Эротические рассказы

Tagasi vaatamata. Tracy BuchananЧитать онлайн книгу.

Tagasi vaatamata - Tracy Buchanan


Скачать книгу
sellest, kui nad Guyga lahku läksid, tundus Joniga veedetud aeg veelgi väärtuslikum. Nad proovisid tütrega veedetud päevi võrdselt jagada, aga Anna igatses teda meeleheitlikult, kui ta polnud temaga. Talle meeldis teada, et Joni magas ülakorrusel, kui öö kätte jõudis.

      Samal õhtul pidi ta tegema ettevalmistusi järgmise päeva saateks, jalad keras oma Chesterfieldi sohval, võib-olla veidi Joni nimekaimu Joni Mitchelli muusika mängimas vanast plaadimängijast, mille isa oli talle jätnud. Kui aega jäi üle, sai ta valmistada järgmise päeva õhtusöögi. Talle meeldis vaaritada merest korjatud toidukraamist: molluskitest ja meritigudest, põisadrust ja sõrmjast lehtadrust. Ta uputas end rutiini, väänas ja kiskus liha karpidelt, puhastas vetikad ja lisas siis kõik hautistesse või immutas neid igasugu oivalistes maitsetes. Ta oli külakogukonnas oma isekorjatud einetega kuulsaks saanud, Guyga korraldatud regulaarsed õhtusöögid olid nende sõprade seas populaarsed.

      Mis edasi? Kas ta jätkab nende õhtusöökidega, üksi?

      „Ah, võta end kokku, Anna,” ütles ta endale.

      Ta tõusis püsti ja hakkas vankrit tagasi raja poole lükkama, kuid märkas, et mõne meetri kaugusel istusid nüüd rätsepaistes kolm teismelist, kes jagasid omavahel sigaretti.

      Või äkki oli see kanep?

      Anna mõtles hommikusele raadiosaatele ja ühele konkreetsele helistajale, kes rääkis, kuidas tema kord leebekombelisest pojast oli saanud pärast aastatepikkust uimastite kuritarvitamist vägivaldne kõrilõikaja.

      Ta peatus hetkeks. Teismelised näisid kasimatud, teistsugused kui lapsed, keda ta tavaliselt küla peal nägi. Nad nägid välja pigem nagu lapsed, kes kollitasid Ridgemont Watersi lagunevat lossimisala, mis jäi otse tuletorni taha, tuntud kohalikele kui Dokk. Vahel aitas ta oma vanaemal seal ühiskondlikult kasulikku tööd teha. Üldiselt olid lapsed üsna korralikud, rasketest oludest, aga lõppeks lihtsalt lapsed. Kuid viimasel ajal oli ühe kindla teismelistepundiga jamasid olnud – peamiselt röövid, üks või kaks olid isegi hapuks läinud. Nende viimasel kokkusaamisel paari nädala eest Anna sõbrad muust ei rääkinudki. Tavaliselt oli Dokki kerge unustada, seda eraldas külast tuletorn ja laiuv rohelus. Aga tegelikult oli Dokk küla keskusest vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusel, hiljutised vargused olid seda külaelanikele eredalt meelde tuletanud.

      Üks teismelistest vaatas üles, umbes kuue-seitsmeteistaastane laps sirgete mustade juuste ja halvasti istuva nahktagiga, kuumusest hoolimata. Tema silmad langesid Jonile ja Anna tundis hirmuvärinat.

      Enne Joni sündi oleks ta mõelnud „Tühja kah” ja neist mööda sammunud. Ent mitte nüüd.

      „Lähme teist kaudu,” ütles Anna, lükates Joni vankrit kiviklibul küla ja Doki vahelise välja suunas. Seal oli rada, mis viis otse küla keskusesse ja selle munakivistele tänavatele. Ta sai minna läbi küla ja tagasi oma uude rajooni. See võis lisada tema teekonnale veel viis minutit, kuid ta ei tahtnud riskida.

      Teismelised tõusid püsti ja hakkasid tema poole liikuma.

      Anna astus aina kiiremini välja suunas, süda rikošettimas vastu rinda. Joni vingerdas, et jalutuskärust välja saada, miski, mida ta oli hakanud hiljuti tegema.

      Anna piilus üle õla, nägi, et teismelised jõudsid lähemale.

      Kõik kujutletud stsenaariumid sellest, kuidas Joni võinuks viga saada, näisid tema mõistust ummistavat. Ta hakkas sörkima, jalutuskäru vappus kiviklibul, kui ta sööstis roheluse poole.

      Järsku ilmus roheluse harjale veel üks teismeline, seljas koolivorm.

      Ta näis palavikuline, silmad metsikud… ja ta jooksis Anna poole.

