Nagu vits vette. Lee ChildЧитать онлайн книгу.
Ma vaatasin veel kord vagunis ringi, võtsin siis peata kehast umbes meetri kaugusel istet ja jäin ootama.
Selle ajaga, mille jooksul päris politseinikud kohale saabusid, oleks jõudnud ära vaadata üsna mitu politseifilmi. Oleks saanud võtta DNA-proovi ja seda analüüsida, olemasolevate proovidega võrrelda, korraldada tagaajamine kurjategijatele, nad kinni võtta, kohtu alla anda ja süüdi mõista. Kuid lõpuks sammusid kuus politseinikku treppidest alla. Nad kõik kandsid vormimütsi ja kuulivesti ja olid oma relva välja tõmmanud. New Yorgi politsei öise vahetuse patrullpolitseinikud, arvatavasti neljateistkümnendast jaoskonnast 35. tänaval Manhattani kuulsas lõunaosas. Nad jooksid mööda platvormi ja alustasid rongi kontrollimist esimesest vagunist. Ma ajasin end uuesti püsti ning jälgisin neid läbi vaguni otsaseinte ülaosas olevate akende; mu pilgule avanes terve rong ning ma piilunuks nagu mingisse pikka roostevabast terasest ja valgustatud tunnelisse. Kaugemal oli vaade ähmasem, seda tänu mustusele ja klaasikihtide rohekatele defektidele. Ent ma nägin, kuidas võmmid avasid järjest vagunite uksi, vaatasid vagunid üle, ajasid reisijad välja, suunasid nad väljapääsu poole ja käskisid trepist üles tänavale minna. Rong oli pooltühi ja nii ei läinud kuigi kaua, kuni nad meieni jõudsid. Esmalt vaatasid nad läbi akende sisse, nägid laipa ja relva ja kangestusid. Uksed avanesid sisinal ja võmmid tormasid sisse, kummastki uksest kaks. Me kõik tõstsime otsekui refleksist käed üles.
Kolm võmmi blokeerisid oma kehaga kõik kolm ukseava ja ülejäänud kolm suundusid otsekohe surnud naise poole. Siis nad peatusid, jäädes seisma laibast ligi kahe meetri kaugusel. Nad ei katsunud tema pulssi ega otsinud muid elumärke. Ei pistnud talle peeglit nina alla, et näha, kas ta hingab. Osalt sellepärast, et oli ilmne, et ta ei hinga, ja osalt põhjusel, et tal polnudki nina. Krõmpsluu oli minema lennanud ning sisesurve tõttu välja pressitud silmamunade vahel paistsid üksnes sakilised luutükid.
Üks seersanditriipudega suurt kasvu võmm pööras end ümber. Ta oli muutunud pisut kahvatuks, kuid muus mõttes oli ta täpselt selline, nagu peab olema üks tubli politseinik, kes teeb tööd öises vahetuses. Ta küsis: „Kes nägi, mis siin juhtus?”
Vaguni esiotsa reisijad vaikisid. Nii latiino naine, NBA särgiga mees kui ka too aafriklanna. Nad istusid kangestunult ega lausunud sõnagi. Kaheksas punkt: ainiti enda ette vahtimine. Nad kõik vahtisid enda ette. Kui mina teid ei näe, siis ei näe teie ka mind. Golfisärgis sell ei öelnud samuti midagi. Niisiis vastasin ma ise: „See naine võttis kotist relva ja laskis end maha.”
„Ja nii oligi?”
„Enam-vähem.”
„Miks?”
„Kust mina tean.”
„Kus ja millal?”
„Jaama sõitmise ajal. Kellaaega ma ei oska öelda.”
Politseinik mõtles kuuldu üle järele. Enesetapp tulirelvast. Metroo kuulus New Yorgi politsei vastutusalasse. Ning 41. ja 42. tänava vaheline pidurduslõik jäi neljateistkümnenda jaoskonna piiridesse. See oli tema juhtum. Siin polnud kahtlust. Ta noogutas ja ütles: „Selge, palun väljuge kõik vagunist ja oodake platvormil. Meil on vaja teie nimesid ja aadresse ning me võtame teilt tunnistused.”
Siis lülitas ta sisse oma kraemikrofoni ja kohe kostis vali eetriragin. Ta vastas raginale, tuues omalt poolt kuuldavale terve rea koode ja numbreid. Ma oletasin, et ta kutsub välja parameedikud ja kiirabiauto. Pärast seda tulnuks teavitada transpordijaoskonda, et vagun rongi küljest lahti haagitaks ja ära puhastataks ning uuesti liinile saadetaks. Minu meelest ei saanud see olla raske. Hommikuse tipptunnini oli veel tükk aega.
