Diplomaatia. Henry KissingerЧитать онлайн книгу.
üks Richelieu kriitik Mathieu de Morgues süüdistas kardinali religiooniga manipuleerimises „vanade roomlaste kombel, nagu on näidanud teie õpetaja Machiavelli: teiegi vormite seda oma tahtmist mööda… seletades seda ja kasutades seda parajasti nii palju, kui see teie plaanidele kaasa aitab”.68
De Morgues’i kriitika oli niisama asjakohane kui Janseniuse oma ja niisama ebaefektiivne. Richelieu oli just selline manipuleerija, kellena teda kirjeldati, ja kasutas religiooni täpselt osutatud viisil. Kahtlemata oleks ta võinud vastata, et ta lihtsalt analüüsib maailma sellisena, nagu see on, paljuski samamoodi kui Machiavelli. Nagu Machiavellile, nii oleks temalegi rohkem meeldinud kõlblustundlikum maailm, kuid ta oli veendunud, et ajalugu hindab tema riigimehetööd selle järgi, kui osavalt ta suutis ära kasutada tingimusi ja tegureid, millest ta oli sunnitud lähtuma. Hinnates riigimehi selle järgi, mil määral neil on õnnestunud saavutada nende enda poolt püstitatud eesmärke, tuleb kahtlemata möönda, et Richelieu on tänapäevani üks uusaja ajalugu kõige enam viljastanud tegelasi. Sest pärast teda oli maailm sootuks teistsugune kui enne teda, ja tema lükkas käima poliitika, mida Prantsusmaal jätkati tervelt kolme sajandi vältel.
Nii juhtus, et Prantsusmaa tõusis juhtivaks riigiks Euroopas ja laiendas tohutult oma territooriumi. Pärast Vestfaali rahu, mis 1648. aastal lõpetas Kolmekümneaastase sõja, kujunes raison d’état järgmise saja aasta jooksul Euroopa diplomaatia juhtprintsiibiks. Lugupidamine, millega hilisemate aegade riigimehed Richelieusse suhtusid, nagu ka unustus, kuhu paratamatult langes tema oponent Ferdinand II, poleks kindlasti üllatanud kardinali, kes küll iial ei hellitanud mingeid illusioone – ka mitte iseenda suhtes. „Riigiasjade ajamisel võib tõdeda,” kirjutas Richelieu oma „Poliitilises Testamendis”, „et sellel, kelle käes on võim, on sageli ka õigus, ja see, kes on nõrk, suudab maailmas valdavalt valitsevale avalikule arvamusele ainult suurima vaevaga selgeks teha, et ta pole mitte eksiteel.”69 Seda maksiimi on vahepealsed sajandid aruharva suutnud vaidlustada.
Kesk-Euroopa ajaloole avaldas Richelieu tegevus Prantsusmaa suursaavutustega võrreldes otse vastupidist mõju. Richelieu pelgas ühendatud Kesk-Euroopat ja takistas igati selle sündi. Väga tõenäoliselt lükkas ta Saksamaa ühendamise kahe sajandi võrra edasi. Kolmekümneaastase sõja algperioodi võib vaadelda kui Habsburgide püüdu täita Saksamaa dünastiliste ühendajate rolli – üsnagi samamoodi kujunes Inglismaa rahvusriigiks ühe normanni dünastia hooldusel ja paar sajandit hiljem järgis Prantsusmaa tema eeskuju Kapetingide valitsuse all. Richelieu nurjas Habsburgide ürituse ja Püha Rooma keisririik jagati ära rohkem kui kolmesaja suveräänse valitseja vahel, kellest igaüks võis vabalt ajada iseseisvat välispoliitikat. Saksamaa ei suutnud rahvusriigiks kujuneda; dünastilistesse pisitülidesse mässituna pöördus ta iseendasse. Selle tagajärjel ei tekkinud Saksamaal rahvuslikku poliitilist kultuuri ja maa tardus lubjastunud provintsialismi, millest ta suutis välja rabelda alles üheksateistkümnenda sajandi lõpupoole, kui Bismarck riigi ühendas. Saksamaa muudeti lahinguväljaks enamikus Euroopa sõdades, mida omakorda sageli vallandas Prantsusmaa, ning jäeti Euroopa meretaguse kolonisatsiooni esimeses laines kõrvale. Kui Saksamaa lõpuks siiski ühines, oli ta oma rahvuslike huvide määratlemisel nii vilumatu, et see tõi kaasa mitmedki käesoleva sajandi kõige hullemad tragöödiad.
Kuid jumalad võtavad inimesi sageli karistada nende soovide liiga täieliku täitmisega. Kardinali analüüs, et vastureformatsiooni edu teeks Prantsusmaast järjest tsentraliseerituma Püha Rooma keisririigi ripatsi, oli peaaegu kindlasti õige – eriti kui oletada, nagu ta kindlasti oletaski, et kätte oli jõudnud rahvusriigi ajastu. Aga kui wilsonliku idealismi nemesiseks on kuristik aadete ja reaalsuse vahel, siis raison d’état’ nemesiseks on sellega ülepingutamine – välja arvatud ainult meistri käes, ja usutavasti isegi siis.
