Clea. Lawrence DurrellЧитать онлайн книгу.
tumm soomuslaev, korvett, mille väljaulatuvad osad on otsetabamusega laiali paisatud ja lamedaks löödud, porganditena lõhkised kahurisuud, kõrbenud agooniast lömmis tekiehitised. Nii suur hulk halli terast oli ühel hoobil paberkotina laiaks litsutud. Väikesed kujud toimetasid tohutu kannatlikkusega ja üsna osavõtmatult piigartite kaudu laevalt maha inimeste säilmeid. See oli üllatav, nagu värskelt kaevatud haua nägemine, kui jalutad ilusal kalmistul. („See on ilus,“ ütles laps.) Ja see oligi: suured mastimetsad ja tornid, mis kõikusid ja kaldusid kreeni väikeses lainetuses, mida tekitas veeliiklus, pasunate mahe näugumine, peegelduste purunemine ja taastumine. Kuulda oli isegi äraleierdatud džässi, mis voolas vee kohal nagu kanalisatsioonitorust. Tüdrukule pidi see kõlama sobiva muusikana võidukal sisenemisel lapsepõlvelinna. „Jamais de la vie,“ tabasin ma end vaikselt peas ümisemas, hämmastunud, kui vana see viis mulle tundus, kui kulunud ja mu endaga mõttetult mitteseostuv! Laps vaatas taevasse, otsides pilguga isa, tema kuju, mis pidi tõusma me kohale nagu heasoovlik pilv ja ta endasse mähkima.
Alles suure kai lõpus oli tundemärke uuest maailmast, kuhu me jõudsime: pikad read veo- ja kiirabiautosid, piirded ja täägid, mida hoidsid käes sinise- ja khakilaigulised meestehulgad kui päkapikud. Siin valitses aeglane, ent sihikindel ja katkematu tegevus. Väikesed, koopaelanike laadsed kujud ilmusid välja laadimisplatvormi ääres seisvatest puuridest ja urgastest, hõivatud kõikvõimalikest töödest. Siin oli geomeetrilisteks osadeks lõhestatud laevu, millest paistsid auravad soolikad, keisrilõikega laevad, mille haava sisse roomas lõputu rodu sipelgalaadseid sõdureid ja sinistes kuubedes sadamatöölisi, kanistrid, pambud ja lihakehad verest määrdunud turjal. Ahjuuksed avanesid ja näitasid tule paistel askeldavaid valgetes mütsides mehi, kes tassisid palavikuliselt leivakaste. Kõik, kogu see tegevus oli kuidagi uskumatult aeglane ja ulatuselt ometi tohutult suur. Seda määras ennekõike inimsoo instinkt, mitte soovid. Ja kuna vaikus oli siin suhteline, muutusid ka vaiksed helid konkreetseks ja võimukaks: valvurite raudsete kontsaplekkide klõbin munakividel, puksiirivile või liinilaeva sireeniümin nagu hääl, mida teeb ämblikuvõrku kinni jäänud hiiglaslik sinine kärbes. See kõik oli osa taasleitud linnast, millesse mul edaspidi tuli kuuluda.
Me jõudsime järjest lähemale, otsides lahe väikepaatide hulgas ankrupaika, ja meie ees hakkasid kõrguma majad. See oli samuti eriti hõrk moment ja mu süda tagus kurgus (nagu selle kohta öeldakse), sest ma olin juba märganud kuju, keda teadsin meile vastu tulevat, seal kaugemal sadamasildade taga. Mees nõjatus vastu kiirabiautot ja suitsetas. Miski tema poosis puudutas mu hingekeeli ja ma teadsin, et see on Nessim, kuigi ma ei julgenud olla veel selles kindel. Alles siis, kui paadist visati köied kaldale ja me randusime, nägin ma kloppiva südamega (tundes ta ähmaselt maskeeringu taga ära, nagu olin ära tundnud Capodistria), et see oli tõesti mu sõber. Nessim!
Ta kandis silma peal võõrastavat musta klappi. Seljas oli tal näotute patšokkidega sinine töökuub, mis ulatus alla põlve. Sirmiga müts oli tõmmatud sügavalt silmile. Ta paistis olevat palju pikem ja saledam, kui ma mäletasin, võib-olla selle riietuse tõttu, mis oli osalt autojuhi livree ja osalt lennuväelase vorm. Ma arvan, et ta pidi tajuma mu äratundvat pilku, sest ta ajas end äkki sirgu, ja, vaadanud veidi aega ringi, märkas meid. Ta viskas sigareti minema ja kõndis mööda kaid kiirel nõtkel sammul, närviliselt naeratades edasi. Ma lehvitasin, aga ta ei lehvitanud vastu, kuigi justkui noogutas meie poole kõndides. „Vaata,“ ütlesin ma veidi pelglikult, „sealt ta lõpuks tulebki, sinu isa.“ Tüdruk vaatas pärani ja tardunud silmil, jälgides pikka kuju, kuni ta seisis naeratades meie ees, vähem kui kuus jalga eemal. Madrused askeldasid paadi köite kallal. Maabumistrapp visati kolinal kaldale. Ma ei suutnud otsustada, kas must sünge kate ta silmal lisas midagi ta endisele väärikusele või võttis midagi ära. Ta haaras ikka veel ujedalt ja veidi nukralt naeratades mütsi peast ja silus juukseid, enne kui soni uuesti pähe pani. „Nessim,“ hüüdsin ma, ja ta noogutas, kuigi ei vastanud. Kui laps astus maabumissillale, näis mu teadvusele langevat vaikus. Tüdruk kõndis hämmastunud lummuses, võlutud pigem kujutlusest kui reaalsest inimesest. (Luules siis, reaalsemas kui silmanähtav tõde?) Ta sirutades käed välja nagu uneskõndija ja läks naeru kihistades isa embusse. Ma olin kohe ta kannul, ning last ikka veel kaisutades ja naerdes ulatas Nessim mulle puuduva sõrmega käe. Sõrmekoht oli muutunud küüniseks, mis puuris end mu peopessa. Ta nuuksatas korra ilma pisarateta, varjates seda köhatuse taha. Ja oligi kõik. Nüüd ronis laps nagu laiskloom mööda puutüve Nessimi keha mööda üles ja põimis jalad ta puusade ümber. Ma ei osanud korraga midagi öelda, vaadates Nessimi kõikemõistvasse tumedasse silma. Ta juuksed olid meelekohtadel üsna hallid. Puuduva sõrmega kätt ei saanud suruda nii kõvasti, nagu ma oleksin tahtnud.
