Õppides armastama. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
et sellest on kaua aega möödas, kui ta viimati daami välja sööma viis või kas või tema seltskonda nautis.
Talle meenus naine, keda ta oli kohanud Kairos, eksootilises linnas, kus ta veetis lühikese puhkuse.
Kui vaimustunud nad olid olnud!
Eriti üks, kelle ta oli praeguseks hetkeks peaaegu unustanud.
Tagasi minevikule mõeldes ehmus ta häälest, mis ütles:
„Mr Randon võtab teid nüüd vastu, mu lord.“
Krahv oli olnud nii sügavale mõttesse vajunud, et tuli tagasi reaalsusesse kerge võbelusega.
„Tänan,“ sõnas ta hotellipoisile ja järgnes talle mööda treppe üles.
Nagu ta oleks oodanudki rikkalt mehelt, oli mr Randoni sviit üks suuremaid ja uhkemaid hotellis.
Kui krahv elutuppa juhatati, mõtles ta hetkeks, et see on tühi.
Siis märkas ta, et mees, kellega ta oli kohtuma tulnud, istus akna kõrval sohval. Ta toetus siidpatjadele ja tema jalgu kattis vaip.
Hotellipoiss sulges krahvi järel ukse.
Üle toa kõndides märkas ta, et mr Randon oli hallipäine mees, kelle nägu ilmestasid kortsud.
Ta nägi välja äärmiselt haige.
Kui krahv temani jõudis, ulatas ta oma käe ja ütles:
„Ma mäletan su isa hästi, ja muidugi Michael, sa oled kõvasti kasvanud ajast, mil sind viimati nägin, kui sa olid kõigest poisike.“
Sohva kõrval oli tool ja krahv istus.
„Mul on kurb kuulda, et olete haige.“
„Ma olen väga haige,“ vastas mr Randon. „Aga räägi mulle oma isast ja millal ta suri. Ma mäletan, et kuulsin ta surmast, kui olin Ameerikas ja ei saanud tema matusteks isegi pärga saata.“
Krahv rääkis talle, millal ta isa suri, mis juhtus rohkem kui kahe aasta eest, ja kuidas ta oli kannatanud aastaid, enne kui lõpuks suri.
„Mul on väga kahju. Tõepoolest väga kahju,“ ütles mr Randon. „Ja millega oled sa ise tegelnud sellest ajast, kui ma sind viimati nägin?“
Krahv selgitas, kuidas temast oli saanud sõjaväes ohvitser pärast Oxfordist lahkumist ja kuidas ta oli pärast isa surma tagasi astunud.
Ta rääkis, kuidas on sellest ajast püüdnud parandada kahjusid, mis olid osaks saanud hooletusse jäetud valdustele.
„Ma mäletan teie maja väga hästi.“
„Ma ei tahaks, et seda nüüd näeksite, sir,“ vastas krahv. „Minu isa haiguse ajal ei tehtud seal midagi, katus on sisse kukkumas ja varsti muutub see peaaegu elamiskõlbmatuks.“
„Kurb lugu! Väga kurb lugu!“ kommenteeris mr Randon. „Ja mida sa plaanid ette võtta?“
„Kui aus olla, siis ei saa ma midagi teha. Ma olen proovinud. Ma olen tõesti meeleheitlikult proovinud, aga liiga palju on vaja teha.“
Ta vaikis hetkeks ja jätkas seejärel:
„Te ei pruugi seda teada, olles välismaal olnud, aga meile on osaks saanud järjestikused kehvad lõikused, mis on saanud saatuslikuks väga paljudele farmeritele.“
„Ja teie tallid?“ küsis mr Randon. „Ma mäletan hästi sinu isa suurepäraseid hobuseid.“
„Mulle on alles jäänud kolm. Kaks hakkavad vanaks jääma, kuid on üks, kellega saan veel ratsutada ja rakendada kaariku ette, millega täna Londonisse tulin.“
Järgnes ebamugav vaikus.
Krahv teadis, et mr Randon vaatas teda kriitiliselt. Tal polnud mingit vajadust abi paluda pärast kõike, mida ta just öelnud oli.
