Troonide mäng. I ja II raamat. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.

      PROLOOG

      „Me peaksime tagasi minema,” soovitas Gared, kui mets nende ümber pimedaks tõmbuma hakkas. „Need metslased on surnud.”

      „Kas sa pelgad surnuid?” küsis ser Waymar Royce, hääles kerge naer.

      Gared ei reageerinud pilkele. Ta oli vana mees, üle viiekümne, ja ta oli noorisandaid oma elus küllalt näinud. „Surnud on surnud,” ütles ta. „Meil pole surnutega mingit asja.”

      „On nad ikka surnud?” küsis Royce vaikselt. „Mis seda tõendab?”

      „Will nägi neid,” vastas Gared. „Kui ta ütleb, et nad on surnud, siis ei vaja ma muud tõendust.”

      Will oli arvanudki, et ta varem või hiljem sellesse sõnelusse kistakse. Ta soovis, et see juhtuks pigem hiljem kui varem. „Mu ema rääkis mulle, et surnud mehed ei laula,” torkas ta vahele.

      „Minu amm rääkis sedasama,” vastas Royce. „Ära kunagi usu seda, mida sa naise tissi otsas kuuled.” Tema hääl kajas liiga valjult üle hämara metsa.

      „Meil on pikk maa ratsutada,” märkis Gared. „Kaheksa päeva, võib-olla üheksa. Ja öö on tulekul.”

      Ser Waymar Royce heitis ükskõikse pilgu taeva poole. „Nii juhtub iga päev umbes samal ajal. Kas pimedus heidutab sind, Gared?”

      Will nägi, kuidas Garedi suu kokku tõmbus, nägi vaevu vaoshoitud viha tema silmis mantli paksu musta kapuutsi all. Gared oli Öises Vahtkonnas teeninud nelikümmend aastat, nii poisi- kui meheeas, ja ta ei olnud üleoleva suhtumisega harjunud. Kuid asi polnud ainult selles. Will tajus vanema mehe haavatud uhkuse taga veel midagi. See oli äratuntav – närvipinge, mis ähvardas kasvada hirmuks.

      Will jagas tema ärevust. Ta oli Müüril olnud neli aastat. Esimesel korral, kui ta selle taha saadeti, olid kõik kuuldud lood talle meelde tulnud ja tal oli süda saapasäärde vajunud. Hiljem oli ta selle üle naernud. Nüüd oli ta käinud juba sajakonnal maakuulamisretkel ja see lõputu pime kõnd, mida lõunalased kummitusmetsaks nimetasid, ei hirmutanud teda enam põrmugi.

      Kuni tänase õhtuni. Sel õhtul oli midagi teisiti. Selles pimeduses oli midagi häirivat, mis tal ihukarvad püsti ajas. Nad olid ratsutanud üheksa päeva, põhja ja loodesse ja siis jälle põhja, Müürist üha kaugemale, tihedalt metslaste rüüstesalga jälil. Iga päev oli olnud raskem kui eelmine. Tänane oli kõige hullem. Põhjakaarest lõõtsus külm tuul ja pani puud kahisema, nagu oleksid need elus. Terve päeva oli Will tundnud, nagu jälgiks teda miski – miski külm ja halastamatu, mis teda ei sallinud. Ga-red oli tundnud sedasama. Will ei tahtnud midagi muud, kui ülepeakaela Müüri kaitsvasse varju kihutada, kuid sellist asja ei saanud oma pealikule kuidagi mainida.

      Eriti mitte seesugusele pealikule.