Me läksime välja platvormile, kuhu oli kogunenud juba paras hulk inimesi. Saabusid kohale transpordipolitseinikud ja siis veel mitu tavalist võmmi, lisaks askeldasid ümberringi metrootöölised. Seejärel ilmus välja ka Grand Central Stationi jaamapersonal. Viie minuti pärast kolistas ratasraami lükates treppidest alla New Yorgi päästeteenistuse parameedikute meeskond. Nad läbisid politseibarjääri ja sisenesid vagunisse, esimestena saabunud politseinikud aga astusid sealt välja. Mis pärast seda juhtus, seda ma ei näinud, sest võmmid liikusid platvormil ringi ja seirasid inimesi, iga politseinik valmistus endale välja valima üht reisijat, et ta kõrvale viia ja temaga täiendavalt vestelda. Minu juurde astus too suurt kasvu seersant. Rongis olin just mina tema küsimustele vastanud. Seetõttu võttis ta minu esimesena ette. Juhtis mu jaama sügavusse ja pani mu ühte kuuma ja läppunud õhuga ruumi, mille seinu katsid valged keraamilised plaadid ning mis võis olla üks osa transpordipolitsei siinsest kontorist. Seersant käskis mul istuda puust toolile ja päris siis, mis mu nimi on.
„Jack Reacher,” vastasin ma.
Ta pani selle kirja ega öelnud rohkem midagi. Üksnes seisis ukseavas ja vaatas mind. Ja ootas. Ma oletasin, et uurija saabumist.
SEITSE
Uurija tuligi, osutus naiseks ja oli üksi. Ta kandis pikki pükse ning halli lühikeste käistega pluusi. Tundus, et pluus on siidist ja võis olla käsitöö. Igal juhul see läikis. Pluusi saba polnud pükstesse topitud ning ma oletasin, et see varjab püstolit ja käeraudu ja vahest veel midagi. Pluusi kandja ise oli väikest kasvu ja kleenuke. Tema tumedad juuksed olid kuklasse seotud ning tal oli väike ovaalne nägu. Ehteid ta ei kandnud. Isegi mitte abielusõrmust. Vanuse poolest võis ta olla hilistes kolmekümnendates. Võib-olla neljakümnene. Veetleva välimusega naine. Ta hakkas mulle kohe meeldima. Näis olevat rahulik ja sõbralik. Ta näitas oma kuldset ametimärki ja ulatas mulle nimekaardi. Sellele olid trükitud nii tema kontori kui ka kabineti telefoninumbrid. E-kirjad tuli talle saata New Yorgi politsei serverisse. Seejärel luges ta valjusti ette kaardile trükitud nime. See oli Theresa Lee, kusjuures T ja h olid koos hääldatuna nagu sõnades theme või therapy. Theresa. Ta ei olnud aasialane. Võib-olla pärines Lee mõnest eelmisest abielust või oli Ellise saare variant Leigh’st või viitas mingile muule vanale ja keerulisele nimele. Või oli too uurija hoopis Robert E.2 järeltulija.
Ta ütles: „Kas te räägiksite mulle täpselt, mis juhtus?”
Ta rääkis pehmelt, kulmud kõrgele tõstetud, hääl mahe, hoolitsev ja ettevaatlik, otsekui huvitaks teda eeskätt minu enda posttraumaatiline stress. Kas te räägiksite mulle? Kas te suudate? Umbes nagu, kas olete võimeline seda oma mälus uuesti läbi elama? Mulle tuli korraks naeratus näole. Manhattani lõunaosas pandi aastas toime kõigest paar-kolm tapmist, ning isegi kui tol uurijal tulnuks tema esimesest tööpäevast peale tegelda nende kõigiga, arvasin mina end ikkagi näinud olevat rohkem laipu kui tema. Palju kordi rohkem. Too naine seal rongis polnud neist ehk kõige meeldivam, kuid ma mäletasin ka selliseid, mis olid temast hoopis-hoopis jubedamad.
Niisiis rääkisin ma uurijale ära kõik, mis oli juhtunud, alates Bleecker Streetist ja üheteistkümnepunktisest nimekirjast kuni mu ettevaatliku lähenemise, katkendliku vestluse, relva ja enesetapuni.
Theresa Lee tahtis rääkida tollest nimekirjast.
„Meilgi on üks eksemplar,” ütles ta. „See peaks tegelikult olema salajane.”
„Maailmas teatakse sellest juba kakskümmend aastat,” vastasin ma. „Eksemplare on igal pool. Vaevalt et neid salajaseks peetakse.”
„Kus teie seda nägite?”
„Iisraelis,” vastasin ma. „Umbes sel ajal, kui see koostati.”
„Mis asjaoludel?”
Ja ma kandsin talle ette oma eluloo. Lühendatud variandi sellest. Teenistus USA armees, kolmteist aastat sõjaväepolitseis, kuulus 110. uurimisüksus, teenistuskohad kõikjal üle maailma, lisaks lähetused sinna ja tänna ja siis, kui selleks käsk anti. Seejärel Nõukogude Liidu lagunemine, raha suunamine mujale, kaitse-eelarve kärpimine ning ootamatu töötuks jäämine.
„Kas ohvitser- või reakoosseis?” küsis uurija.
„Viimane auaste oli major,” vastasin ma.