Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu. Loone OtsЧитать онлайн книгу.
õpikut. Pealtnäha oli kõik nagu korras, kuid kiire pilk, köhatus või ühe sõna rõhutamine lõid uskumatu koomika efekti.
Werneris, vabandust, kohvik Tartus, istus ka punaainete õppejõude ja linnavalitsuse tegelasi. Mõnigi kord võttis keegi neist või mõni teine kommunistliku partei liige sõna ja käskis Alliksaarel vait jääda, klouni mängimine lõpetada.
„Oi, oi!“ kostis seepeale luuletaja. „Ma ei tunne teid nimepidi, aga ütlen puhtast ja siirast südamest, et te olete rahvavaenlane. Te saboteerite nõukogude inimeste kultuurset kasvatamist ja meie kuulsusrikka partei leninliku mõtte kinnistamist. Häbi teile!“
Ja luges edasi. Vastased vaikisid. Alliksaar oli nad taas kord üle mänginud.
Vahest oli see tõesti tartlane Artur, kelle järgi Arvo Valton kirjutas oma novelli „Üks tund võitleva ateistiga“?
Betti Alveri
küttepuud
Poetess Betti Alver kannatas 1940. aastail stalinistlike repressioonide all nagu paljud teisedki. Enamik kirjanike liidust välja visatuid üritas uue võimu silmis taas vastuvõetavaks saada. Selle nimel kirjutati ennastsalgavalt truualamlikku loba, tõlgiti režiimi ülistavaid nõukogude autorite teoseid ja tümitati kaaskirjanikke.
Betti Alveri loomus silmakirjalikkust ei lubanud. Pärast abikaasa poeet Heiti Talviku arreteerimist elas Alver vaeselt ja püüdis vähem silma torgata. Marksismi-leninismi õhtuülikoolis käimisest ta siiski keelduda ei julgenud. Küsimus võis olla vabaduses või isegi elus. Kuid hoolimata paljudest päris meelitavatest ettepanekutest hakata kirjutama „päevakajaliselt“, ei avaldanud poetess ridagi. Pargi tänaval seadis ta ühe tuttava keldris sisse silmatorkamatu elamise ja tegi aeg-ajalt tõlketöid. Tühi rahakott ja külm tuba olid tema argipäev.
Kord lubas üks naine Alverile tasuta küttepuid tuua. Päev enne lubatud heategu külastas ta Alverit jälle ja palus, et endine arbuja kirjutaks tema töölisest mehele õhtukooli jaoks kirjandi. Alver lubas seda teha. Öösel hakkas süüme teda aga piinama. Kirjand olnuks esiteks pettus ja teiseks pidanuks ülistama seda võimu, mis oli võtnud Eestilt iseseisvuse, kultuurilt vabaduse ja Betti Alverilt abikaasa.
Hommikul kell kuus koputas poetess puudega varustaja uksele ja ütles lühidalt, et sai juba mujalt puid.
„Oh kui kerge oli mul pärast seda koju tulla…“ tõdes ta juhtumist aastakümneid hiljem Aili Pajule rääkides.
Walter Andersoni
soditud uks
Rahvaluuleteadlane ja Tartu ülikooli professor Walter Anderson tulnud kord hilisõhtul külast koju. Mis tahes põhjusel oli keegi kuri inimene kirjutanud tema korteriuksele suurelt SITARATAS.
Professor, võrdleva keeleteadlase Minskis sündinud ja vene keeles koolitatud poeg, käitus nagu suur teadlane ikka. Selmet solvuda ja vahest isegi politsei kutsuda, kordas ta kirjutatut mitu korda ja ruttas siis tuppa Wiedemanni sõnaraamatust sõna päritolu ja tähendusvarjundeid uurima.
Lugu sai Tartus teatavaks sellepärast, et kella kolme paiku öösel ajas Anderson üles oma naisüliõpilasest üürilise ja ütles särasilmi:
„Minu ukse peale on kirjutatud väga huvitav sõna sitaratas. Kas teie teate eesti keeles veel mõnda sellise tähendusega väljendit?“
Ants Antsoni
magustoit
1969 oli kiiruisutamise maailmameister olümpiavõitja Ants Antson väga heas vormis. Treenerid ihkasid veelgi paremat ja mitte ainult Antsonilt, vaid kogu kiiruisutamise treeningrühmalt. Treeningutel andis igaüks maksimumi, aga taastumine läks aeglaselt, intensiivne hommik kurnas sportlased ära ja pärast lõunat saagisid mehed jääd väga loiult.
Koondise arst Saveli Mõšalov uuris pingsalt vereproove ja tuvastas probleemi põhjuse. Olümpiakandidaatide veres polnud lõunaks enam hapnikku. Hakati otsima moodust vere hapnikusisaldust tõsta.
