Eesti rahva appikarje. "Võsareporteri" lugu. Peeter VõsaЧитать онлайн книгу.

       Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

      SAATEKS

      „Võsareporter“ oli eetris veidi üle kuue aasta ning nende aastate jooksul püsis saatetegijate põhituumik pea muutumatuna. Eriliselt hästi kokku klappinud võttegrupp ja toimetajad lõid aina uusi ja uusi telerekordeid.

      Kui alguses kirus saadet ja selle tegijaid kogu akadeemiline ajakirjanikkond, kes ennustas projektile kiiret kuulsusetut lõppu, siis igal järgneval aastal tuli tunnistada, et jälle on „Võsareporter“ reitingutabelites tõusnud ning seljatanud üha uusi seni tipus püsinud saateid. Milles oli siis vaadatavuse saladus?

      „Võsareporter“ oli telesaade, mis ei pidanud end paremaks inimestest, kelle juures käidi ja keda saates näidati. Pidevalt elu pahupoolega tegeldes on võimalik üsna kergelt muutuda kurjaks ja kibestunuks. Võttemeeskonna suurim saavutus aga oligi tegelikult see, et säilitati sõbralik-nöökiv toon kuni lõpuni. Asju nimetati õigete nimedega ja kõike näidati valehäbita. Sellised me olemegi. See on elu.

      Kuulujutte, klatši, väikesi ja suuremaid valesid ringles meeskonna ümber igasuguseid. Mõnel neist oli alust, teisel jälle mitte. Ülejäänud ajakirjandus püüdis saate vastu kas võidelda või siis ise sarnaste lugudega profiiti lõigata. Kuigi kriitika ja lärm käis pidevalt, armastas vaataja telesaadet, mis rääkis talle tema enda elust. See armastus muutus nii suureks, et isegi presidendi aastalõpukõned olid väiksema vaadatavusega kui „Võsareporteri“ aastavahetusprogramm. Saadet võib nimetada tolle aja Eesti kollase ajakirjanduse lipulaevaks.

      Teisalt toimusid nende aastate jooksul ka tõsised ühiskondlikud muutused. Poliitilised marionetid olid sattunud avalikkuse huviorbiiti ja nende sage ebamoraalne tegevus kriitika alla. Selle vastu tuli seaduseloojatel iseenesestki mõista võidelda. Seadusandlust muudeti, põhjendades seda inimeste eraelu kaitsega. Sellesse perioodi jääb ka ajakirjanduse suukorvistamise püüd ning tekkisid mõisted nagu „peavoolumeedia“, „trollid“ ja muu taoline. Interneti osatähtsuse tõus õõnestas ajakirjanduse seni kindlalt püsinud positsiooni.

      „Võsareporter“ sündis murrangulisel ajal ja selle seeme langes viljakasse pinnasesse, olles eelkäijaks paljudele tänastele internetiväljaannetele ja eeskujuks juutuuberitele. Saade tallas kuue aastaga sisse raja new age meedia põhimõtetele, mida kasutavad paljud tänased nn uue aja staarid.

      „VÕSAREPORTERI“ EELLUGU

      Veel tänagi võib ajakirjaniku ametit mõnel juhul pidada uhkeks ja tänuväärseks. Ikkagi neljas võim, mille abil saab asju korda ajada ja vajalikku infot levitada. Vajadusel saab selle abil mobiliseerida kogukonda sarnaselt mõtlema ja tegutsema. Saab inimeste ajusid pesta ja nende mõtteid labase jandiga olulistelt teemadelt kõrvale juhtida. Loomulikult saab neid sel moel juhtida ka õigetele mõtetele ja radadele. Kui vaid leiduks keegi, kes ütleks, mis on õige ja mis vale.

      Küllap peeti ajakirjandustki selle algaastatel selliseks imeks nagu tänapäeval on internet. Ilma selleta lihtsalt ei saa. Ei saa inimkond klatšita. Ei saa infota. Ei saa värskete ideede ja tehnoloogiliste uuendusteta.

      Ei saa kaugete sõpradeta. Ei saa omadega sidet pidamata. Täpselt sama lugu on tänapäeval. On siis tegu tähtsa info vahendamise, lihtsa klatši või nende seguga − see sõltub juba asjaoludest. Rahvas nõuab leiba ja tsirkust, võimurid ihkavad rahvast oma tahtmise järgi tantsima panna, nimetades ideede levitamist infoks. Ajakirjanik on nende kahe vahel edasi-tagasi tõmmata, balansseerides köietantsijana võimumeeste vägivalla ja rahva ihade vahel.

