Justine. Lawrence DurrellЧитать онлайн книгу.
teener Hamid.
Melissa polnud mu närustest tõketest läbi tunginud sellega, mida võib armukesest oodata, sarmi, erilise ilu või intelligentsiga, ei, ta oli saavutanud seda jõu varal, mida ma oskan nimetada vaid heategevuseks selle sõna kreeka tähenduses. Nagu ma mäletan, kohtasin ma teda kahvatu ja kõhnapoolsena viledas hülgenahast mantlis talvisel tänaval väikest koerakest talutamas. Sinisesoonilised tiisikusehaige käed … Nõnda võib jätkata. Kunstlikult ülespoole kitkutud kulmud pidid rõhutama ta kauneid kohkumatult siiraid silmi. Sellisena nägin ma teda iga päev mitu kuud järjest, aga ta sünk kirbe ilu ei äratanud minus mingeid tundeid. Päev päeva järel möödusin ma temast teel Al Aktari kohvikusse, kus musta kaabuga Balthazar ootas mind, et jagada oma „õpetust”. Mul ei tulnud pähegi, et võiksin kunagi saada selle naise armukeseks.
Ma teadsin, et ta oli kord olnud Atelier’ modell – kadestamist mittevääriv amet – ja oli nüüd tantsija, veel seda, et ta oli ühe vana köösneri, linnas tuntud labase madala ärika armuke. Ma lihtsalt teen neid märkmeid, et jäädvustada üht tükki oma elust, mis on kukkunud merre. Melissa! Melissa!
* * * * *
Ma mõtlen tagasi ajale, mil kogu teadaolev maailm läks meile neljale vaevu korda, mil päevad asetusid lihtsalt ulmade vahele, kõikuvate ajakorruste, tegutsemise, mis tahes parajasti käsiloleva elluviimise vahele ... See oli mõttetute suhete hoovus, mis nuuskis asjaolude surnud pinnal, sisenemata ühtegi kliimasse, viimata kuhugi välja, nõudmata meilt midagi peale võimatu: et me oleksime. Justine ütleks, et me olime langenud ühe tahte võimusse, mis oli liiga tugev ja liiga sihikindel, et olla inimlik, gravitatsioonivälja, mille Aleksandria heitis nende üle, kelle ta oli valinud oma esindajateks …
* * * * *
Kell on kuus. Jaama hoovide poolt tuleb jalatsite lohinal valgetes hõlstides kujusid. Rue de Soeurs’i poed täituvad ja tühjenevad nagu kopsud. Pärastlõunapäikese üha pikenevad plassid kiired veavad laiali Esplanaadi pikki kaari ja pimestatud tuvid tõusevad paberitükkidena minarettide kohale, et püüda tiibadele kaduva valguse viimaseid kiiri. Peenraha kõlin rahavahetajate lettidel. Panga raudvõre on puutumiseks ikka veel liiga kuum. Hobuste kabjaplagin veokite ees, mis viivad mereranna kohvikutesse riigiteenistujaid, kel on peas punased lillepotid. Sel kõige talumatumal kellaajal märkan ma oma rõdult äkki teda valgete sandaalidega uniselt ja hooletult linna poole kõndivat. Justine! Linn ajab kortsud sirgeks nagu vana kilpkonn ja kiikab enese ümber. Ta heidab korraks ült oma räbaldunud ihu, kui tapamajapoolsest peidus põiktänavast hakkab kariloomade ammumise ja kisa kohale tõusma Damaskuse armastuslaulu nasaalne, lõikavate veerandtoonidega heli, nagu hõõrutaks seal pulbriks kellegi ninaõõnt.
Väsinud mehed heidavad kõrvale rõduluugid ja astuvad silmi pilgutades kuuma heleda valguse kätte: pimedate pärastlõunate igatsuses ajatatud lilled, kes visklesid näotutel vooditel, uneside silmil. Minustki on saanud üks süüme vaevatud ametnik,
Aleksandria alam. Justine läheb mu akna alt läbi, naeratades mingi oma loo lahenduse peale ja tehes põskedele väikese roolehvikuga tuult. See on naeratus, mida ma ei pruugi enam kunagi näha, sest inimeste seltsis ta ainult naerab, näidates oma võrratuid valgeid hambaid. Aga see nukker, ent kiire naeratus on täis omadust, mida ei teata tal olevat: ulakuse väge. Võiks arvata, et ta on traagilisem karakter, kel puudub tavaline huumorisoon. Ainult jonnakas mälestus sellest naeratusest paneb mind selles eelolevatel päevadel kahtlema.
* * * * *
Nii olin ma Justine’i mitu korda eri aegadel märganud ja muidugi ma tundsin teda ammu enne meie kohtumist hästi nägupidi: meie linn ei lase anonüümseks jääda kellelgi, kelle sissetulek on üle kahesaja naela aastas. Ma näen teda üksinda rannas ajalehte lugemas ja õuna söömas või Cecili hotelli vestibüülis tolmuste palmide vahel liibuvas hõbepiiskadest kleidis, kus ta hoiab uhket karusnahka õlal nagu talumees mantlit, pikk nimetissõrm etiketi taga konksus. Nessim on jäänud seisma valgust ja muusikat täis ballisaali uksel. Ta on märganud naise puudumist. Palmide all sügavas orvas istub kaks malet mängivat vanameest. Justine jääb neid jälgides seisma. Ta ei taipa mängust midagi, aga teda köidab palmiorva rahu ja süüvimise atmosfäär. Seal kurtide mängijate ja muusikamaailma piiril seisab ta tükk aega, otsekui kõheldes, kumma sisse sukelduda. Lõpuks tuleb Nessim pehmel sammul, võtab ta käsivarre ja nad seisavad seal mõnda aega koos, Justine vaatab mängijaid ja Nessim teda. Siis astub naine väikese ohkega pehmelt, vastumeelselt ja hillitsetult valguse poolele.
