Ka naabrid nutavad. Susan LuitsaluЧитать онлайн книгу.
selleks, et minna tööle ja teha kõike jälle otsast peale. Iga päev üks ja seesama.
Kuldaril ei tulnud välja ei õigel ajal ärkamine, kella peale kuskile minek ega ka kohustuslike asjade tegemine. Seda kõike juba ammu enne seda, kui ta jooma hakkas – lapsena ei viitsinud ta õppida, kuigi tegelikult polnud ta ju loll. Hea, et lasteaedki lõpetatud sai, armastas ta ise öelda, sest lõpetamata jäi isegi kuues klass. Seda enam tundus mõeldamatu ühes ja samas kohas tööl käia. Mitte, et keegi teda üldse kuskile päriselt tööle oleks võtnudki. Kuldar tegi tööd siis, kui see ette juhtus, ning töö oli piisavalt lühike, et tüdimust vältida.
„Mul on raskekujuline rutiinitalumatus,“ naljatles ta noorena, kui maailm veel muretu tundus, maal elu käis ning seetõttu nipernaadilikust jõlkumisest enam-vähem ära elas. Ainuke, mida Kuldar pikemalt teha viitsis, oli raamatute lugemine. Võib-olla seepärast oligi tal muuhulgas piisavalt oidu ja empaatiat mõistmaks, et Pille-suguste inimeste kadestamiseks polnud tal põhjust – kui pole jooksmist alustanudki, ei saa ka võidujooksu võita.
Siiski – see ei tähendanud, et Kuldar mingi pühak oleks olnud –, kadedust ta ikka tundis, lihtsalt kättesaadavamate asjade pärast. Näiteks ärritas teda Vitali külluslik leid, sest alles eile oli ta selle prügikastini jõudnud enne sõpra, aga täna oli ta lihtsalt trammist üks peatus liiga vara välja visatud. Vot see oli ebaõiglus, sest antud juhul oli see võidujooks, mida ta oli alustada viitsinud.
Kuldaril läks tuju natuke paremaks, kui Pille autosse istudes oma pooleliitrisele Evianile lõpu peale tegi ning pudeli läbi akna tema poole sirutas.
„Oot... Näed, võta see ka,“ ulatas Pille bomžile kahe näpu vahelt lisaks veel ühe kortsus paki kahe peenikese mentoolsigaretiga. Alati peale raskemat nädalavahetust jättis ta suitsetamise maha.
Kuldar polnud loll aru saamaks, et Pille ulatab suitsupaki sedamoodi delikaatselt ainult seetõttu, et ta ei taha, et sõrmed parmu omadega kokku puutuksid ning seda arvesse võttes haaras ta kingi järele sama hellalt ja ettevaatlikult.
Terje põrnitses armukadedalt, aga Kuldaril oli kahju, et Vitali ei näe. Too oli vahepeal lihtsalt magama jäänud ja pingilt maha kukkunud.
Pojapoeg oli Mairele uhkesse mereäärsesse allasumisse väikese, vanainimese jaoks ootamatult moodsa majakese ostnud, kuid eluaegse Mustamäe prouana ei osanud ta seda ümbritseva aiaga midagi ette võtta.
Lehtla-nimeline allasum väänles okaspuudealuses metsas ning inimesed näisid muru säilitamise ja hooldamise, sambla tõrjumise ja muud moodi looduse vastu võitlemisega kurja vaeva nägevat. Näiteks Pille ja Toomas, Maire naabrid, olid oma hiigelsuurelt krundilt kõik männid elimineerinud ning rajanud asemele kõleda, agressiivselt rohelise murukõrbe, mida Toomas näis lausa religioosselt hooldavat.
„Ostis sulle maja? Aiaga?“ oli sõbranna Ülle imestanud nii, et dessertlusikas liivariba tükikesega jäi õhku reidile. „Mind koliti korterisse, sest pidavat olema ohtlik, kui ma aias üksi koogutan.“
„Korterisse koliti sind seepärast, et su minia tahab ise majas elada, sa tead seda väga hästi,“ oli Maire vastu porisenud.
„Mul tõesti jääb pikemast kummardamisest selg valusaks. Ja eks noortel on muidugi majas ju parem, lastega ja nii, aed, värske õhk...“ proovis Ülle elukohavahetust haledalt õigustada.
Mis lastesse puutub, siis need olid 18-aastased kaksikud, kellel polnud värskest õhust, veel vähem aiast sooja ega külma. Nad ei saanud siiamaani aru, miks oli vaja kolida kesklinnast nii megakaugele karuperse, et kui sõbrad otsustasid kümne minuti pärast kambakesi kinno minna, polnud neil vaesekestel variantigi õigeks ajaks kohale jõuda.
