Tüdruk, kes peab surema. David LagercrantzЧитать онлайн книгу.
ütles Mikael.
Ta libistas pilgu üle aastate jooksul Lisbethi jaoks tehtud failide.
„Aga loodetavasti ma eksin,” ütles Fredrika Nyman. „Saatsin proovid äsja ära, võib-olla saame peagi selle mehe kohta midagi rohkemat teada. Ma olen praegu kodus ja mõtlesin, et võiksin ehk seda protsessi kiirendada. Te elate ju Bellmansgatanil? See pole kuigi kaugel kohast, kust ta leiti, võib-olla olete teineteist juhuslikult näinud. Võib-olla ta koguni helistas teile?”
„Kust ta leiti?”
„Ühe puu alt Tantolundenis, ja kui te teda näinud olete, siis oleks ta pidanud teile meelde jääma. Nägu oli tumepruun ja räpane, sügavate kortsudega. Hõre habe. Tõenäoliselt oli ta viibinud liiga ereda päikese ja tugeva pakase käes. Kehal olid külmakahjustused, enamik sõrmedest ja varvastest on puudu. Lihaste kinnituskohad viitavad äärmuslikele pingutustele. Ma oletan, et ta on pärit kuskilt Kagu-Aasiast. Võib-olla nägi ta kunagi päris hea välja. Näojooned on selged, ehkki nägu ise on kõvasti kannatada saanud. Maksakahjustuste tõttu on nahk kollakas. Põskedel on suur osa kudedest surnud ja mustade plekkidega kaetud. Vanust on praeguses staadiumis raske hinnata, nagu te kindlasti teate. Aga ma oletan, et ta oli kuuekümne ringis, nagu ma juba ütlesin, ja pikka aega elas ta veepuuduse piiril. Ta oli lühike, vaevalt üle saja viiekümne sentimeetri pikk.”
„Ei tea. Ei tule nagu tuttav ette,” ütles Mikael.
Ta otsis mingit sõnumit Lisbethilt ega leidnud ühtegi. Tundus, et Lisbeth ei häki enam tema arvutisse, see suurendas veelgi Mikaeli muret. Tal oli tunne, justkui varitseks Lisbethi mingi oht.
„Ma pole veel lõpetanud,” jätkas Fredrika Nyman. „Ma pole maininud kõige tähelepanuväärsemat asja tema puhul, nimelt tema sulejopet.”
„Mis sellega on?”
„See oli nii suur ja soe, et oleks pidanud suvises kuumuses tähelepanu äratama.”
„Nagu te ütlesite, oleks see mulle meelde jäänud.”
Ta pani arvuti uuesti kinni ja vaatas Riddarfjärdeni lahele. Ta mõtles jälle, et Lisbethist oli siiski pagana tark ära kolida.
„Aga ei jäänud.”
„Ei ...” ütles Mikael kõhklevalt. „Ega teil ei ole temast mulle pilti saata?”
„See poleks minust eetiline.”
„Mis te arvate, kuidas ta suri?”
Ta oli ikka veel hajevil.
„Otsene põhjus on minu arvates mürgistus, iseenda tekitatud, arvatavasti eelkõige alkoholiga. Ta haises viina järele, aga see ei välista ju ka muid aineid. Mõne päeva jooksul saan keemialaborist analüüside tulemused. Tegin skriiningtesti, mis katab üle kaheksasaja erineva aine. Aga laiemas plaanis on põhjuseks pikkamööda ja järjekindlalt üles ütlevad siseorganid ning suurenenud süda.”
Mikael istus diivanile ja jõi õllepudeli tühjaks, nähtavasti vaikis ta liiga kaua.
„Kas olete veel kuuldel?” küsis kohtuarst.
„Olen küll. Ma ainult mõtlesin ...”
„Mida?”
Mikael mõtles Lisbethi peale.
„Võib-olla oli see hea, et tal mu telefoninumber oli,” ütles ta.
„Mis mõttes?”
„Ilmselt arvas ta, et tal on midagi rääkida, see motiveerib politseid kindlasti pingutama. Mõnikord oma parematel hetkedel suudan ma korrakaitsjaid veidi hirmutada.”
Naine pahvatas naerma.
„Kindlasti!”
„Ehkki mõnikord ajan ma neid närvi.”
Mõnikord ajan ma iseennastki närvi, mõtles ta.
„Loodame siis esimese variandi peale.”
„Loodame.”
