Magnaadi abielunõue. Robyn GradyЧитать онлайн книгу.
kokku ja lükkas selle kaugemale. Ta oli Marcot viimase neljateistkümne kuu jooksul täpselt kaheksa korda näinud, kaasa arvatud taaskohtumine isa matusel. Nüüd oli vend, keda ta vaevu tundis, surnud.
Abiellumine naisega, keda Marco oli armastanud, võis mõnele inimesele tunduda tundetu, isegi häbituna. Armand mõistis seda tunnet, kuid ta ei kavatsenud lasta sellel oma otsust mõjutada. Tema mängis iseenda, mitte kellegi teise reeglite järgi. Oli asjatu soovida, et asjad oleksid kuidagi teisiti olnud. Minevikku ei muutnud miski, oli ainult tulevik, ja ühendusest oleks kasu neile kõigile – Tamarale, lapsele ja ka temale endale.
Armand hingas välja ja kummardus ettepoole. Käsivarred reitele toetatud, pani ta kokkupandud käed põlvede vahele. “Soovite veel vett või suudate rääkida?”
Ajastus oli hullem kui halb. Kui see probleem Hiinas poleks teda riigist ära kutsunud, oleks ta asjale teisiti lähenenud ja täna end ainult tutvustanud, sellele oleksid järgnenud külaskäigud paari järgmise päeva jooksul, kuni naine end mugavamalt tunneks. Ehkki nende kohtumine tekitas ebamugavust, oli ehk nii paremgi. Palju asju oli vaja korraldada – ja kiiresti – eriti kui arvestada kihluse mõju tema ärile ja kadunud isa juriidilisele pärandile.
Tamara pani topsi väga ettevaatlikult kiviplaadile nende vahel ja lükkas juuksesalgu kõrva taha. “Kui te tahate pulmadest rääkida, pole siin midagi öelda.”
Seda vastust oligi mees oodanud. Vaadates silmapiiri poole, kus peegeldusid läänekaare loojangu kokkusulanud oranžid ja punased toonid, tegi ta esimese sammu. “Ma tean teie olukorda.”
Kui nende sõnade tähendus kohale jõudis, nägi mees naise pilgus kogunevat kahtlust ning tema õlgu uuesti pingule tõmbuvat.
“Minu... olukorda?”
Mehe toon polnud vaenulik, kuid kindel. “Te olete kaks kuud tööta olnud, kui teie firma rahavoo probleemidega hakkama ei saanud ja pankrotistus.”
“Tänu suurfirmale, kes keeldus arvet maksmast.” Kahtlus tekitas naise laubale kortsud. “Kust te teadsite? Marc poleks teile rääkinud. Sel polnud teiega midagi pistmist.”
“Nüüd on.” Mees vastas naise hiilgavale pilgule, Tamara rohelised silmad olid täis muutuvat valgust.
Armand hõõrus oma karedat lõuga, pani käsivarre uuesti pingi seljatoele ja suunas mõtted õigele rajale. “Teil pole eraisiku ravikindlustust.”
Tamara pilgutas silmi, nagu poleks ta selle peale tulnudki. “Ei, ei ole.”
“Aga loomulikult tahate endale ja lapsele parimat arstiabi.” Naine toetus pingi seljatoele, tema jume oli veel kahvatum. “Mis saab sünnitusest? Kui vajate keisrilõiget, kas te siis ei taha teada, kelle käes on nuga?”
“Meil on hea riiklik ravisüsteem.”
“Te teate, kus ja keda te tahate oma lapse eest hoolitsema, ja see ei tähenda tundide kaupa haiglas ootamist ning iga kord erinevat ületöötanud arsti.” Armand heitis naisele tülpinud pilgu. “Kui te tänapäeva labases maailmas parimat tahate, peate selle eest maksma.”
Tamara terav pilk naelutas mehe paigale. “Ma küsin veel ühe korra. Kust te seda kõike teate?”
Armand kehitas õlgu. “Mõned telefonikõned.” Parim meditsiiniabi polnud ainus, mida raha eest osta sai. Sellega võrreldes oli informatsioon odav.
Naise põsed lahvatasid punaseks, kui tema sees kohus vulkaan – see ei tulnud ootamatult.
“Te lasite minu tausta uurida?”
“Ma vaatasin oma kadunud venna asjad üle.”
“Te pidasite silmas tema armulugu.”
Armand kummardus lähemale ja sundis naist tahtejõuga aru saama. See polnud ka tema jaoks meeldiv. “Teil pole sissetulekut ega kõneväärset perekonda. Ma tahan aidata.”
“Abieluettepanekut tehes. Kas see pole veidi äärmuslik? Kuidas oleks millegi lihtsaga, näiteks tšekiga?” Tamara pani käsivarred risti ja surus oma kena lohukesega lõua rinnale. “Mitte et ma teie raha tahaksin.”