Tegelikult kolis Ülle muidugi eeskätt seepärast, et poja tahtis ja talle meeldis sellest mõelda kui ema ja lapse vahelisest sümbioosist. Poeg oli ema tervise pärast mures ja ema vastas sellele leplikkusega, sest see minia oli tõesti üks õudne uss, kellel pidevalt midagi puudu oli. Kui poeg tahtiski suuremalt jaolt seda, mida naine temalt visa järjekindlusega välja nõudis, siis nende asjade võimaldamine ju tegi ka poja elu lihtsamaks!
Maire tükeldas pahaselt enda ette põrnitsedes moorapead: „See on loll jutt, et sa oled nii vana, et ei saa aiaga hakkama! Isegi, kui ta arvab seda, siis liigne agarus on ogarus. Niimoodi elusalt matta oma ema... Siis just jääbki kiiremini vanaks, kui hakkad liftiga sõitma ja tugitoolis ristsõnu lahendama!“
Ülle pigistas ärritunult lusikat ja nähvas: „Kui sa nii mures oled, siis ma võin sinu aias end liigutamas käia. Sina, linnaproua, ei jaga ju ööd ega mütsi ju aiandusest. Suretad kõik veel välja seal.“
See oli mõeldud solvanguna, aga aiakauge inimesena ei osanud Maire end puudutatuna tunda. Sama vähe oleks ta solvunud siis, kui keegi oleks talle öelnud, et ta on halb iluvõimleja.
„Seal pole midagi suretada, sest seal ei kasvagi midagi. See on uus maja, ümbert on kõik ainult muld.“
„Paned sinna mingid puud või?“
„Ei hakka ma mingeid puid panema. Selleks ajaks, kui suureks kasvavad, olen võib-olla surnud.“
„Vana sa oled? Seitsekümmend või?“
„Seitsekümmend jah.“
„Siis küll.“
Ülle oli Maire aia peale väga leili läinud, esimesel võimalusel seda vaatama tulnud ning hakanud koostama põhjalikke plaane, kuhu mida istutada. Nii põhjalikke, et Maire jõudis juba kahetseda, et sõbranna projekti kaasas. Samas oli tal Üllest kahju ka – vaesekesel olid pidevad tülid miniaga, kes oli kiviktaimla hooletusse jätnud, ja pojaga, kellele ei meeldinud, kui ema nende juures pidevalt midagi kastmas või rohimas käis. Ülle oli hakanud siis luba küsimata ja salaja oma aeda hooldamas käima, mis oli vaid õli tulle valanud. Ülle enda meelest käitus ta diskreetselt ja noortele privaatsust andvalt, aga noorte meelest hoopis kontrollivalt ja passiiv-agressiivselt. Lõpuks pidi poeg oma naise ja ema soovide vahel mingi kompromissi leidma ja lubas Üllel teatud kokku lepitud aegadel aiaga mässamas käia. Nii väike aiandusdoos Üllet siiski ei rahuldanud, mida oli ka selgelt näha entusiasmist, millega ta Maire aia kallale asus.
Ülle tahtis marjapõõsaid, juurvilja- ja ürdipeenart, flokse, pojenge, tervet nimekirja mingeid puhmaid, mille nimed Mairele meelde ei jäänud, ja loomulikult tulpe maja seinte äärde.
„Mulle ei meeldi tulbid,“ protestis Maire, aga sellest polnud kasu.
„Kuidas ei meeldi tulbid? Kõigile meeldivad tulbid!“ kiljatas Ülle ja toppis Mairele nina alla raamatu erinevate tulbisortidega.
Maire lappas raamatut, mis oli ääreni täis ilusaid, aga võhiku silmale korduvana näivaid lillepilte. Talle tundus järsku erakordselt jabur, et kuskil on inimesed, kes timmivad päevast päeva juurde uusi tulbisorte ja mõtlevad neile nimesid välja, näiteks varajane täidisõieline ‘Peach Blossom’. Papagoitulbid ‘Parrot Lady’ ja ‘Super Parrot’. Hiline täidisõieline tulp ‘Antraciet’. Darvini hübriidtulp ‘Purple Pride’. Varajased lihtõielised, hilised lihtõielised, rohetulbid, narmastulbid, triumftulbid ja botaanilised tulbid. Kaufmanni tulbid, linalehised, liiliaõielised, fosterid. Maire jaoks tundus maailma tulbisortide pank juba üle ääre ajavat ja inimesed, kes sellega tegelesid, oleksid tema arust võinud juba ammuilma uusi väljundeid otsida.
„Miks sellist asja vaja on?“ ohkas ta ‘Robin Hood III’ pildi juures.
„Kuidas miks? Et ilus vaadata oleks!“ tundus Ülle lausa solvunud olevat.
„Ma ei näegi neid tulpe ju, kui sa nad mulle maja äärde istutad.“
„Teised ju näevad!“
„Nad näevad nii kaugelt, et nad ei saa arugi, kas see on ‘Muscadet’ või ‘Monte Peony’. Mõlemad on kollased.“
„Ah, ole nüüd, ‘Monte Peony’ on ju liitõieline!“