Ta tahtis kõne lõpetada. Ta tahtis oma mõtetesse sukelduda. Kuid Fredrika Nymanil oli nähtavasti veel midagi öelda ja Mikaelil polnud südant telefoni kinni vajutada.
„Kas ma ütlesin, et mees oli säärane, kelle me parema meelega tahaksime kiiresti ära unustada?” jätkas ta.
„Ütlesite.”
„Aga see ei pea päriselt paika, vähemalt mitte minu puhul. Tundub, nagu ...”
„Tundub nagu mis?”
„Nagu oleks tema kehal meile midagi rääkida.”
„Mismoodi?”
„Paistab, et ta on käinud läbi nii jääst kui tulest. Ma ei usu, et oleksin kunagi varem midagi säärast näinud.”
„Karm tegelane.”
„Jah, võib-olla. Ta oli katki, ja kirjeldamatult räpane. Haises lausa kohutavalt. Ometi oli temas mingisugune väärikus. See on vist see, mida ma öelda tahan. Miski, mis kogu tema alandatuse juures tema vastu respekti tekitas. Ta oli võitleja.”
„Kas ta oli endine sõdur?”
„Ei, ühtegi kuuliarmi ma ei näinud.”
„Või kuulus mõnesse primitiivsesse suguharusse?”
„Vaevalt küll. Ta hambaid olid ravitud, ilmselt oli ta ka kirjaoskaja. Vasakul randmel oli budistlikku ratast kujutav tätoveering.”
„Saan aru.”
„Tõesti?”
„Saan aru, et mingil moel ta liigutas teid. Kuulan oma kõneposti läbi ja kontrollin järele, kas ta on minuga ühendust võtnud.”
„Aitäh,” ütles naine, arvatavasti vestlesid nad veel veidi aega, Mikael ei olnud selles päris kindel, ta mõtted läksid taas mujale.
Kuid kohe seejärel lõpetasid nad kõne ja Mikael jäi mõtlikult diivanile istuma. Hornsgatanilt kostis Midnattsloppeti ööjooksu hüüdeid ja aplausi, ta tõmbas sõrmedega läbi juuste. Viimasest juuksuriskäigust on kindlasti juba kolm kuud möödas. Ta peaks end kokku võtma. Ta peaks koguni elama hakkama ja lõbutsema nagu kõik teised, mitte üksnes töötama ja end viimase piirini pingutama, võib-olla peaks ta ka telefonile vastama ja mitte nii jäägitult oma neetud reportaažidele keskenduma.
Ta läks vannituppa, see ei parandanud ta tuju. Riided kuivasid restil. Kraanikausis olid hambapasta- ja habemeajamisvahu plekid, vanni põhjas karvad. Sulejope, mõtles ta, keset suve? Selles on midagi kummalist, kas pole? Aga tal oli raske keskenduda. Pähe tikkus liiga palju ja liiga erinevaid mõtteid, ta pesi kraanikausi ja peegli puhtaks, lappas kuiva pesu kokku, võttis mobiili ja kontrollis kõneposti.
Tal oli kolmkümmend seitse vastamata teadet. Ühelgi inimesel ei peaks olema kolmekümmet seitset vastamata teadet, piinatult kuulas ta need kõik läbi. Issand jumal, mis inimesed need küll on? Paljud andsid tegelikult vihjeid, olid sõbralikud ja leebed. Ent enamik olid lihtsalt vihased. Te valetate sisserännu kohta, karjusid nad. Te mätsite kinni tõde moslemite kohta. Te kaitsete finantseliidi juute. Teda oleks nagu kõntsaga üle valatud, vähe puudus, et ta oleks telefoni kinni vajutanud. Kuid ta kuulas vapralt edasi ja lõpuks jõudis ta kõneni, mis ei kaldunud ei ühte ega teise leeri. See oli vaid hetkeline segadus.
„Hello, hello,” ütles üks hääl aktsendiga inglise keeles, hingas raskelt ja lisas pärast vaikimist: „Come in, over.”
Kõlas nagu raadiotelefoni kutsung, järgnes veel paar sõna, millest polnud võimalik aru saada, võib-olla olid need koguni mõnes teises keeles, kuid toon oli meeleheitlik ja üksildane. Kas see võis olla kerjus? Võimalik. Ent sama hästi võis see olla ka keegi teine. Kindel ei saanud olla, Mikael vajutas telefoni kinni, läks kööki ja kaalus, kas helistada Malin Frodele või ükskõik kellele, kes aitaks tal natuke tuju tõsta. Kuid ta heitis selle mõtte