Doktor Živago. Борис ПастернакЧитать онлайн книгу.

       Trükikoda OÜ Greif

      Esimene jagu

      Kella viiene kiirrong

      1.

      Mindi ja mindi ja lauldi „Igavest mälestust”, ning kui peatuti, siis oleksid jalad, hobused ja tuuleiilid otsekui visalt edasi laulnud.

      Vastutulijad peatusid, et matuserongi mööda lasta, lugesid pärgasid, lõid risti ette. Uudishimulikud astusid ligi ja küsisid: „Keda maetakse?” Neile vastati: „Živagot.”^[1.] – „Ah nii. Nojah, siis muidugi.” – „Mitte meest. Naist.” – „Mis tähtsust sel on? Olgu muld talle kerge. Uhked matused.”

      Mõned viimased ja pöördumatud minutid. „Jehoova päralt on maa ja tema täius, ilmamaa ja kes temas elavad!” Ristikujulise liigutusega puistas preester Maria Nikolajevna peale peotäie mulda. Lauldi „Lase puhata”. Edasi tehti kõik kibekähku. Kirstule pandi kaas peale ja naelutati kinni ning kirst lasti hauda. Kolinal sadas mullakamakate vihm kirstule, haud aeti nelja labidaga kiiresti kinni. Kerkis kalmuküngas. Sellele astus kümneaastane poiss.

      Ainult täieliku tuimuse ja tundetuse seisundis, mis sageli võtab võimust suurte matuste lõpus, võis näida, et poiss tahtis ema haual kõnet pidada.

      Ta tõstis pea ning heitis kalmukünkalt äraoleva pilgu sügisesele tühermaale ja kloostri tornidele. Tema nöpsninaga nägu moondus. Tema kael venis pikaks. Kui niisuguse liigutusega oleks pea tõstnud hundikutsikas, siis oleks olnud selge, et kohe hakkab ta ulguma. Poiss surus peopesad vastu nägu ja puhkes nutma. Tuulest kantud pilv piitsutas ta käsi ja nägu vihmavalingu külmade jugadega. Haua juurde astus musta riietatud mees, tema ülevalt puhvis varrukad liibusid käte ümber. See oli kadunukese vend ja nutva poisi onu, omal soovil vaimulikuseisusest välja astunud preester Nikolai Nikolajevitš Vedenjapin. Ta läks poisi juurde ja viis ta kalmistult ära.

      2.

      Nad ööbisid ühes kloostri ruumidest, mis anti onule kasutada tänu vanale tutvusele. Oli suure maarjapäeva eelõhtu. Järgmisel päeval pidid onu ja õepoeg sõitma ära kaugele lõunasse, ühte Volgamaa kubermangulinna, kus isa Nikolai töötas kirjastuses, mis andis välja krai edumeelset ajalehte. Rongipiletid olid ostetud, asjad kimpu seotud ja seisid siinsamas mungakongis. Lähedal asuvast jaamast tõi tuul taamal manööverdavate vedurite nutuseid vilekatkeid.

      Õhtu poole läks väga külmaks. Kahest maapinnaga tasa aknast paistsid räämas peenramaa nurk, mida piirasid kollased akaatsiad, külmunud loigud sõiduteel ja surnuaia too ots, kuhu oli päeval maetud Maria Nikolajevna.Aias ei kasvanud enam midagi, oli vaid paar külmast siniseks tõmbunud kapsaste muareevirvendusega peenart. Tuuleiilid panid raagus akaatsiapõõsad meeletult visklema, need vajusid peaaegu vastu sõiduteed.

      Öösel äratas Jura koputus vastu akent. Pimedasse mungakongi tungis ebaloomulik hele hõljuv valgus. Jura jooksis öösärgi väel akna juurde ja surus näo vastu külma klaasi.

      Väljas ei olnud ei sõiduteed, surnuaeda ega peenraid. Seal möllas tuisk, õhk oli keerlevaid lumehelbeid täis. Oleks võinud arvata, et lumetorm märkas Jurat, ja tunnetades, kui hirmus ta ise on, nautis muljet, mida ta poisile avaldas. Lumetorm huilgas ja undas ning püüdis igati Jura tähelepanu köita. Laid laiu järel langes taevast lõpmatute keerdudena alla valget kangast, see kattis maapinna surilinaga. Kogu maailm oli üksainus tuisk ja miski ei saanud selle vastu.

