Elu mõte on armastus. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
tema oma. Sealt ei avanenud suurepärast vaadet parki nagu tema vanast magamistoast ning kõik lõhnas kopituse järele.
„Vähemalt on siia toodud kõik mu asjad ja mööbel,” nohises Novella endamisi, vaadates oma nikerdatud puitvoodit, millel oli suur tammetõrusid kandev kroon, lehed ja perekonna vapp.
„Ma oleksin olnud väga pahane, kui oleksin võõras voodis magama pidanud.”
Voodi oli tema jaoks erilise tähtsusega, sest ta isa oli lasknud selle tema jaoks teha kohe, kui Novella oli piisavalt vana, et sõimest lahkuda. Talle meeldis see veel eriti seetõttu, et vanematel olid täpselt samasugused voodid.
Novella ei hakanud aega viitma – ta riietus kähku lahti ja lipsas voodisse. Linad olid veel soojad ning ta uinus kähku, unustades nõnda päeva sekeldused.
Järgmisel hommikul oli Novella nii väsinud, et magas kuni hetkeni mil löödi hommikusöögigongi.
„Oh jumal, on juba hilja!” hüüdis ta, vaadates kaminasimsil olevat kella.
„Kus on Sally? Miks ei ole ta tulnud mulle appi riietuma? Pole oluline, pean ise võimalikult hästi hakkama saama.”
Alla korrusele joostes mõtles Novella, kui rõõmsaks teda kalli ema nägemine teeb.
„Ma jooksen tema juurde ja kallistan teda,” ütles ta endale trepist alla tormates. Söögisaali jõudes oli ta juba üsna hingetu.
Ta ema istus juba ja sõi puuvilja. Ta silmad lõid särama, kui ta Novellat nägi ja neelanud greibitüki, hüüatas ta: „Kallis! Sa oled kodus! Me olime nii mures, kui sa enne magamaminekut polnud kohale jõudnud.”
„Ema, kallis!” vastas Novella talle innukalt põse peale musi tehes. „Mul on nii kahju, aga jaamas ei olnud kaarikut ja mu kott varastati.”
„Mu kallis, ega sa viga saanud?”
„Ei, ema, minuga on kõik korras.”
Alles siis märkas Novella, et nad ei olnud ruumis üksi. Tema esimene mõte oli, et see inimene on nende uus ülemteener, kuid tähelepanelikumal vaatlusel märkas ta, et see mees pole kindlasti teener – kuigi ta oli vanemapoolne, olid tema riided kallid ja maitsekad ning väikeses sõrmes oli suur teemantsõrmus.
Märgates, et Novella teda vaatab, mees kummardas ja jätkas endale einelaualt toidu tõstmist.
„Ema?” küsis Novella, „sa ei öelnud, et meil on nädalavahetusel külalised.”
Krahvinna punastas põhjalikult ja palus Novellal istuda. „Kallis, mul on sulle mõned uudised.”
Novella ei suutnud mehelt silmi pöörata – uurides iga viimast kui detaili. Ta tundis, kuidas süda peksma hakkab – talle ei meeldinud see mees mitte põrmugi.
„Kallis, ma ei tahtnud sulle kirjas öelda seda, mida on parem rääkida näost-näkku. Asi on nõnda, et ma abiellusin uuesti ja see on lord Buckton, sinu kasuisa.”
Novella naaldus toolil tagasi ja ahmis õhku. „Ema! Miks sa mulle varem ei rääkinud?”
„Kallis, ma olin pärast su isa surma nii üksik, et arvasin, et järgnen talle hauda. Anthony oli minu jaoks olemas juba matusepäevast alates ning jäi siia mulle seltsiks. Ma pole oma elus päevagi üksi olnud, kallis, ja ma ei suutnud seda taluda! Seega kui Anthony tegi ettepaneku abielluda, ütlesin ma jah.”
Novella silmad täitusid kiiresti pisaratega. Ta tahtis ema peale karjuda ja vihane olla – kuidas ta julges isa koha nii ruttu uuesti täita! Kuid ta oli hea tütar ja hoidis keele hammaste taga.
„Kallis, ära vaata mind sellise süüdistava pilguga, ma ei suuda seda taluda,” ütles krahvinna, olles vägagi teadlik sellest, mida ta tütar mõtles. Seejärel hakkas ta ema nutma ja Novella mõtles, et nüüd ei lähe enam kaua, kui krahvinna endale lõhnasoola tuua palub.