Sest Richelieu raison d’état’ mõiste ei sisaldanud mingit automaatset piirangumehhanismi. Kui kaugele võib riigi huvide teenimisel üldse minna? Kui palju sõdu tuleb julgeoleku saavutamiseks pidada? Wilsoni idealismis, mis kuulutab poliitilist omakasupüüdmatust, peitub pidev oht, et riigi huvid jäetakse hooletusse; Richelieu raison d’état’ needuseks aga on tours de force. Just see tabaski Prantsusmaad pärast Louis XIV troonileastumist. Richelieu oli Prantsusmaa kuningatele pärandanud võimsa riigi, mille naabriteks olid nõrk ja killustatud Saksamaa ja manduv Hispaania. Kuid Louis XIV-le ei andnud julgeolek meelerahu; tema nägi selles uute vallutuste võimalust. Ülemäärase huviga riigi huve teenides viis Louis XIV ärevusse kogu Euroopa ja andis tõuke Prantsuse-vastase koalitsiooni tekkimiseks, mis lõpuks kõik tema plaanid nurja ajas.
Sellegipoolest oli Prantsusmaa kahesaja aasta jooksul pärast Richelieud Euroopa mõjuvõimsaim riik, ja on tänapäevani jäänud oluliseks teguriks rahvusvahelises poliitikas. On vähe riigimehi, kelle saavutusi võib sellega võrrelda. Kuid Richelieu kõige hiilgavamad edusammud langevad siiski ajastusse, kus ta oli ainus riigimees, kes suutis keskaja kõlbelised ja usulised kammitsad üle parda heita. Richelieu järglased aga olid paratamatult sunnitud opereerima süsteemis, kus juba enamik riike lähtus tema seisukohtadest. Sellega kaotas Prantsusmaa oma eelise ja tema vastaseid ei kammitsenud enam kõlbelised kaalutlused nagu need, mis sidusid Ferdinandi Richelieu aegadel. Kui juba kõik riigid mängisid samade reeglite järgi, oli palju raskem saavutada olulisi võite. Kuigi raison d’état tõi Prantsusmaale rohkesti au ja kuulsust, muutus ta lõpuks oravaks rattas, kes pidi tegema aina uusi pingutusi piiride laiendamiseks; selleks, et olla kõrgemaks kohtumõistjaks Saksa riikide omavahelistes konfliktides ja sedakaudu säilitada valitsevat positsiooni Kesk-Euroopas, tuli lakkamatult jõudu kulutada, kuni see Prantsusmaa täiesti ära kurnas, nii et ta pikapeale ei suutnud Euroopat enam vastavalt oma soovidele vormida.
Raison d’état andis tegevusjuhise üksikutele riikidele, kuid ei pakkunud vastust ohtudele, mis ähvardasid maailmakorda ennast. Raison d’état võib õigustada nii ülevõimutaotlusi kui ka tasakaalu maksmapanekut. Kuid tasakaalu teke on aruharva sihiteadliku plaani tulemus ja enamasti kujuneb see välja ühe teatava riigi hegemooniataotluste nurjamise tagajärjel, nii nagu Euroopa jõudude tasakaal sündis teiste riikide püüdlustest ohjeldada Prantsusmaad.
Richelieu poolt loodud maailmas ei pidurdanud üksikuid riike enam mingi väidetav moraalikoodeks. Kui riigi hüve oli kõrgeim väärtus, siis oli valitseja kohuseks tema territooriumi ja oma kuulsuse kasvatamine. Tugevam püüdis domineerida ja nõrgemad panid vastu, luues koalitsioone, et oma jõudu kasvatada. Kui koalitsioon kujunes juba piisavalt võimsaks, et agressorit talitseda, kujuneski välja jõudude tasakaal; vastasel korral saavutas üks riik valitseva positsiooni. Lõpplahendus polnud kunagi ette teada, mistõttu see pandi proovile sagedastes sõdades. Niisuguse arengu algjärgus oleks lõpplahenduseks hõlpsasti võinud saada uue impeeriumi sünd sellise Prantsuse või Saksa keisririigi näol, mis samuti oleks taganud stabiilsuse. Antud olukorras aga kulus üle saja aasta, kuni Euroopas tekkis süsteem, mis avalikult tugines jõudude tasakaalule. Algul oli jõudude tasakaal peaaegu juhuslik elu tõsiasi, mitte aga rahvusvahelise poliitika eesmärk.
Kummaline küll, aga ajastu filosoofid nägid seda protsessi hoopis teises valguses. Olles ise valgustusajastu lapsed, peegeldasid nad kaheksateistkümnenda sajandi uskumust, et konkureerivate huvide kokkupõrkest sünnib kooskõla ja õiglus. Jõudude tasakaalu mõiste oli lihtsalt üldaktsepteeritud tarkuse edasiarendus. Selle esmaseks eesmärgiks oli ühe riigi hegemoonia vältimine ja rahvusvahelise korra säilitamine; see polnud välja mõeldud konfliktide ärahoidmiseks, vaid ainult nende piiramiseks. Kaheksateistkümnenda sajandi karastatud riigimeeste meelest oli relvakonfliktide (või auahnuse või saagihimu) väljajuurimine puhas utoopia. Parima mõeldava võimaluse pikaajalise lahenduse leidmiseks andis inimese loomupäraste puuduste ohjeldamine või nende talitsemine mingi vastukaalu abil.
Valgustusajastu filosoofide arvates oli rahvusvaheline süsteem osa universumist, mis, töötades nagu hiiglaslik kellavärk, hetkekski peatumata, tõi tulevase parema maailma vääramatult aina lähemale. 1751. aastal kirjeldas Voltaire tulevast „kristlikku Euroopat” kui „isemoodi hiiglasuurt vabariiki, mis omakorda jaguneb paljudeks riikideks, kusjuures mõned on monarhiad, teised segatüüpi… kuid mis kõik elavad üksmeeles… kõik tunnistavad ühesuguseid tsiviilõiguse ja rahvusvahelise õiguse põhiprintsiipe,