“See on üllas, kuid teie olukorras ehk ebapraktiline.”
Ehkki sugugi mitte jõukas, oli Marco paremas olukorras, et De Luca pärand tagasi lükata, isegi naerda ettepaneku üle, et vennad võiksid lõpuks jõud ühendada ja koos tegutseda. Tamara olukord oli mõnevõrra erinev.
Naise kaelale tekkisid roosad laigud. “Ma olen enam kui võimeline töötama.”
“Nagu administraatorina kohalikus säästujuuksurisalongis.” Mehe lõug vajus rippu. “Te sagite edasi-tagasi, pühite põrandat, aitate inimesi, seistes kaheksa kuni kümme tundi päevas jalul. Selle alusel, kuidas ma teid kraanikausi kohal kummargil nägin, ei sobi teile raseduse algstaadium. Kuidas te hakkama saate?”
Uhkus surus Tamara õlad tahapoole. Naise kangekaelsusest hoolimata pidi mees teda imetlema. Kogemuse põhjal oleks ta arvanud, et kui keegi üldse selles raskes olukorras üksinda hakkama saaks ja veel hästi, oleks see Tamara. Aga selle arvamuse kavatses Armand enda teada jätta.
“Ma olen töö eest tänulik, isegi kui see on vaheetapp,” ütles naine talle. “Ma kavatsen äriõpingud lõpetada ja oma ürituste korraldamise firma uuesti tööle panna.” Tamara kallutas pea viltu ja möönis: “Või kui vaja, lähen mõnda teise firmasse tööle ja töötan end üles.” Ta heitis mehele peaaegu üleannetu pilgu. “Aga seegi võib teile juba teada olla.”
Armandi huuled tuksatasid. Nipsakas plika. Üsna erinev seltskonnaprintsessidest, kellega ta oli väljas käinud – ühesugused naised, kes meelitasid, eputasid ja jätsid ta leigeks, kui asi puudutas kallimaid või pikaajalisi suhteid.
Ah, keda ta lollitas? Ta ei uskunud romantilisse armastusse ja polnud seda juba mõnda aega teinud, ehkki oli selge, et teised inimesed uskusid.
Armand silmitses õigeid sõnu otsides liivast maapinda. “Ma tean, et te olite Marcosse armunud. Ta rääkis, et kavatsesite abielluda ja veel lapsi saada. Loomulikult läheb teil aega, et oma kaotusest toibuda...”
“Vau! Pidage.” Tamara vehkis kätega. “Marc võis minusse armunud olla, aga ma polnud andnud nõusolekut temaga abielluda. Mina pidasin teda ainult sõbraks. Väga kalliks sõbraks.”
Armand kangestus. Iga lihas, iga mõte tardus musta jäässe. Lõpuks tõmbas ta sõrmedega läbi juuste. Ta polnud pühak, kuid ta ei suutnud sellest mõttest aru saada. “Preili Kendle, kas te magate tihti sõpradega?”
Tamara tõmbus võpatades tagasi, nagu oleks kõrvakiilu saanud. Ta haaras oma käekoti ja tõusis püsti. “Mulle aitab.”
Kui naine ringi keeras, haaras mees tal käsivarrest. Nad polnud veel lõpetanud.
Armand tõmbas Tamara tagasi. Kehaline kontakt tekitas füüsilise reaktsiooni, mis sööstis läbi mehe arterite, kõrvetades tema ihu samamoodi nagu tund aega tagasi, kui ta oli abieluettepaneku teinud ja naine oli tema najale kokku vajunud. Sellest täielikult teadlikuna tõusis mees aeglaselt püsti ja üritas selle tunde sügavamat tähendust mõista. Naise ehmunud pilgu järgi otsustades tundis temagi seda – seda hoovust, mis nende vahel paukus ja tuksles nagu võnklev tross.
Mehe pilk libises kuuma joonena üle naise huulte, nagu oleks uinuv loom end tema sees sirutanud ja haigutanud. “Te ei tundnud Marco suhtes seksuaalset tõmmet?”
Ometi kees nende kahe vahel eksimatu külgetõmme. Arusaadavatel põhjustel polnud Armand seda oodanud. Ta ei teadnud täpselt, mida sellega peale hakata – nii mõneski mõttes oli see tema jaoks esimene kord.
Enesevalitsust tagasi saades tõmbus Tamara mehe haardest kaugemale. “Marc oli lahke ja tähelepanelik ning jättis kõik muu, kui sõber teda vajas. See juhtus ühe korra.” Tamara haavatud süda paistis varjuna tema pilgust. “Ma ei eeldagi, et te sellest aru saaksite.”
Mehel kõrvetas rinnus, kuid ta pressis edasi. Tal polnud