Armastuse otsingul. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
Kas see on aga võimalik või on see vaid asjatu unistus? Mees hakkas selles kahtlema.
Ta ohkas.
„Mida ma pean tegema?” küsis ta endalt. „Mida ma küll pean tegema?”
Siinkohal saabus temasse selgus. Ta peab nägema Vandat.
Ta peab neiult küsima, kas nad mingi ime läbi suudaksid leida väljapääsu sellest lõksust, mille lord-asevalitseja oli nende jaoks valmis seadnud.
Preili Vanda Sudbury oli tähelepanuväärselt kaunis noor daam, meelekindla karakteriga ja häirivalt nupukas. Kahekümne nelja aastasena oli ta juba viis aastat olnud isa majas perenaiseks ja sai selle ülesandega kergesti hakkama.
Tema ilu oli iseäralik. Ta polnud elegantsel naiselikul viisil kenake, vaid meeldiva välimusega, tumedate säravate silmadega. Naise juuksed olid rongatiiva karva mustad, andes talle mingi müstilise, peaaegu latiino väljanägemise. Mõnikord näis tema näole tekkivat sundimatult majesteetlik ilme, mis ei sobinud kokku tema kui Inglise provintsineiu eluga.
Mehed nimetasid teda tavaliselt toredaks nooreks naiseks. Nad ei langenud Vanda pärast minestusse ega pakkunud talle lillekimpe, kuid nad imetlesid teda ja nautisid tema seltskonda, olgu siis tantsupõrandal või jahiretkel.
Ballisaalis oli Vanda kergejalgseim ja lõbusaim kõigist tantsijaist, tema pikakasvuline kuju hõljus graatsiliselt partneri käte vahel. Hobuse seljas oli ta kartmatu, ületades iga takistust sama vapralt kui mees.
Paljusid härrasmehi oli kuuldud ütlemas, et preili Sudburyle pole daamide hulgas võistlejat, Jupiteri nimel. Aga seejärel hakkasid nad nihelema ja tunnistasid üles, et preili Vanda ajab neile veidi hirmu peale.
Vanda isa oli seisuse poolest lihtsalt rüütel, aga tema ametikohast lord-asevalitsejana, lisaks veel tähelepanuväärsest varandusest oli küllalt, et kindlustada preili Sudburyle koht seltskonnas.
Ükski härrasmees, vaatamata sellele, kui kõrge oli tema tiitel, ei vaadanud tollele otsekohesele daamile ülalt alla. Kui mõni oligi nii rumal, siis suutis Vanda oma imeliste silmade pilguga või mõne halastamatu naljaga ta täiesti pulbristada.
Vaatamata oma puudustele oli ta saanud mitu abieluettepanekut, mitte sugugi ainult õnneküttidelt. Mõnele mehele meeldis siiralt too dramaatiline atmosfäär, mis neidu ümbritses.
Vanda oli aga kõik need tagasi lükanud, mõnikord sellega isa vihale ajades. Sir Quentin oli auahne, pidades silmas tütart ja eelkõige iseennast. Kui Vanda sai ettepaneku ühelt vikondilt, siis oli vanahärra ekstaasis. Kui tütar aga sellestki ettepanekust keeldus, siis leidis aset plahvatus, mis pani kogu majarahva värisema.
Kõik peale Vanda. Teda ei kohutanud ükski mees. Pärast seda vihahoogu ütles neiu kosilastele ära ilma isale sellest rääkimata ja keelas kohutavate tagajärgedega ähvardades neil üldse Sir Quentini poole pöörduda. See, et siiani polnud ükski mees olnud küllalt vapper tema käsu trotsimiseks, räägib paljugi Vanda isiksuse tugevusest.
Tol hommikul oli ta üksinda, sest isa oli läinud asju ajama ja neiu teadis, et tal seisis ees töörohke ennelõuna. Lord-asevalitsejana oli Sir Quentin harjunud, et maakonna inimesed tulevad oma probleemidega tema juurde. Samuti oli ta harjunud mugava tundega, et võib kindel olla oma töökale tütrele, kes toimib tema mitteametliku sekretärina.
Vanda einestas üksinda ja seadis end raamatukogus laua ääres sisse.
„Kas isa lahkus õigel ajal, et jõuda kohtumisele?” küsis ta teenijannalt, kes talle umbes tund aega hiljem kohvi tõi.
„Ta lahkus varakult, preili, aga ei läinud linna poole. Tõld sõitis teises suunas.”