Teistsugustes oludes, mis pole kahtlemata nii kiiduväärsed ei tema ega teiste seisukohalt: kui liigutav ja paindlikult naiselik võib olla see muidu nii mehelik ja leidlik naine. Mida muud võis ta mulle meenutada kui hunnitute kuningannade tõugu, kelle verepilastuslike armulugude ammoniaagilõhn hõljus pilvena Aleksandria alateadvuse kohal. Tema tõelised õed-vennad olid Arsinoe taolised hiigelkasvu inimsööjakassid. Ometi oli Justine’i tegude taga veel midagi, mis sündis hilisemast traagilisest meelsusest moraali mõõdupuuna ja vastukaaluna isiksuse toorusele. Ta oli tõesti kangelaslike kõhkluste ohver. Ent sellegipoolest näen ma ikka otsesidet kujutluse vahel Justine’ist, kes kummardub määrdunud valamu kohale, kus lebab loode, ja õnnetust Valentinuse Sophiast[2.], kes suri armastuse eest, mis oli samavõrd täiuslik kui ekslik.
* * * * *
Sel ajal on mul Rue Nebi Danieli pisike korter kahe peale konsulaadi väikeametniku Georges-Gaston Pombaliga. Ta on diplomaatide hulgas harvaesinev kuju selle poolest, et tal on selgroogu. Talle on protokolli ja lõbustuste tüütu vaheldumine, mis nii väga sarnaneb sürrealistliku košmaariga, täis eksootilist võlu. Ta näeb diplomaatiat Douanier Rousseau[3.] pilguga. Ta naudib seda, kuid ei lase sel iialgi neelata oma intellekti jääkosa. Ma arvan, et ta edu pant on ta kohutav, peaaegu loomuvastane tegevusetus.
Ta istub peakonsulaadis laua taga, mida katab kolleegide nimekaartide lakkamatu konfetisadu. Ta on veekindla värnitsaga kaetud laiskelajas, tohutu paks aeglane sell, kes on andunud pikkadele pärastlõunauinakutele ja Crébillon noorema[4.] lugemisele. Ta taskurättidel on Eau de Portugal’i hurmav aroom. Ta vestluste lemmikteema on naised ja küllap ta räägib neist oma kogemuste põhjal, sest külastajannade voor meie väiksesse korterisse on lõputu ning kaks korda ühte ja sama nägu nende hulgas naljalt ei näe. „Prantslasele on siin armastus huvitav. Nad tegutsevad enne, kui mõtlevad. Kui saabub aeg kõhelda või kahetseda, on juba liiga palav ja kõigil on võhm väljas. Selles loomalikkuses pole raasugi elegantsi, aga mulle see sobib. Mu süda ja pea on armastusest ära trööbatud ja igatsevad rahu – eelkõige, mon cher, rahu judeokopti lahkamisemaaniast, iga asja analüüsimisest. Ma tahan oma Normandia maamajja terve südamega tagasi jõuda.”
Talvel on ta palju aega ära puhkusel, kogu rõske korteriköks on minu päralt ja ma istun kaua üleval vihikuid parandades, seltsiks vaid norskav Hamid. Viimasel aastal olen ma jõudnud endaga ummikusse. Mul ei jätku tahet oma eluga midagi ette võtta, parandada tragi tööga oma positsiooni, kirjutada, isegi armastada mitte. Ma ei saa aru, mis mulle on sisse läinud. Esimest korda elus kogen ma elutahte tõelist murdumist. Vahetevahel lappan jälestusväärse apaatiaga mõne narmendava käsikirja, romaani või luulekogu poognavirna ja vajun kurbusse nagu aegunud passi uuriv riigialam.
Aeg-ajalt sattub mu võrku mõni tüdruk Georges’i arvukast tutvuskonnast, kes astub korterist läbi, kui teda pole siin, ja sellel on mu elutüdimust korraks peletav toime. Georges on neis asjus mõistev ja heldekäeline, sest enne lahkumist maksab ta (teades, kui vaene ma olen) mõnele Golfo kõrtsi süürlannale ette ja käsib tal veeta mõne öö siin „härra käsutuses”, nagu ta ütleb. Naise kohus on parandada mu tuju, mis pole üldse kadestusväärne töö, eriti seetõttu, et pealtnäha ei paista mu tujul olevat midagi viga. Lobisemisest on saanud kasulik rutiin ja see kestab tükk aega pärast rääkimisvajaduse ammendumist; soovi korral võin ma kergendusega seksidagi, sest uni pole siin kellelgi kuigi hea, ent seda ilma kire ja süvenemiseta.
Mõni kohtumine nende õnnetute kurnatud olenditega, kelle füüsiline tahe on viimseni ära aetud, kujuneb huvitavaks, isegi liigutavaks, aga ma olen kaotanud huvi isegi oma tunnete eritlemise vastu, nii et need on mulle nagu