Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära. Susan LuitsaluЧитать онлайн книгу.
oma lubaduse lõppu „inshallah“ ütleb, tuleb arvestada, et asja toimumine, vähemalt õigeaegne, pole garanteeritud. Väljend lisab täpselt samavõrra kindlustunnet kui eesti keeles lause lõpus „vaatame“. Olenevalt olukorrast ja inimesest võib inshallah ridade vahel tähendada nii „kui Allah tahab, ise ei kavatse ma selleks midagi teha“ kui ka „kui Allah tahab ja kui midagi ette ei tule, siis jõuan selle tõesti esmaspäevaks valmis“. [ ↵ ]
IDAMAINE TÖÖMUINASJUTT
Dubai emiraat on rahvusvaheline ärikeskus ja tõeline rahvaste paabel, ligi kahesaja rahvuse kodu. Kuna oma riigi kodanikud moodustavad Ühendemiraatide rahvastikust umbes 10 protsenti, on sisserändajate osakaal siin üks maailma suurimaid.
Kohaliku mõiste tähendab Dubais (ja teisteski emiraatides) midagi muud kui mujal maailmas. Kui suuremal osal planeedist on kohalik keegi, kes selles kohas püsivalt elab, siis emiraatides mõeldakse „kohaliku“ all alati emirati’t, Araabia Ühendemiraatide kodanikku (inglise keeles hääldatult emiraati).
Emirati’ks aga ei saa isegi siis, kui sooritad araabia keele eksami, elad riigis miljon aastat ja teed lipuvärvides liibukates lugematul hulgal tagurpidi kukerpalle. Isegi abiellumine ei aita. Ajaloos on juhtunud mõned erandid, aga see oleks juba omaette pikk jutt. Valdavalt on kodanik ainult see, kelle ema ja isa on emirati’d, kelle ema ja isa on emirati’d, kelle ema ja isa olid... Umbes üheksast miljonist elanikust on neid päriskohalikke vaid umbes 1,4 miljonit. Ülejäänud seitse ja pool miljonit inimest on Araabia Ühendemiraatide vaatepunktist sisserändajad, kes peavad teatud aja tagant oma viisat uuendama. Olgu nad kas või selles riigis sündinud.
Nii et kõik lihtsurelikud – ehk siis mittekodanikud – saavad jutu sees juurde täpsustuse, kui kaua nad on Dubais elanud ja kust nad pärit on. Arvestades, et Dubaisse on kokku tulnud inimesi kogu planeedilt, käib oma sõprade kellelegi esimest korda mainimine umbes nii: „Mu sõber Björn, üks rootslane, kes on siin elanud kuus aastat...“ Variant on ka muidugi öelda „kohalik eestlane“ või „kohalik inglane“, kuid see ei tähenda ikkagi, et need inimesed oleksid ametlikult kohalikud. Nad lihtsalt elavad Dubais ja neil on selleks vajalik viisa.
Et asjad oleksid selgemad, toon näite. Minu tuttav Lily on Dubais sündinud ja kasvanud. Kuna tema vanematel on India passid, on ka tema Dubais sündimisest hoolimata India kodanik ning peab iga kolme aasta tagant uuendama viisat, mis lubab tal Araabia Ühendemiraatides elada, töötada, autoga sõita, pangakontot omada jne. Ei mingeid eeliseid minu tuttava Tõnise ees, kes on Dubais elanud ainult aasta, pole siiamaani kordagi ühistranspordiga sõitnud ega saanud aega vanalinna külastada.
Et kõik need Tõnised ja Lilyd, Jekaterinad ja Björnid ühes linnas sedasi koos eksisteerivad, võib iga päev tuua väikese kultuurišoki. Kui oled enda meelest juba kohaliku eluoluga harjunud, siis erinevad rahvused suudavad sind kõigest hoolimata ikka millegi imelikuga üllatada.
Nagu öeldud, on emirati’sid riigis vähe. Dubais elab neid umbes 300 000. Kui keegi Eestis ignorantselt ilgub, et kas mõni „pagulane“ tahtis minuga kohvris Eestisse kaasa pressida, tabab mind ebaviisakalt üleolev naeruhoog. Kolm minutit Dubais ja küsija saaks aru, et pigem tahaks ta ise pugeda mõne rikka araablase kümneid tuhandeid eurosid maksvasse Louis Vuittoni kohvrisse ja veeta ülejäänud elu seal, süües ülekullatud Ladurée makroone. Või üleüldse – millise araablase? Araablane on sama üldistav määratlus kui eurooplane.
Ühest küljest pole sellises ignorantsuses midagi imelikku, sest meedia vahendusel oleme harjunud araabia maailmast ainult sõjauudiseid kuulma. Ekstremistid ja nende võikad terrori-aktid ei tee islamiusulistele kah just kõige paremat suhtekorraldust. Kes see ikka viitsib siis atlast lahti võtta, kõik Lähis-Ida riigid läbi guugeldada ning välja uurida, kus elatakse rahumeelselt ning kus mitte. Sööd seda, mida meedia ette annab – et ühed moslemid on terroristid ja teised moslemid on laisad pagulased, kes soovivad Euroopasse hea elu peale tulla, et seal siis omakorda terroristideks hakata.
