Vähem on parem. Mõtisklusi Eesti poliitikast, Euroopa integratsioonist, rahvusvahelistest suhetest ja rahvusülikoolist. Eiki BergЧитать онлайн книгу.
välispoliitiliselt toibuda külma sõja järgsest madalseisust ning panna paika oma rahvuslikud huvid, valides samas hoolega uusi meelepäraseid sõpru ja eristades külmavereliselt vaenlasi. Venemaa poliitiline eliit seinast seina on jõudnud välispoliitilistes küsimustes konsensusele. Reaalpoliitilistes kategooriates mõeldakse nii „lähivälismaal” elavate kaasmaalaste kaitsmisele kui ka endiste positsioonide taastamisele SRÜ kaudu.
Praegused Venemaa sisepoliitilised probleemid võivad ühendada kommunistid finantsoligarhide ja äärmusrahvuslastega, samal ajal kui demokraadid näevad finantskriisi lahendust ja võimalikku uut peaministrit vanameelses Jevgeni Primakovis. Vene ühiskond vaevleb uute ideede ja positiivse programmi puuduses. Vene avalikkus võib toetada iga uut algatust, mis tooks leevendust majandusprobleemidele ja peataks riigi lagunemise.
Kas Venemaal toimuv jääbki sealpool lompi jänkidele ja siinpool Peipsit eestlastele mõistatuslikuks mustaks auguks? Mitte täielikult. Vastus oleneb sellest, kas me tunneme geopoliitilisi visioone ja kuidas me näeme rahvusluse ideed vene ühiskonda konsolideeriva jõuna. Venemaa, mis kunagi vajas revolutsiooni, näib nüüd vajavat midagi enamat: professionaalset abi. Vabadusest on vähe, peab ka terveks saama. Terveks saamise all tuleb mõista oma identiteedi, asukoha taasleidmist – see seletab geopoliitika populaarsust praegusel Venemaal. Geopoliitika on see pidepunkt, millest venelased oma igapäevases ebastabiilsuses kinni hakkavad.
Orgaanilised alad
Venemaa ei ole ajaloo jooksul tunnistanud looduslikke piirjooni, ta on laienenud igasse ilmakaarde ning jäänud pidama üksnes kõrgmäestike kandis või maailmamere rannikuribal. Venemaa rahvuslikud huvid ja välissuhted on järginud tsoonide printsiipi. Nii olid NSVLi vabariigid kõige tihedamini integreeritud Moskva keskvõimuga (siseimpeerium) ning sotsialismileer moodustas teise, välimise ringi (välisimpeerium).
Paljude arvates on üks Venemaa esmaseid sihte taastada regionaalne integratsioon ja mängida selles liidrirolli. Teised jällegi räägivad nii-öelda orgaanilistest vene rahva aladest, mis ületavad praegusi Venemaa piire: idas ulatavad need Hiina aladele, läänes aga tungivad Lääne- ja Musta mereni. Vene rahvuslaste meelest on venelastel asja kõigi ja kõigega ning seetõttu ei piirdu Vene huvid ainult Venemaa, vene rahvuse asuala ega isegi Euraasiaga.
Eeltooduga haakub väide, et Venemaad ei saa teiste riikidega võrrelda, sest tal on maailmas eriline roll ja missioon. Algul oli see seotud Vene õigeusu kirikuga ja kolmanda Rooma ideega, hiljem aga marksistliku visiooniga Venemaa ainulaadsest kohast tulevikus. Nüüd on levinud arvamus, et Venemaal on eriline roll demokraatia ja vabaturumajanduse arengus kõigis 14 endises liiduvabariigis.
Venemaa geograafia selts peab NSVLi-järgse Venemaa suurimateks kaotusteks territooriumi kahanemist 5 miljoni km2 võrra, territooriumi nihkumist põhja ja itta, väljapääsu ahenemist Lääne- ja Mustale merele ning seda, et on kadunud otseteed Kesk- ja Ida-Euroopasse. Kõik Venemaa suuremad ja tähtsamad laevatatavad veeteed viivad Põhja-Jäämerre või Kaspia mere laadsesse tupikusse.
Hirmu neoisolatsionismi pärast lisab asjaolu, et Venemaa kontrollib üksnes 20% nendest rahvusvahelise kaubanduse seisukohalt olulistest sadamatest, mis varem kuulusid NSVLile. Venemaal tuleb teha lisakulutusi, et tasuda transiidi eest. Halb on lugu ka demograafiaga. Kui NSVLis oli 270 miljonit elanikku, siis nüüdsel Venemaal 150 miljonit. Täielikult ei saa rakendada Siberi ja Kaug-Ida loodusvarasid, mis tugevdaksid tunduvalt Venemaa majandust ja kindlustaksid iseseisva arengu. Venemaa on geopoliitiliselt Bresti rahu aegses (1918) olukorras, elades valuliselt läbi Versailles’ sündroomi.
Eesti on hõivanud Nicaragua koha
Maailma stabiilsuse mõttes kaalukam proovikivi peitub Venemaa sisepoliitilises olukorras: lagunemisoht, süvenev sotsiaalne ja poliitiline kaos ning nii-öelda puna-pruuni poliitilise jõu võimulepääs. Eestis ei tohiks selliseid ohuallikaid eirata, sest stabiilne Venemaa pakub suuremat turvatunnet ka meile. Isegi siis, kui eri poliitilised rühmitused Venemaal määratlevad Vene rahvuslikke huve ühtmoodi.