      Ser Waymar Royce oli põlise valitsejasoo – kus oli liiga palju pärijaid – noorim poeg. Ta oli kena kaheksateistkümneaastane nooruk, roheliste silmadega ja nõtke ja sale nagu nuga. Oma suurel mustal sõjaratsul kõrgus rüütel väikest tõugu hobustel Willi ja Garedi kohal nagu torn. Ta kandis musti nahksaapaid, musti villaseid pükse, musti mutinahkseid kindaid ja mitmekordsete mustast villast ja tärgeldatud nahast riiete peal uhket läikivmusta rõngasrüüd. Ser Waymar Royce oli teeninud Öises Vahtkonnas vähem kui pool aastat, kuid keegi ei saanud öelda, et ta poleks oma kutsumuse jaoks ette valmistunud – vähemalt riietuse poolest.

      Kõige krooniks oli tema mantel: sooblinahkne, paks ja must ja pehme kui patt. „Küllap ta tappis nad kõik ise, kindel see,” jutustas Gared kasarmus veinikruusi taga, „käänas neil kaelakesed kahekorra, see meie vägev sõjamees.” Kõik olid temaga kaasa naernud.

      Raske on kuulata käske, mida jagab mees, kelle üle sa oled veinikruusi taga naernud, mõtiskles Will, oma väikest kasvu hobuse seljas värisedes. Küllap tundis Gared sedasama.

      „Mormont ütles, et me peaksime nad üles otsima, ja seda me tegime,” sõnas Gared. „Nad on surnud. Neist pole meile enam tüli. Meil seisab ees raske ratsateekond. See ilm ei meeldi mulle. Kui lund sadama hakkab, kulub meil tagasijõudmiseks oma kaks nädalat, ja lumesadu poleks veel kaugeltki kõige hullem. Kas te olete kunagi rahetormi näinud, mu isand?”

      Noor ülik poleks teda nagu kuulnudki. Ta silmitses talle omasel pooltüdinud-poolhajameelsel pilgul tihenevat hämarust. Will oli selle rüütliga piisavalt kaua koos ratsutanud ja teadis, et teda on targem mitte segada, kui tal selline ilme on. „Räägi mulle veel kord, mida sa nägid, Will. Üksikasjalikult. Ära jäta midagi mainimata.”

      Enne Öisesse Vahtkonda tulekut oli Will olnud kütt. Õigust öeldes küll salakütt. Mallisteri priiratsanikud olid ta tabanud Mallisteri enda metsast, kus ta nülgis ühte Mallisteri hirve, käed verised, ja talle anti valida, kas ta tõmbab selga musta rüü või jääb käest ilma. Keegi ei osanud metsades liikuda sama käratult nagu Will ja mustad vennad olid tema võime peagi avastanud.

      „Laager on siit kahe miili kaugusel, selle mäeharja taga, kohe oja ääres,” ütles Will. „Ma läksin nii ligidale, kui vähegi söandasin. Neid on kokku kaheksa, mehed ja naised. Lapsi ei hakanud silma. Nad olid kaljurahnu vastu naaldonni ehitanud. See on nüüd peaaegu üleni lume all, aga ma nägin selle ikkagi ära. Lõke ei põlenud, aga lõkkelohk oli ikka veel selgesti näha. Keegi ei liigutanud. Ma jälgisin pikka aega. Ükski elus inimene ei lama nii liikumatult.”

      „Kas verd oli näha?”

      „Seda mitte,” möönis Will.

      „Aga relvi?”

      „Paar mõõka, mõned vibud. Ühel mehel oli kirves. Raske moega, kahe teraga, jõhker raudriist. See vedeles tema kõrval maas, otse käe juures.”

      „Panid sa tähele, mis asendis nad lamasid?”

      Will kehitas õlgu. „Paar tükki on kalju najal istukil. Suurem osa lebab maas. Nagu oleksid kukkunud.”

      „Või magavad,” oletas Royce.

      „Kukkunud,” jäi Will enda juurde. „Ühe raudpuu otsas on üks naine, pooleldi okste varjus. Piilur.” Ta muigas nõrgalt. „Ma kandsin hoolt, et ta mind ei näeks. Kui ma lähemale jõudsin, siis nägin, et ka tema oli liikumatu.” Ta judises tahtmatult.