Reaalsus on muidugi see, et rahus elavatel lähisidalastel pole mitte mingitki huvi kolida pisikesse külma ja sombusesse riiki kuskil Euroopa äärealal. Kui aus olla, siis paljud minu Dubai tuttavad, eri maadest pärit araablased, hiilivad isegi Eestisse turismireisile kutsumisest kõrvale kõikvõimalike vähem või rohkem ebausutavate vabanduste abil – näiteks tädi juubel Beirutis või perepuhkus Londonis. Ida-Euroopa tekitab tohutuid eelarvamusi ega tundu üldse glamuurne. Kui ära on käidud, siis muidugi juba meeldib, aga nenditakse, et jube külm on. Otsekohesemad lääneeurooplastest ja ameeriklastest kolleegid aga küsivad vahel, et kas seal Eestis nagu ohtlik pole või, kui Ukraina on sealsamas ja Venemaa ja... Seal on ju mingi sõda... Nii et eks me kõik sööme meediaputru.
Dubai pole koht, kust põgeneda, vaid tänaseks pigem koht, kuhu hoopis paljud inimesed raha teenima siirduvad. Laias laastus on nii, et igasugused valgekraed on põhiliselt Euroopast, Lähis-Idast või Indiast. Nemad töötavad kontorites või teenindussektori kõrgematel ametipulkadel. Indiast tuleb palju kaupmehi ja spetsialiste – meistreid ja rätsepaid. Teenindav personal on pärit Filipiinidelt ning lihttöölised põhiliselt Pakistanist ja Indiast.
Ühtegi emirati’t ei näe kunagi teenindavas ametis – ei poemüüja, ettekandja ega taksojuhina. Isegi kontorites kohtab neid pigem harva. Dubai emirati’d töötavad valitsusasutustes, on ise valitsejad, ajavad tähtsaid ärisid või siis koordineerivad seda, kuidas keegi teine nende eest tähtsaid ärisid ajab. Neil on täiesti oma maailm, oma suletud ring, ja suuremal osal Dubai lihtsurelikest ei õnnestugi emirati’dega kunagi kokku puutuda rohkem kui Dubai Malli lõpututes koridorides nende taga idamaises lõhnapilves kõndides. Või parklas mõne emirati superauto kõrval turistipilti tehes.
Olin täitsa kindel, et ka minu kokkupuude nendega jääb empiiriliseks vaatluseks kaubanduskeskuse luksuspoodide tänaval, aga universumil tekkis aja jooksul mitmesuguseid plaane. Esimene juba üsna kohe.
Sisenen peauksest suursugusesse paleesse, mille lõpmatusse suunduva vestibüüli põrandaid katab imeliselt pehme idamaise mustriga vaip. Hiiglaslikud kristall-lühtrid, keerulised mosaiigid, marmorplaadid ja kullatud detailid. Seinalambid imiteerivad luksuslikult nikerdatud tõrvikuid.
„Täna ei toimugi veel midagi, alles ehitatakse,“ teeb meie firma nooremapoolne manager käega laia kaare muinasjutulise vestibüüli suunas, mille marmorit, mosaiike ja ilusaid vaipu pakistanlastest võõrtöölised parasjagu vineerplaatidega kinni katavad. Palee on tegelikult eliit-konverentsikeskus, kus tehakse ettevalmistusi suureks rahvusvaheliseks kongressiks. Kuna kongressil on oma bränding, tuleb konverentsikeskusele iga kord vastav ajutine sisekujundus teha. Lihtsalt logodega lippude ja reklaamplakatite üles riputamisest ei piisa ning Dubaile omaselt minnakse kohe välja maksimumi peale: uued seinad, vaibad, mööbel. (Või ehk beduiinidele omaselt? Praeguste Dubai emirati’de esivanemad reisisid ju kogu elamisega mööda kõrbet ringi ja laagri püstipanek on neil veres.)
„Tee rahulikult tiir, tutvu olukorraga ja mõtle need asjad veel kord läbi. Tegelikult kutsusin ma su meeskonna ka, aga nad ei saanud tulla,“ ütleb manager ja jätab mu üksi.
Firma, millega ma Dubais koostööd teen, tegeleb audiovisuaaliga – ehk sündmuste salvestamise ja ülekandmisega. Mind komplekteeritakse meeskonda tavaliselt produtsendina. Selle ameti parima definitsiooni on andnud üks mu viieaastane tuttav – produtsent on see inimene, kes „teab, mida tegema peab, ja näitab selle peale näpuga“. Põhimõtteliselt nii ongi.
Seekord olen saanud ülesandeks koordineerida kongressi teatud üritusest klippide tootmist. Naelu seina toksivatest ehitusmeestest pole mulle ettevalmistuse puhul absoluutselt mitte mingit kasu, kuid tuian siiski mööda saale ja katsun väljendada süvenemist, manades näole erinevaid mõtlikke ilmeid. See ei ole mulle raske, sest ema poolt olen saanud ideaalsed Poola geenid ja krüptiliselt tõsine idaeurooplase ilme ongi mu näo puhkeasend.