„Nii me siis saimegi jälle kokku.“
Ta tegi paar rutakat sammu tagasi ja istus piirdetulbale, kobades taskust portsigarit, et pakkuda mulle hõrku Prantsuse sigaretti. Olime mõlemad tummad. Tikud olid niisked ega läinud hästi põlema. „Clea pidi ka tulema,“ ütles ta viimaks, „aga pööras viimasel hetkel otsa ümber. Ta sõitis Kairosse. Justine on linnast väljas Karmis!“ Ta kummardus ettepoole ja küsis sosinal: „Sa vist tead seda?“ Ma noogutasin ja see näis toovat talle kergendust. „Siis on mul vähem selgitada. Ma sain pool tundi tagasi töölt lahti ja ootasin, et teid sinna viia. Aga võib-olla …“
Kuid sel hetkel lähenes meile salk sõdureid, kes kontrollisid dokumente ja küsisid, kuhu me läheme. Nessim tegeles lapsega. Pakkisin sõduritele oma paberid lahti. Nad uurisid neid tõsiselt, isegi teatava distantseeritud kaasaelamisega, ja ajasid pikal paberilehel taga mu nime, enne kui andsid teada, et ma pean minema konsulaati, sest olin „pagulane“. Ma läksin lubatähtedega Nessimi juurde tagasi ja ütlesin talle seda. „Tegelikult kukubki niimoodi hästi välja,“ jätkasin ma, „ma pidin niikuinii sinna minema kohvrit ära tooma; selles on kõik mu viisakad ülikonnad … Huvitav, kui kaua me teineteist näinud pole?“
„Terve igaviku,“ naeratas Nessim.
„Kuidas me seda siis korraldame?“
Istusime kõrvuti, suitsetasime ja mõtlesime. Imelik ja liigutav oli kuulda enda ümber kõigi Inglise maakondade aktsente. Meie juurde astus sõbralik kapral, käes plekk-kruusidega kandik, millelt tõusis äravahetamatut sõjaväetee lõhna, ning pakkus meile ka margariiniga saiaviile. Veidi kaugemal lahkusid vaateulatusest apaatsed kanderaamikandjad, kandes raami lohku vajunud inimkogu pommitatud majast. Me sõime aplalt ja tundsime äkki, et oleme põlvist nõrgad. Lõpuks ma ütlesin: „Miks ei võiks sa lapsega ees ära minna? Ma lähen sadamaväravas trammi peale ja käin konsuli juures ära. Ajan habet. Söön lõunat. Ja tulen täna õhtul Karmi, kui sa koolmekohale hobuse vastu saadad.“
„Olgu peale,“ ütles ta teatava kergendusega ja rääkis last kaisutades selle plaani talle kõrva sisse edasi. Tüdruk ei hakanud vastu ja näis pigem tahtvatki Nessimiga kaasa minna, mille eest ma olin tänulik. Me läksime ebareaalsust tunnetades üle ligaste munakivide sinna, kuhu oli pargitud kiirabiauto, ja Nessim ronis koos lapsega sisse. Tüdruk naeratas ja plaksutas käsi ning ma lehvitasin neile, olles rõõmus, et lapse üleandmine läks nii kergelt. Aga ikkagi oli imelik leida end üksi linnast, kus ma olin nagu tuttavale madalikule uhutud madrus. „Tuttavale“ – jah! Sest niipea kui sa lahkusid sadama poolkaarelt, polnud linnas üldse midagi muutunud. Väike plekist tramm väänles oiates mööda roostes rööpaid, mis kaardusid tuttavail tänavail, mis avasid siia- ja sinnapoole minu mälestustele täpselt vastavaid vaateid. Üle uste veetud sääsevõrkude ja kõlisevate värviliste helmestega habemeajamistöökojad, kohvikud, mille plekklaudade taga veedeti jõudeaega (El Babi juures oli ikka pudenev sein ja sama laud, kus me olime liikumatult istunud, sinakas hämarik rusuvalt õlgadel). Käiku sisse lükates oli Nessim vaadanud mulle teraselt otsa ja öelnud: „Sa oled väga palju muutunud, Darley,“ kuigi ma ei saanud aru, kas ta heidab seda mulle ette või lausub meelituseks. Jah, olin: märgates El Babi vana murenevat terrassikaart, naeratasin ma meenutades nüüd juba eelajaloolist suudlust oma sõrmedel. Mulle tuli meelde naise tumedate silmade võbelus, kui ta ütles välja nukra ja vapra tõe: „Me ei õpi midagi nendelt, kes meid vastu armastavad.“ Sõnad, mis kõrvetasid kirurgilise piiritusega mu lahtist haava, kuid samas ka puhastasid seda, nagu tõde alati teeb. Ja kuigi ma tegelesin nende mälestustega, nägi teine osa minust Aleksandriat,