Veidi aru pidanud, lasi Mõšalov konstrueerida suletud mikseri. Õhk pumbati anumast välja ja asemele lasti hapnik. Siis pandi nõusse mannakreemialus ja klopiti see hapnikuga vahule. Lõunaks sõi iga sportlane kaks portsjonit uut desserti. Toit osutus väga maitsvaks.
Kohe võeti ka vereproovid. Hapnikuga oli kõik korras.
Vaevalt on mõni teine eestlane peale Antsoni nii peent desserti nautinud.
Paul Ariste
ja Pärsia vaiba saladus
Gustav Suits polnud mitte ainult Noor-Eesti ühenduse ideoloog ja särav poeet. Iseseisvusajal sai temast eestikeelse ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo professor. Õppejõuna oli ta range, kuid sõbralik. Eksameid võttis Suits vastu, kulutades ühele üliõpilasele ühe päeva. Päeva keskel viis professor tudengi enda kulul restorani lõunat sööma. Kas just sellepärast, aga Suits oli noorte hulgas väga populaarne.
Vahemaa professori ja üliõpilase vahel oli tollal tegelikult kosmiline. Seepärast oli hiiglasuur au, kui Suits ühel ilusal päeval oma üliõpilased koju külla kutsus. Teiste seas sai lahke kutse osaliseks ka filoloogiatudeng Paul Berg, hilisema nimega Ariste.
Üheskoos kulges akadeemiline noorus Suitsude Vallikraavi tänava majja. Proua Aino Thauvón-Suits oli katnud uhke kohvilaua. Et laua taga kõigile ruumi ei jätkunud, kõnniti rootslaste kombel püstijalu, koogitaldrikud käes. Ka majaemanda kohv pälvis kiitust ja seda tuli mitu korda juurde keeta.
Kohv teeb teadupärast erksaks. Jutt ja liigutused läksid elavamaks. Paul Berg ei pannud tähelegi, kui Werneri kohviku parima kondiitri suurte rüüsidega kreemikook taldrikult maha lendas ja oma ilu Suitsude kallile Pärsia vaibale laotas.
Pilgu aega olid kõik vait. Kreem õitses mustril kui valge roos. Kuidas minna lahke majaproua ja jumaldatud professori juurde ning teatada, et vastutasuks külalislahkusele rikkusid tudengid tema vaiba ära?
Hüva nõu oli kallis. Pärastine Paul Ariste ei mäletanud lugu rääkides, kes just heale mõttele tuli. Igal juhul keerati vaip otsapidi üles, aeti kook jalaga (veel oli kombeks külla minnes kingad jalga jätta) selle alla, pandi vaip kenasti kohale tagasi ja trambiti õnnetu kreemikuhi tasaseks. Taskurättide abil said ka suuremad kreemijäljed kuidagimoodi ära pühitud. Inimsilmade kõrguselt kaedes paistis vaip sama puhas kui enne.
Jumalaga jättes suudlesid üliõpilased ükshaaval viisakalt majaproua kätt. Millal Suitsude teenijanna vaiba alt koogi laiba avastas ja mida tema leivavanemad sellest arvasid, pole teada.
Jüri Arrak
tervitab Käbinit
Aastal 1969 toimus Tallinnas esimene Eesti graafikabiennaal. Julgeolekule ei meeldinud asi kohe üldse, sest graafikas oli kergem partei määratletud suundadest kõrvale kalduda. Biennaali vaba vaimu ja uudsete vormilahendustega näitus tekitas sellise lainetuse, et järgmine, 1970. aastaks plaanitud biennaal keelati kõrgemal pool resoluutselt ära.
Kui graafikud Kuku klubisse läksid ja pärast paari konjakiklaasi oma kurba saatust hakkasid kaebama, ütles hiljuti sõbralikust Vietnami vabariigist naasnud noor, kuid äge Jüri Arrak:
„Ma ajan selle asja korda.“
Ta helistas valitsusjuht Johannes Käbinile. Muidugi ei lastud tollal veel tundmatut kunstijüngrit tähtsa mehega isiklikult kõnelema. Arrak ütles Käbini sekretärile, et peab Eesti NSV parteiliidrile üle andma Vietnami valitsusjuhtide tervitused. Lepiti kokku visiidi aeg. Kogu Arraku jutt oli muidugi räme bluff: Vietnamis ei teatud Eesti NSV-st midagi ja selle ülemnõukogu presiidiumi esimehest veel vähem.
Arrak läks määratud päeval kohale, kuid ei jõudnud välisuksest kaugemale. Kogemata või meelega oli sekretär visiidi ära