese, viia maa-alusesse koridori, kopsata vastu kukalt ja riisuda paljaks. Üksnes Moskvas saigi volilt elada. Kuhu olnukski neil hundipassiga17 minna: ei leidu sulle „tööd” ega öömaja.
Ma uurisin linna urkaid hulga aastaid ning külastasin sageli Hitrovo turgu, soetasin seal tutvusi, mind ei häbenetud ja kutsuti „lehemeheks”.
Mitmed mu ametivennad, literaadid, palusid mind neid Hitrovole viia ja urkaid näidata, kuid mitte keegi ei julgenud siseneda Kuiva Jäärakusse ega isegi mitte Pressrauda. Astume sisse, läheme mõned sammud allapoole, pimedasse maa-alusesse koridori – ja hakkavad tagasi üles tahtma.
Mitte ühelegi kirjanikule ei avaldanud Hitrovka nii tugevat muljet nagu Gleb Ivanovitš Uspenskile.
Töötades Russkije Vedomostis, kohtusin ma Gleb Ivanovitšiga sagedasti. Olime enam kui kord temaga pikalt istunud – küll seltskonnas, küll kahekesi, lõunatanud koos ja veetnud üheskoos õhtuid. Kord sõi Gleb Ivanovitš minu pool lõunat ning veiniklaasi taga läks jutt urgastele.
„Ah, kuidas ma tahaksin näha kuulsat Hitrovo turgu ja neid inimesi, kes ületanud „elu Rubico”. Tahaksin, kuid pelgan. Aga küll oleks hea, kui läheksime koos!”
Mul oli loomulikult selge rõõm seda Gleb Ivanovitši heaks teha ning õhtul pealt seitset (käes oli oktoober) saabusime Soljankale18. Jätnud voorimehe, kõndisime jala porisele, sügisesse uttu mähkunud väljakule, kus miilasid tuhmilt kõrtside aknad ja söömarite-turumuttide laternad. Seisatusime veidikeseks müüjate läheduses, kelle juurde jooksid poolpaljad tolgused, ostsid haisvat söömapoolist, kusjuures tingimata nägelesid kopika või lisapalakese pärast ning, pistnud nahka, jooksid tagasi öömajja.
Turumutid, need allesjäänud elu jätted, võidunud, räpased, istusid oma püttidel, soojendades kehaga sooja toitu, et see maha ei jahtuks, ja kisendasid metsikult:
„L-lap-š-šaa-lapšaake! Värske lehmasült! Päädikud! Keedetud-rebitud searupskid! Hei, kavaler, tule, lõikan sulle poolmuidu kõri!” kähiseb moor, kelle tähniline nägu annab tunnistust noorpõlve eksimustest.
„Kõri, ütled? Aga kus su nina on?”
„Nina? Mis pagana jaoks mulle nina?”
Ja pistab üürgama teise häälega:
„Tuline maks-põrn! Rupskid!”
„Noh, anna siis kahe kopka eest kõike!”
Müüjaeit ajab end pütilt püsti, tõstab paksu rasvase kaane üles, tirib räpaste kätega välja „rebitud” rupse ja paneb ostjale peo peale.
„Kopika eest sülti!” käsib kerjus mütsiga, millel oleks justkui midagi kokardilaadset …
„Häda ja viletsus! Häda ja viletsus!” sosistas Gleb Ivanovitš, jälgis toimuvat ahnel pilgul ja hoidis kartlikult minu ligi.
„Aga nüüd, Gleb Ivanovitš, lähme Sunnitöösse, seejärel Tapivangi, Siberisse ning pärast lähme vaesteöömajadesse.”
„Mis Sunnitöösse?”
„Nõndaviisi kutsutakse Hitrovo žargoonis trahterit, sedasama siin!”
Kõndinud müüjamuttidest mööda, jõudsime Jarošenko majas paikneva keldritrahteri madala ukse ette.
„Kas tasub ikka sisse minna?” küsis Gleb Ivanovitš mul käe alt hoides.
„Muidugi!”
Ma tõmbasin ukse lahti, sealt uhkas kohe lehkavat auru ja lärmi. Kära, sõim, kaklus, nõude kolin …
Suundusime laua poole, kuid ukse suunas tormas meile viunudes vastu verise näoga naine ning tema järel turd räbalapundar, röökides:
„Löön raisal nina vinklisse!”
Naine jõudis välja joosta, räbalapundar peatati ja lamas juba põrandal: ta „rahustati maha”. Selleks kulus vaid sekund.
Aurupilves ei pööranud keegi meile tähelepanu. Me istusime tühja räpase laua taha. Minu juurde tuli puhvetipidaja, tulevane miljonär ja majaomanik. Käskisin tuua pooliku, pealevõtuks paar küpsetatud muna – ainus söök, mida ma urgastes tellisin.
Pühkisin klaasid puhta paberiga üle, kallasin viina, koorisin muna ja lõin kokku Gleb Ivanovitšiga, kelle käed värisesid ning silmad väljendasid hirmu ja piina.
Ma jõin järjest kaks klaasi, sõin muna ära, aga tema muudkui istus ja vahtis.
„Jooge ometi!”
Ta jõi ja kukkus läkastama.
„Lähme siit ära … Õudne!”
Ma sundisin teda muna ära koorima. Võtsime veel kumbki klaasikese.
„Kes see seal on?”
Keskmise laua taga istus kaelakuti purjus tüdrukuga teda kostitav noorsand, lömmi löödud nina ja paljaks aetud peaga brünett.
Tema