„Teises suunas…? Sa mõtled Cunningham Halli?”
„Jah, preili.”
Vanda tõmbas järsult hinge, omaette midagi pomisedes.
„Kui papa sõitis sinna, kuhu ma arvan, siis kägistan ta paljaste kätega.”
„Mida te ütlesite, preili?”
„Ei midagi. Kohv on suurepärane.”
Teenijanna ruttas minema, jättes Vanda vaatama kaugusse, mõtted peas kihamas.
Kui Robert läbi küla Sudbury Grange’i sõitis, kaalus ta erapooletult Vanda häid ja halbu külgi.
Nad olid alati olnud sõbrad. Neiu naeris tema naljade üle ja oli heatujuline külaline lõuna- või õhtusöögil.
Vandal oli anne inimestega hästi läbi saada ja neid naerma ajada. Tema suhtumine Robertisse oli alati olnud mõistlik, peaaegu seltsimehelik. Ta polnud nii nõudlik nagu teised naised.
Mees mõtles närviliselt, kas Vanda tahab temaga abielluda. Kas tema ehk ongi isa skeemi taga? Kui nad aga koos viibisid, polnud ta mehele sellest vähimatki märki andnud.
Robert imestas, miks oli neiu isa valinud tütrele abikaasaks välja just tema.
Kuid ta teadis vastust.
Auahnus.
Nagu kõik teised siin maakonnas, oli ka tema kuulnud Sir Quentini raevust, kui tütar oli keeldunud abiellumast vikondiga. Vanahärrale oleks väga meeldinud võimalus astuda seltskonnaredelil veel paari väärtusliku sammu võrra kõrgemale.
Vargsi imetles Robert Vandat selle eest, et neiu oli keeldunud abiellumast mingi tobuga lihtsalt sellepärast, et too on vikont, ning oli vastu astunud isa vihale.
Kuid krahv imetles Vanda südikat trotsi ainult teoorias. Kui tema viimaks abiellub, siis kavatseb ta endale valida naise, kes on kuulekam ja mitte nii valmis mehe tahtele vastu astuma.
Lõpuks pööras krahv Robert sissesõiduteele ja ratsutas mõlemat teepoolt palistavate tammede all. Ta lootis näha Vandat ratsutamas, nagu neiu harilikult tegi, eriti kui ilm oli ilus.
Vandast polnud aga märkigi.
Seepärast ratsutas krahv maja eesukse juurde, mis oli küll vägev, aga mitte nii heade proportsioonidega ja efektne kui tema maja oma.
Enne veel, kui ta hobuse seljast maha jõudis hüpata, kiirustas välja teda tervitama teener, kelle istekoht oli just avatud uste taga.
„Tere hommikust, härra.”
Krahv tundis ära Herberti-nimelise teenri, kes oli juba aastaid seda perekonda teeninud. Robertil oli ebamugav tunne, et Herbert vaatleb teda kuidagi uutmoodi, nagu teaks ta, mis on teoksil.
„Kas kogu majarahvas on sellest teada saanud?” mõtles mees. „Küllap vist.”
See mõte tekitas temas terava kohmetustunde ning ühe hetke jooksul pidi ta peaaegu ümber pöörduma ja siit põgenema.
Seni polnud ta aga mitte kunagi mingi ebamugava situatsiooni eest plehku pannud, niisiis surus ta hambad kokku ja astus majja.
Ta lootis Vandat kohata raamatukogus, sest ajalehed viidi hommikuti alati sinna. Seepärast suundus ta otsejoones raamatukokku ja leidis Vanda istumas diivanil, hommikused lehed põlvedele laotatud.
Neiu tõstis pilgu ja laskis Robertit nähes kuuldavale väikese üllatushüüde.
„Robert!” hüüatas ta. „Ma ei osanud sind hommikul siia oodata.”
„Tulin lootusega, et leian su siit üksinda,” vastas mees tema poole astudes.
Lükanud paar ajalehte kõrvale, istus ta neiu juurde.
„Kui sa poleks olnud üksinda,” sõnas ta, „siis oleksin kohe koju tagasi ratsutanud.”
Vanda vaatas mehele pärani silmi otsa.
„Mis viga?” küsis ta. „Räägi kiiresti.”
Krahv oli enda mõtetest niivõrd hõivatud, et ei märganud närvilist nooti neiu hääles.
„Asi pole küll selles, et