      Kui Jura aknalaualt maha ronis, oli tal kange tahtmine panna end riidesse ja joosta välja, et midagi ette võtta. Kord kartis ta, et kloostri kapsapead jäävad lume alla ja neid ei teata välja kaevata, kord jälle, et lagedal matab tuisk ema enda alla ning emal pole jõudu võidelda sellega, et ta läheb temast veelgi kaugemale ja sügavamale maa alla.

      Asi lõppes jälle pisaratega. Onu ärkas üles, rääkis talle Kristusest ja lohutas teda, seejärel haigutas, käis akna vahet ja jäi mõtlema. Nad panid end riidesse. Oli hakanud koitma.

      3.

      Kuni ema elas, ei teadnud Jura, et isa oli nad juba ammu maha jätnud, sõitis ringi mööda igasuguseid Siberi ja välismaa linnu, pidutses ja liiderdas, et isa oli ammugi läbi löönud ja tuulde lasknud nende miljonilise varanduse. Jurale öeldi alati, et isa on kas Peterburis või mingil laadal, kõige sagedamini just Irbiti laadal.

      Siis aga avastati emal, kes oli alati haiglane olnud, tiisikus. Ema käis end ravimas Lõuna-Prantsusmaal ja Põhja-Itaalias, kahel korral oli Jura temaga kaasas olnud. Nii oli Jura lapsepõlv üsna segane ja täis äraarvamata mõistatusi, sageli elas ta võõraste juures, kes alatasa vaheldusid. Ta oli nende muutustega harjunud ning niisuguse igavese segadiku tõttu ei hämmastanud teda isa puudumine.

      Kui ta oli alles väike poisike, oli olnud aeg, mil sama nimega, mida temagi kandis, nimetati hulka kõikvõimalikke asju. Oli olnud Živago manufaktuur, Živago park, Živago majad, lipsu sidumise ja kinnitamise viis Živago nõelaga, oli olnud koguni mingi ümmargune magus kook, umbes nagu rummikook, mis kandis nime Živago, üksvahe oli Moskvas olnud võimalik voorimehele hüüda „Živago juurde!” täpselt samuti nagu „Kuradi vanaema juurde!” ning voorimehe saan kandis sõitja üheksa mäe ja mere taha. Ümberringi oli vaikne park. Kuuskede laugetele okstele laskusid varesed ja okastelt pudenes härmatist. Oli kuulda vareste kraaksumist, see kandus kaugele nagu oksa murdumise prõksatus. Teisele poole metsasihti rajatud uutest majadest pärit tõukoerad jooksid üle tee. Seal pandi tulesid põlema. Õhtu oli kätte jõudnud.

      Äkki oli see kõik tuulde lennanud. Nad olid jäänud vaeseks.

      4.

      Tuhande üheksasaja kolmanda aasta suvel sõitsid Jura ja tema onu tarantassiga, mille ette oli rakendatud kaks hobust, läbi põldude Dupljankasse, siidiketrusvabriku omaniku ja kunstide suure soosija Kologrivovi mõisasse pedagoogi ja kasulike teadmiste levitaja Ivan Ivanovitš Voskoboinikovi juurde.

      Oli Kaasani Jumalaema ilmutamise päev, viljalõikus oli täies hoos. Kas siis sellepärast, et oli lõunaaeg või et oli kirikupüha, aga põldudel polnud hingelistki. Päike lõõskas koristamata viljasiilude kohal, mis olid nagu arestantide poolest saadik paljaks aetud kuklad. Põldude kohal tiirutasid linnud. Täielikus tuulevaikuses seisis nisu sirgetes ridades, viljapead longus, või kõrgus rõukudes teest kaugel eemal; üksisilmi vaadates muutusid need liikuvateks kujudeks, otsekui oleksid silmapiiri serval kõndinud maamõõtjad ja midagi kirja pannud.

      „Aga need,” küsis Nikolai Nikolajevitš Paveli käest, kes oli raamatukirjastuse mustatööline ja valvur ning istus pukis poolviltu ja kössis, üks jalg üle teise selle märgiks, et ta ei ole tõeline kutsar ega tee seda tööd kutsumusest, „kas need on mõisa või talumeeste põllud?”

      „Need