12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele. Jordan B. PetersonЧитать онлайн книгу.
põhinevaid ideoloogilisi rünnakuid nende raamatute pihta. Seal, kus relativisti täidab ebakindlus, on ideoloogiga lood risti vastupidised. Ta annab karme hinnanguid ja tsenseerib, teab alati, mis teiste juures valesti on ja mida selle suhtes ette võtta. Vahel tundub, et ainsad inimesed, kes on valmis relativistlikus ühiskonnas nõu andma, on need, kellel on kõige vähem pakkuda.
Kaasaegsel moraalsel relativismil on palju allikaid. Sedamööda, kuidas me Läänes ajaloost rohkem teada saime, mõistsime, et erinevatel ajastutel valitsesid erinevad moraalikoodeksid. Meredel purjetades ja planeeti uurides, saime mitme mandri kaugetes maanurkades teadlikeks hõimudest, kelle moraalikoodeksid olid loogilised nende ühiskonna jaoks või selle kontekstis. Ka teadus mängis rolli, rünnates religioosset maailmapilti ning seega õõnestades eetika ja reeglite religioosseid aluseid. Materialistlikud ühiskonnateadused andsid mõista, et saame jagada maailma faktideks (mida kõik võisid näha ning mis on objektiivsed ja „tegelikud“) ja väärtusteks (mis olid subjektiivsed ja personaalsed). Siis saaksime kõigepealt jõuda üksmeelele faktide osas ja võib-olla ühel heal päeval välja töötada teadusliku eetikakoodeksi (see päev ei ole veel kätte jõudnud). Enamgi veel, vihjates, et väärtused on vähem tegelikud kui faktid, panustas teadus veel ühel viisil moraalsele relativismile, sest käsitles „väärtust“ teisesena. (Aga mõte, et saame hõlpsasti eristada fakte ja väärtusi, oli ja on naiivne; teatava piirini määravad inimese väärtused selle, millele ta pöörab tähelepanu ja mida peab faktiks.)
Ka antiikmaailmas teati, et erinevatel ühiskondadel on erinevad reeglid ja moraal, ja on huvitav võrrelda toonast reaktsiooni selle teadvustamisele kaasaegsega (relativism, nihilism ja ideoloogia). Kui antiikkreeklased purjetasid Indiasse ja mujale, avastasid ka nemad, et reeglid, moraal ja kombed erinevad paigast paika, ja mõistsid, et põhjendus selle kohta, mis on õige ja vale, on sageli juurdunud esivanemate autoriteeti. Kreeka vastus ei olnud mitte meeleheide, vaid uus leiutis: filosoofia.
Sokrates, reageerides kindlusetusele, mida külvas teadlikkus neist üksteisele vastukäivatest moraalikoodeksitest, otsustas, et nihilistiks, relativistiks või ideoloogiks saamise asemel pühendab ta oma elu tarkuse otsimisele, mis suudaks erinevusi analüüsida, seega ta aitas kujundada filosoofiat. Ta veetis elupäevad, juureldes keeruliste põhimõtteliste küsimuste üle, nagu „mis on voorus?“, „kuidas saab inimene hästi elada?“ ja „mis on õiglus?“, vaadeldes erinevaid lähenemisnurki ja arutledes, millised neist tunduvad olevat inimloomusega kõige paremini kooskõlas. Need on küsimused, mis minu arvates hingestavad ka seda raamatut.
Iidsete aegade inimesi ei halvanud avastus, et teiste mõtted selle kohta, kuidas tegelikult elada, erinevad; see muutis nende arusaama inimkonnast ja viis mõne kõige rahuldustpakkuvama aruteluni, mis iial peetud, seeüle, kuidas võiks elada.
Nii ka Aristoteles. Selle asemel, et moraalikoodeksite erinevuste pärast meelt heita, väitis Aristoteles, et kuigi konkreetsed reeglid, seadused ja kombed paigast sõltuvalt erinevad, on sarnane see, et inimestel on kõikjal kalduvus luua reegleid, seadusi ja kombeid. Kaasaegsetes terminites väljendades paistab, et mingi bioloogilise anni tõttu muretsevad kõik inimesed nõnda krooniliselt moraalsuse pärast, et kus me ka ei oleks, loome seaduste ja reeglite struktuuri. Mõte, et inimelu võiks olla vaba moraalsetest kaalutlustest, on ulm.
Me oleme reegliloojad. Võttes arvesse, et oleme moraalsed loomad, kuidas peab siis kaasaegne lihtsustav relativism meile mõjuma? See tähendab, et kammitseme end, teeseldes, et oleme keegi, kes me ei ole. See on mask, aga kummaline mask, sest petab eelkõige selle kandjat ennast. Kkkkrrrrrriibi korra kõige targema postmodernistist-relativistist professori Mercedest võtmega ja näed, kui kiirest relativismi mask (koos teesklusega, et õiget ega valet ei ole olemas) ja radikaalse tolerantsi keep maha langevad.