      Anna peatus, vaatas tagasi teismeliste poole. Ta oli nende vahel lõksus. Kas see oli mingi lõks, võimalus teda röövida?

      Ta ulatas käe kotti, surus sõrmed ümber oma pikahambulise kammi.

      Koolipoiss jõudis lähemale, tema kahvatu nägu leemendas higist, tema sinised silmad olid segaduses.

      Ta aeglustas tempot ja vaatas silmi pilgutades Annat, keha õrnalt kiikumas, samal ajal kui ta pead raputas. Ta oli ilmselgelt kusagil mujal. „Ma ei lase sul endale haiget teha,” sisistas poiss. Siis hakkas ta uuesti Anna poole sammuma.

      Anna taganes segaduses. „Ma ei tunnegi sind.”

      „Hei, proua!” hõikas üks teismelistest Anna selja taga.

      Anna pööras ümber, vaatas pööraselt vaheldumisi kolme teismelise ja koolipoisi poole.

      Mida nad kavatsesid teha?

      Kui ta tagasi pööras, jooksis koolipoiss tema poole, oli peaaegu Joni ulatuses! Anna tuhlas oma kotis rahatasku järele ja hoidis seda poisi suunas. „Võta!” ütles ta, surudes seda poisi rinna vastu.

      „Jäta mind rahule!” karjus too. Ta tõmbas välja väikese noa.

      Anna meeled teravnesid silmapilkselt, koondudes noale, selle hõbedase tera läigatus täitis ta nägemisvälja; lähedalasuvate kajakate kriisked tungisid ta kõrvu nagu metalli kraaped vastu luid. Ta arvas, et tundis selle roostest lehka, selle kirbet maitset oma keelel.

      Anna tõmbas kotist oma kammi ja tõmbas äkilise jõnksatusega jalutuskäru, nii, et Joni jäi turvaliselt tema selja taha.

      „Kasi minema!” röögatas Anna, vehkides kammiotsaga poisi poole, Joni vankri käepidemed surumas vastu ta selga.

      Koolipoiss tõstis käe, nuga tugevalt haardes.

      Adrenaliin tulvas Anna kehas. Ta sööstis poisi poole, proovis nuga endale krabada. Poiss vehkis sellega tema suunas ja Anna tundis põsel kõrvetavat valu, kui tera lõikas ta nahka nagu võid. Ta tõstis sõrmed oma nahale, tundis nendel sooja verd.

      See ehmatas ta alluma. Ta vaarus tagasi, kuid poiss järgnes talle, pühkides uuesti noaga tema poole.

      Joni karjus ja jalutuskäru kukkus küljeli.

      Koolipoiss sööstis selle poole.

      Anna keha täitus hirmuga, tema pea kumises, kogu ta keha surises. Ta jooksis koolipoisi juurde ja tõstis kammi terava otsa.

      Poiss käänas end ümber, et teda näha, ja kaotas siis järsku jalgealuse, kukkudes vastu Annat.

      Vastu kammi.

      Anna tundis libedat verd oma käel, kuulis korisevat häält.

      Koolipoiss kukkus maha, tema põlved mütsusid kiviklibule, kui ta haaras oma kaelast välja tungivast kammist.

      Anna jõllitas teda silmi pilgutades. Siis kuulis ta Joni nuttu.

      Ta jooksis oma tütre juurde, sikutas jalutuskäru püsti, et ta saanuks Joni värisevate sõrmedega sellest vabastada. Joni ulatas käed ema poole ja Anna nägi, et ta oli terve, temaga oli kõik korras.

      „Assa pagan, ta sureb ära,” ütles sirgejuukseline teismeline, pillates käest ühe kaisukaru – Joni lemmikkaisukaru, pisike sinine mõmmi. Anna mõistis siis, et küllap tüdruk oli selle maha pillanud. Sellepärast olidki teismelised talle järgnenud, et seda tagastada.

      Anna pöördus taas koolipoisi poole. Ta lebas nüüd kiviklibul, rebis kammi oma kaelast.

      „Ei, ta ei sure,” ütles Anna, jooksis tema juurde ja langes ta kõrvale põlvili.

      Poiss vaatas teda, silmad hirmust suured. Ta nägi välja nii noor.

      Järsku sikutas ta kammi oma kaelast.

      Veri pritsis Anna näole.

      „Oh jumal, oh appi,” ütles Anna, surudes oma vaba käega vastu verd. Aga see ei jäänud pidama, see voolas kõikjale, värvis kiviklibud punaseks, selle soojus imbus Anna küünte alla.

      „Kutsuge kiirabi,” karjus ta teismelistele poistele oma selja taga, sikutas seljast õhukese kollase kampsuni ja surus selle haavale, samal ajal kui poiss oma enda vere kätte lämbus.

      Kampsun


Скачать книгу
Яндекс.Метрика