      Ajakirjaniku amet oli prestiižne ja tänuväärne siis, kui tema tööd kõrgemalt poolt kontrolliti ning ta ei saanud kirjutada või kajastada igasugust jampsi, mida ajakirjaniku piirideta lendlev mõistus võib välja mõelda. Neil hetkedel on ajakirjaniku roll olnud ka tõepoolest olulise eesmärgiga − liita ühiskonda. Anda kontrollitud, adekvaatset ja läbimõeldud infot. Me ju veel mäletame kas või osaliselt neid aegu? Või on meie peres vähemalt natukenegi neist aegadest räägitud? Ei ole mõtet minna tagasi aega, mil seeni sööv avangardistist isake Lenin pidas kinokunsti kõigist kunstidest kõrgemaks, kuna selle abil sai inimese meeli vangistada. Ei ole vaja teada midagi Konstantin Pätsi kehtestatud vaikivast ajastust Eesti Vabariigis ja reeglitest, mis ajakirjandusele toona kehtisid. Piisab sellest, kui meenutame nõukogude aega.

      Ajakirjanik oli sisuliselt „ühiskonna eliit“, mille hulka pääsesid valitud, keda suunati valitud meetoditega. Kontroll iga üksiku ajakirjaniku tegevuse üle oli totaalne. Aga ometi ilmusid lood ja ilmus ka ühiskonnakriitika, mis jättis mulje mõne persooni „julgusest“ ja „teravast keelest“. See kõik oli udu ja mäng. Tegelikult oli kõik avalikkuse ette jõudev peensusteni kontrollitud.

      Ei levitatud infot, mis oleks ühiskonda asjatult lõhestanud. Ei räägitud pahedest, et teadmatud ei saaks neist osa. Ei levitatud ühiskonda lõhestavaid kuulujutte ning klatšiks pakuti sageli mõne konkreetse isiku äpardust miilitsa, ühiskondliku moraalitunde või nõukogulike ühiselureeglitega seoses. Ikka osati välja tuua mõni nüanss, mis muutis kogu loo värvikaks ning avalikuks karistamiseks loa saanud kogukonnaliikmed peksid keelt ilma halastuseta.

      Sel ajal oli ajakirjaniku amet selline, mille poole tasus püüelda. Pidid kõvasti pingutama selle nimel, et saada „arvamusliidriks“. Iga sinu sõna võeti kui tõde ja keegi ei teadnud, kuidas ühiskonna suunajad ajakirjaniku igapäevatoimetustesse sekkusid. Õpingud, praktika, sobilike selekteerimine ja lõpuks amet, mida polnud igaühel. Kuigi see võit tuli ränkade kaotuste hinnaga, oli see ikkagi võit. Amet oli ihaldusväärne ja mõnus.

      Ehk kõige vabamalt tundiski Eesti ajakirjanikkond end vahetult pärast iseseisvumist, kui ajakirjanduse kohalt hakkas kaduma kramplik akadeemilisuse oreool. Ülikoolides on küll noori kolmkümmend aastat järjest õpetatud akadeemilisteks ajakirjanikeks nõukogulike ja vähem nõukogulike põhimõtete järgi, märkamata ühiskondlikke muutusi.

      Pärast taasiseseisvumist tekkis ajakirjandusse igat sorti kummalisi tegelasi. Rahvas nõudis leiva kõrvale tsirkust, ettevõtjad asutasid aina uusi ajalehti ja välja­ andeid ning tööd sai kirev ja omapärane seltskond. Kogu asja tipuks oli ajalehe Post ilmuma hakkamine, kus valimatult avaldati väljamõeldisi ja kahtlase väärtusega uudiseid. N-ö Eesti oma The Sun. Sellest hetkest algas võitlus ajakirjanduse vaba mõttelennu ja kontrollimatu tegevuse vastu. Küll vorbiti seadusi ja mõeldi välja karistusi, kuidas ajakirjandust ohjes hoida, kuid ajad muutuvad nii kiiresti, et seadusandja ei suutnud muutuvate oludega kohe kuidagi sammu pidada. Kas või juba ainuüksi tehnoloogia areng on muutnud viimase kahekümne aastaga maailma selliselt, et igal pool iga seadus sugugi ei tööta. Üleüldine liberaalne ellusuhtumine omakorda tekitas just nagu peataoleku, kus ei sobinud ajakirjanikele taas kohe päitseid pähe panema hakata. Need küll pandi. Hoopis hiljem.

      Iseküsimus on muidugi see, et küllap suudetakse seadustegagi olla piisavalt päevakajalisel tasemel, kui nende väljamõtlemisega tegeleksid juristide asemel hiromandid. Aga et ei ajakirjanduses, juristide hulgas ega muudes ametites ilmsete selgeltnägemise võimetega inimesi ei tööta, peab leppima sellega, mis on. Ja tavaliselt on ikka nii, nagu on. Enamjaolt pole „on“ küllalt hea.

      Et avaliku meedia nautlejatel oleks hea teha erinevaid valikuid, toimus pärast taasiseseisvumist ajakirjandusturu kiire jagamine erinevate poliitiliste jõudude vahel. See toimus vabariigi algaastatel. Iga väljaanne leidis endale omanikud toonase eliidi hulgast. Näiliselt kiideti ajakirjandusvabadust, aga päriselt vabu väljaandeid ... kas pole üldse või on need müügilettidelt kadunud nii kiiresti, et nende nimedki