„Ma tahaksin, et oleksid õnnelik ja nüüd, kus sul on jälle kaks vanemat, on see võimalik,” kiirustas krahvinna ütlema. „Anthony on olnud su isa varade korrastamisel asendamatu ja ma ei oleks seda ilma temata teha suutnud.”
„Ema, miks on mind ümber kolitud sinisesse tuppa, mis on juhtunud Wargrave’i ja Harry ja Geraldiga? Miks Sally mulle täna hommikul appi ei tulnud? Miks olin ma sunnitud ise riietuma?”
„Sa pead harjuma enda eest ise asju ära tegema,” sekkus ta uus kasuisa järsult, „teenijate pidamine tähendab rahakulu ja raha meil ei ole, seega lasin ma nad kõik lahti. Wargrave oli vaid tudisev vana narr ja juba ühe jalaga hauas. Kuna siin olime vaid sinu ema ja mina, puudus vajadus sellise luksuse järele nagu lakeid ja isiklikud teenijannad. Mis sinu tuppa puutub, siis tahtsin ma seda endale. Sind polnud siin, seega ei näinud ma sellise vaate raiskamisel mingit mõtet.”
„Aga Wargrave oli siin juba enne seda, kui ema ja isa abiellusid,” protesteeris Novella püsti tõustes.
„Ja tema juhatuse all käis majapidamine alla, sest ta hoidis alal naeruväärset välisilmet,” vastas lord Buckton. „Ma sekkusin just õigel ajal, et takistada kogu perekonna sattumist vaestemajja!”
„Kuidas see võimalik on?” kogeles Novella. „Isa hoolitses selle eest, et jääks vara nii maja kui ema ülalpidamiseks. Tema arvel oli tuhandeid naelu.”
Lord Buckton astus Novella juurde ning vaatas teda pikalt ja pingsalt.
„Noored neiud ei peaks oma ilusaid väikesi päid taoliste teemadega kurnama. Raha on meeste, mitte naiste pärusmaa. Su ema laseb mul siin vabalt asju korraldada ja ma usun, et ei kohta sinult sel teemal vastupanu?”
Novella jõllitas lord Bucktonit, jälestades tema rikast, hästitoidetud nägu, millest kumas läbi liiderlikkus ja hoolimatus. Tema meelest ei kuulunud see nägu auväärsele inimesele. Ta hammustas huulde ja istus.
Teenijanna, kes sel hetkel lauda teenindas, nägi välja nagu sobiks ta pigem pesuruumi, mitte söögisaali, kuid Novella proovis selle peale mitte mõelda.
„Sa oled juba kohtunud proua Armitage’iga?” küsis lord Buckton kala ja liha täiskuhjatud taldrikuga laua taha istudes.
„Jah, olen küll.”
„Hea naine. Ta teenis mitmeid aastaid mu isa majas. Kui mina siia tulin, polnud tal loomulikult kuhugi minna.”
„Kas see tähendab, et te olete müünud oma maja ja maad?” küsis Novella, kes pidi pingutama, et olla võimalikult viisakas.
Krahvinna köhatas valjusti ja Novella tundis, et on esitanud kohatu küsimuse.
Seevastu lord Bucktonit ei paistnud see häirivat: „See oli kulukas kolihunnik, mis seisis jõude,” alustas ta peekonit lõigates, „ma ei usu asjade säilitamisesse sentimentaalsetel põhjustel ning mul oli vaja oma varad realiseerida, et maksta ära mõningad võlad, nii et jah, ma müüsin oma maja.”
„Kas see oli enne või pärast seda kui te mu emaga abiellusite?” küsis Novella nii ükskõikselt kui võimalik. Tema süda aga tagus metsikult ja sisimas kasvas põlastustunne.
„Ah, mul pole see täpselt meeles,” puikles kasuisa vastusest kõrvale. „Kahjuks on Crownley Hall veel kulukam kolikamber kui mu enda kodu.”
„Ma loodan, lordlik kõrgus, et te ei plaani teha Crownley Halliga sama, mida oma kinnisvaraga,” vastas Novella väljakutsuvalt.
„Kallis,” sekkus krahvinna, tajudes, et teemad muutusid arutlemiseks liiga tundlikuks, „sa ju tead, et su isa jättis maja ja sinu jaoks piisavalt vara. Tema testamendis on see täpselt selgeks tehtud.”
„Hah!” hüüatas Novella imestuseks lord Buckton, „sellel maal pole testamenti, mida mu advokaat ei suudaks vajaduse korral kahtluse alla seada.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен