Head kombed. Lihtne etikett ja käitumisjuhised. Gerda Kroom (koostaja)Читать онлайн книгу.

      HEA TOONI REEGLID

      Et saada inimeseks, kes oskab seltskonnas käituda ega kutsu oma tegudega esile mõistmatust ja halvakspanevat muiet, on vaja omandada käitumisreeglistik, mille on omaks võtnud hästi kasvatatud inimesed üle maailma. See koodeks koosneb neljast põhireeglist: viisakus, loomulikkus, väärikus ja taktitunne.

      Viisakus

      Väljendites “jäine viisakus” ja “jahe viisakus” on kaunile inimlikule omadusele lisatud epiteedid, mis hävitavad viisakuse olemuse ja muudavad selle enda vastandiks. Ralph Waldo Emerson määratleb viisakust kui väikeste ohvrite summat, mida toome kaasinimestele, kellega igapäevaselt suhtleme. Kahjuks on käibelt kadunud Miguel de Cervantese suurepärane ütlus: “Miski pole odavam ja midagi ei hinnata kõrgemalt kui viisakust.“

      Tõeline viisakus saab olla üksnes heatahtlik. See on siira ja omakasupüüdmatu heasoovlikkuse väljendus kõigi inimeste suhtes, kellega meil tuleb tööl, kodus ja avalikes kohtades kokku puutuda. Töökaaslaste või tavatuttavatega suheldes võib viisakusest saada sõprus, ent viisakuse aluseks on siiski üldine ja loomupärane heatahtlikkus inimeste vastu. Tõeline käitumiskultuur saab areneda vaid seal, kus inimese teod, nende sisu ja välised ilmingud lähtuvad igas olukorras kõlbelistest moraaliprintsiipidest.

      Üheks viisakuse põhielemendiks on oskus mäletada inimeste nimesid. Dale Carnegie ütleb selle kohta järgmist: “Enamus inimesi ei jäta meelde nimesid sel lihtsal põhjusel, et nad ei taha raisata aega ega energiat keskendumisele, et konkreetne nimi fikseerida ja oma mällu kinnistada. Nad õigustavad end sellega, et on liiga hõivatud. Kuid vaevalt on nad rohkem hõivatud, kui oli Franklin D. Roosevelt, kes leidis aega, et meelde jätta ja vajadusel meelde tuletada isegi mehaanikute nimesid, kellega tal tuli kokku puutuda. Roosevelt teadis, et üks kõige lihtsamaid, mõistetavamaid ja efektiivsemaid mooduseid kaasinimeste austuse ja lugupidamise võitmiseks on pidada meeles nende nimesid ning teadvustada seeläbi neile nende väärtust.”

      Tervitamine

      Viisakus eeldab tervitamist. Juba iidsetest aegadest peale osutavad inimesed üksteisele tervitamisega erilist austust.

      Tervitusviisid on eri maades äärmiselt erinevad, kuid vaatamata tervituste mitmekesisusele on etikett oma põhiolemuselt siiski sama: kohtudes soovivad inimesed üksteisele õnne ja heaolu, tervist ja edu töös, kaunist hommikut, päeva ja õhtut.

      Igal rahval ja sotsiaalsel grupil on olemas neile ainuomased tervitusmaneerid. Idamaades on näiteks tervituse iseloomulikuks jooneks kummardus kogu ülakehaga. Eurooplased tervitavad tavaliselt kätt surudes või vasaku käega kergelt kaabut kergitades ja pisut peaga noogutades.

      Siinkohal mõned üldised tervitamist puudutavad etiketireeglid:

      Üksteist tervitatakse järgmistest reeglitest kinni pidades:

      Mees tervitab esimeses järjekorras hierarhias kõrgemal seisvaid isikuid (ametialase, ühiskondliku või mõne muu tunnuse järgi). Kui mees istub, siis tõuseb ta kõigepealt püsti ja alles seejärel tervitab.

      Kui mees tervitab kedagi teatud vahemaa tagant, teeb ta kerge kummarduse ja puudutab käega kaabut, seda veidi kergitades. Talvemütsi, suusamütsi, soni või baretti pole vaja puudutada. Mees piirdub kerge kummardusega, kui tervitab kedagi, kes seisab kaugemal, ja võtab käest kinda, kui vahetab käepigistuse. Naistele pole see kohustuslik. Kui aga naine siiski kinda käest võtab, peetakse seda erilise austuse märgiks. Vanemas eas naiste ja meeste tervitamise korral peaks see olema aga normiks. Mehel ei tohi tervitamise momendil olla suus sigaretti ega kätt taskus. Naised noogutavad kergelt peaga ja vastavad tervitusele naeratusega, nemad ei pea kätt mantli- ega jakitaskust välja võtma. Mees peab pidama enda suhtes erilise austuse märgiks seda, kui naisterahvas teda esimesena tervitab.

      Tervitusega kaasnev käesurumine on meeste puhul alati soovitav, naised valivad selle vastastikusel nõusolekul. Käepigistusel pole vaja kätt liiga tugevasti suruda. Seda reeglit peavad meeles pidama eriti mehed naise kätt surudes. Käe sirutab esimesena enamasti naine, kuid naised ja ka mehed ei siruta esimesena kätt endast tunduvalt vanematele ja ametiredelil kõrgemal seisvatele isikutele. Üldreegel on selline:

      Tuleb meeles pidada, et tutvustamisel (sõltumata sellest, kas tutvustate end ise või esitleb teid kohalolijatele keegi teine) pole vaja esimesena kätt sirutada. Majaperenaine ei tohi unustada kätt suruda kõigil oma koju kutsutud külalistel. Külas viibiv naisterahvas on kohustatud sirutama käe tervituseks ka neile isikutele, kellega ta pole just kõige sõbralikemates suhetes.

      Käepigistus pole alati kohustuslik. Kui omavahel tuttavad inimesed kohtuvad tänaval, kaastöötajad puutuvad kokku asutuse ruumides, külastajad sisenevad ametniku kabinetti, siis piisab viisakast ja korrektsest tervitusest: “Tere hommikust!“, “Tere!“ jms. Paha ei tee ka sealjuures pisut peaga noogutada ja kergelt naeratada.

      Kui kohtuvad abielupaarid, tervitavad kõigepealt naised üksteist, seejärel mehed naisi ja alles pärast seda vahetavad mehed omavahel tervitusi.

      Suudlemine

      Me oleme harjunud suudlema oma lähedasi ja sõpru, kuid avalikes kohtades tuleb seda teha nii, et protseduur oleks lühike ega köidaks möödujate tähelepanu. Naistel, kes tihti üksteisega kohtuvad, pole vaja iga kord suudlusi vahetada, eriti kui on oht, et näole võivad jääda huulepulgajäljed või peakate vajub viltu.

      Kui te aga tahate suudelda kedagi siirast sümpaatiast ja kohtumise rõõmust, siis tehke seda vaoshoitult. Isegi noormehed ja neiud, kel pole üksteise