Eesti julgeolekuprobleemiks jäävad alati geopoliitilised realiteedid, eeskätt naabrus Venemaaga ja kaugus teistest tasakaalustavatest võimudest, peamiselt Põhja-Atlandi kaitsestruktuuridest. Eesti asukoht Vene kaardil ei ole palju parem kunagisest Nicaragua asukohast ameeriklaste kaardil. Eesti on paljudele ikka veel potentsiaalne ohukolle, sest venekeelse vähemuse probleemid on seniajani osaliselt lahendamata (vähemasti arvab nii suur osa maailmast). Pealegi on Eesti välispoliitiline orientatsioon ja käitumine Venemaa suhtes samavõrd asümmeetriline nagu Liibüa ja Iraagi suhete sasipundar USAga. Venemaa ei soovi näha Eestit lääne mõjusfääris, vaid pretendeerib õigusele sekkuda kõigi Balti riikide ellu. Seepärast on tunduvalt meeldivam suhelda sellise Venemaaga, kelle välispoliitilisi manöövreid on võimalik ennustada.
Venemaa ebasoodne areng, mille näiteks on finantskriisis vaevlev majandus, lootuse kaotanud inimesed, konfliktsed võimustruktuurid ja oht, et olukord väljub kontrolli alt ning kasvab üle stiihilisteks rahutusteks, tekitab ärevust terves maailmas. Selle taustal mõjuvad venelaste korralised sõjaväemanöövrid Eesti piiri läheduses süütu sõjamänguna, mis ärritab üksnes nõrganärvilisi. Eestit mõjutab Venemaal toimuv teisiti. Aina odavnev rubla on osutunud Venemaaga suhtlemisel raskemaks kaubandusbarjääriks kui topelttollid. Selline tahtmatu majanduspoliitiline surve halvab transiidi, suurendab tööpuudust ning ähvardab kasvatada Eesti niigi suurt väliskaubanduse puudujääki.
Rahulolematus võib süveneda ka Eestis elavate Vene kodanikest pensionäride seas, kelle Venemaalt laekuvad rublad muutuvad järjest väärtusetumaks. Üldine teadmatus ja ebakindlus homse ees hõlbustab rahvamassidega manipuleerimist. Venemaa ei pruugi kasutada teadlikult jõudu, et taastada impeeriumi. Üha halvenevas majandusolukorras võivad tema geopoliitilisi unelmaid ellu viia haavunud ja väidetavat ebaõiglust kogenud Vene riigi alamad ning meeleheitele viidud ja üle piiride valguvad rahvuskaaslased.
Luup, 21. september 1998
Geopoliitika kui tõe monopol
Paljuski kurikuulsast Saksa geopoliitilisest mõttest inspireerituna kirjutas ameeriklane George Renner 1942. aastal: „Kontrolli maailma üle aitavad saavutada geograafilised teadmised ja vastav käitumine.”
Ovidiuse maksiim fas est et ab hoste doceri – „on õige ka vaenlaselt õppida” ehk lihtsamalt „tunne oma vaenlast” – ja geograafia tunnistamine kõige püsivamaks väärtuseks rahvusvahelistes suhetes on innustanud akadeemikuid, riigijuhte ja kindraleid arutlema selle üle, milles seisneb võimu geograafiline olemus, kuidas vastavaid teadmisi riigi huvides ära kasutada ning kuidas põhjendada sise- ja välispoliitilisi samme laiadele rahvahulkadele arusaadavalt.
Geopoliitika nagu seelikumood
Alates Rootsi politoloogist Rudolf Kjellénist, kes kasutas 1899. aastal artiklis Rootsi riigi piiridest esimesena geopoliitika mõistet, kuni USA presidendi Jimmy Carteri riikliku julgeoleku nõuniku Zbigniew Brzezinskini on kogutud geopoliitilist infot ja kujundatud tavainimeste arusaama ümbritsevast maailmast, samuti tõlgendatud selles valitsevat rivaalsust, domineerimiskatseid ja suurtele kohaseid mängureegleid. See ongi umbes sajandivanune geopoliitiline traditsioon, mille populaarsust on võrreldud seelikumoega: kord on moes lühem, siis jällegi pikem, ja nii lõputult edasi.
Geopoliitika tähtsus on kasvanud sõdade, vastasseisude ja suuremate piirimuudatuste ajal. Geopoliitikaga seostatakse Teise maailmasõja puhkemist ja sellele järgnenud maailma lõhenemist kaheks vastandpooluseks, rääkimata paljudest regionaalsetest pingekolletest. Näiteks on endistviisi kuum koht Lähis-Ida oma ressursside ning selle tõttu, et sealtkaudu läheb lühim laevatee Euroopast Ida- ja Kagu-Aasiasse. Senini on kõneaineks strateegilised tugipunktid Gibraltar, Falklandi saared, Guam. Vanade riikide lõhenemine ja uute sünd, piiride muutumine (endine Jugoslaavia), kaos kolmandas maailmas (Mehhiko, Colombia, Peruu, Myanmar, Kongo DV) on seotud territoriaalsusega ehk territooriumile keskendatud poliitikaga ehk geopoliitikaga. Geopoliitika muudavad aktuaalseks ka merele väljapääsu otsivad maismaariigid (Aserbaidžaani nafta).