Kuna meil ei ole veel tänapäevasel teadusel põhinevat eetikat, ei ürita Jordan reegleid välja töötades lauda tühjaks lüüa, heita tühipalja ebausuna kõrvale aastatuhandete tarkust ja ignoreerida meie suurimaid moraalseid saavutusi. Hoopis etem on lõimida parim sellest, mida nüüd teada saame, raamatutega, mis on inimestele väärt, et neid aastatuhandete vältel edasi anda, ja lugudega, mis raskuste kiuste on üle elanud aja kalduvuse kõike unustusse pühkida.
Ta teeb seda, mida mõistlikud teejuhid on alati teinud – ta ei väida, et inimlik tarkus algab temaga, vaid pöördub pigem kõigepealt omaenese teejuhtide poole. Ja kuigi raamatu teemad on tõsised, käsitleb Jordan neid sageli kergel toonil ja mõnuga, nagu näha juba peatükkide pealkirjadest. Ta ei väida, et on ammendav, ja mõnigi kord koosnevad peatükid laiahaardelistest aruteludest meie psühholoogia teemal, nõnda nagu tema seda mõistab.
Nii et miks mitte nimetada see „juhiste“ raamatuks, palju vabama, kasutajasõbralikuma ja vähem jäigalt kõlava sõnaga kui „reeglid“?
Sest need on tegelikult reeglid. Ja kõige olulisem reegel on, et pead oma elu eest ise vastutuse võtma. Punkt.
Võiks arvata, et põlvkond, kes on ideoloogiliselt meelestatud õpetajatelt lõputult kuulnud õigustest ja veel kord õigustest, endale kuuluvatest õigustest, tõuseb tagajalgele, kui neile öelda, et nende endi huvides oleks hoopis keskenduda vastutamisele. Ometi on nüüd selles põlvkonnas, kelle seast paljud kasvasid väikestes ülikaitsvate vanematega peredes, pehmenduskattega mänguväljakutel ja said siis hariduse „turvatsoonidega“ ülikoolis, kus ei pea kuulma asju, mida kuulda ei tahaks, õpetatud vältima riske – ometi on nüüd selles põlvkonnas miljoneid, kes tunnevad end nüristatuna oma võimete alahindamise pärast ja kes on rõõmuga vastu võtnud Jordani sõnumi, et igal üksikisikul on kanda ülim vastutus; et kui tahta elada täisväärtuslikku elu, tuleb kõigepealt kodu korda seada; et vaid siis saab mõistlikult eesmärgiks võtta suurema vastutuse. Sellise vastukaja ulatus on meid mõlemaid korduvalt peaaegu pisarateni liigutanud.
Mõnikord nõuavad need reeglid paljut. Need sunnivad ette võtma järkjärgulise protsessi, mis aja jooksul ajendab kompama uusi piire. Nagu ütlesin, nõuab see astumist teadmatusse. Oma praeguse mina piiride ületamine nõuab ideaalide hoolikat valimist ja siis nende järgimist: ideaalid on üleval, sinust kõrgemal, sinust ülemad – ja nendeni jõudmises ei saa iialgi kindel olla.
Aga kui ideaalide saavutamise osas ei ole kindlust, miks me siis nende nimel üldse vaeva näeme? Sest kui ideaalide poole ei püüdle, on täiesti kindel: ei saa tunda seda, et elul on mõte.
Ja võib-olla seetõttu – kui harjumatult ja kummaliselt see ka ei kõlaks –, et hinge sügavaimas sopis tahame me kõik, et meie üle kohut mõistetaks.
Dr. Norman Doidge, MD,
raamatu „The Brain That Changes Itself“ autor
1 Mõnigi väidab – ekslikult –, et Freud (keda neil lehekülgedel sageli mainitakse) andis panuse meie praegusesse igatsusse kultuuri, koolide ja institutsioonide järele, mis „ei annaks hinnanguid“. Tõsi, ta soovitas, et teraapias patsiente kuulavad psühhoanalüütikud oleks tolerantsed, empaatilised ega avaldaks kriitilisi moraalseid hinnanguid andvaid seisukohti. Aga see kehtis vaid konkreetselt eesmärgiga aidata patsientidel end täiesti aus olles mugavalt tunda, et nad probleeme ei kahandaks. See julgustas eneseanalüüsi ja lasi neil uurida tõrjutud tundeid, soove, isegi häbiväärseid antisotsiaalseid tunge. See lasi neil ka – ja see on meisterlik liigutus – avastada omaenese alateadlikku teadvust (ja selle antavaid hinnanguid) ja karmi enesekriitikat oma „ärakukkumiste“ kohta ning sageli endagi eest peidetud alateadlikku süüd, mis tihtilugu põhjustas madalat enesehinnangut, depressiooni ja ärevust. Kui üldse midagi, siis näitas Freud, et oleme üheaegselt nii ebamoraalsemad kui ka moraalsemad, kui endale teadvustame. Sedalaadi „mittehinnangulisus“ teraapias on võimas ja vabastav tehnika või taktika – ideaalne suhtumine, kui tahad end paremini mõista. Aga Freud ei väitnud kunagi (erinevalt mõnest, kes tahab kogu kultuuri muuta suureks grupiteraapiaks), et keegi saaks kogu elu elada ealeski hinnanguid andmata või moraalita. Tegelikult on tema seisukoht teoses „Ahistus kultuuris“, et tsivilisatsioon tekib vaid siis, kui teatud piiravad reeglid ja moraal on paigas.
AVAMÄNG