Mr Randon, kes oli kaval ja arukas mees, mõistis ilmselgelt olukorda.
„Miks sa minu juurde tulid?“ küsis ta.
Ta murdis vaikuse, mis oli krahvile juba peaaegu talumatuks muutunud.
„Ma tulen just White’ist,“ vastas ta, „kus ma rääkisin oma sõbra Johniga, kes on nüüd lord Shield. Ma arvan, et te tundsite tema isa isegi paremini kui minu oma.“
„Jah, muidugi,“ nõustus mr Randon. „Shield oli minu suur sõber.“
„John rääkis mulle, et oli lugenud teie saabumisest ajalehest, ja ma tulin seega teid vaatama, sest te tundsite mu isa.“
„Ja sellepärast, et sul on vaja minu raha?“
Krahv tundis ebamugavust ja häbi, sest pidi kerjama mehelt, kes oli tema jaoks võõras.
Ta tahtis tõusta ja lahkuda.
Ainult ennast kontrollides suutis ta vastata:
„See võib tunduda ülbusena, sir, aga olles meeleheitel, tulin ma teiega kohtuma, teie ja minu isa kunagise sõpruse pärast.“
„Kui meeleheitel?“ küsis mr Randon teravalt.
Krahv hingas taas kord sügavalt sisse.
Ta tundis, et teda pole veel kunagi varem niimoodi alandatud.
„Esialgsel hinnangul,“ vastas ta, „võlgnen ma kolmkümmend tuhat naela ja mul pole mingisuguseid vahendeid selle tasumiseks. Nagu te aru saate, on maja valdused põlispärand ja kõik müüdav on juba rahaks tehtud.“
„Kui palju läheks sinu arvates maksma, et kõik saaks sellisesse töökorda, nagu ma seda mäletan?“
Krahv laiutas käsi.
„See maksaks nii palju, sir, et ma ei julge isegi arvata, mis selleks vaja on.“
„Ma ei ole oma varandust kogunud,“ ütles mr Randon karmil toonil, „praktilise meeleta. Sa peaksid õppima, noormees, kuidas anda otsene vastus otsesele küsimusele.“
Krahv mõistis, et talle oli etteheide tehtud.
Ta tõmbas sügavalt hinge ja teatas:
„Väga hästi! Ma pean ütlema, et vähemalt viiskümmend tuhat naela.“
Vaikus.
Krahv oli veendunud, nähes mr Randoni kivinenud ilmet kortsulisel näol, et too vastab, et ei saa kahjuks kuidagi aidata.
Ta soovis, et võiks püsti tõusta, raputada mr Randoni kätt ja lahkuda seejärel veel mõningase väärikusega, enne kui tal palutakse lahkuda.
Ta arvas, et mr Randon proovib leida viisi, kuidas talle leebelt teatada, et ta palub liialt palju.
Seejärel ütles vanem mees aeglaselt:
„Mul on sulle ettepanek.“
Krahv tundis oma lootusi tõusvat.
„Ettepanek, sir?“
„Jah,“ vastas mr Randon, „ja kuna mul on jäänud väga vähe elada, siis ma tahan vastust kohe.“
„Ma mõistan.“
„Ma saan aru sinu kitsikusest,“ jätkas mr Randon, „ja olen valmis sulle üle andma summa, mida sa vajad oma valduse taastamiseks ja võlgade tasumiseks tingimusel, et sa abiellud minu tütrega.“
Krahv hingas sügavalt sisse.
„A-abiellun teie t-tütrega?“ kokutas ta, mõeldes, et tema hääl kõlab võõralt.
„Ma korraldan teie paaripaneku homme hommikul. Pärast seda viid sa ta Cariston Halli, sest ma lahkun Inglismaalt.“
„Lahkute Inglismaalt?“ kordas krahv.
Ta mõtles oma sõnu kuuldes, et kõlab äärmiselt rumalalt.
Kuid tal oli raske mõista, mida mr Randon talle täpselt räägib.