Tuli ja veri. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
meestele üllatusena; Meraxese seljas lendav kuninganna Rhaenys oli olnud tunnistajaks Argilaci lahkumisele Tormiotsalt ning suutis anda Käele teada nii vaenuväe suurusest kui ka paigutusest. Orys asus tugevale positsioonile Pronksiväravast lõunasse jäävatel küngastel ning jäi sinna tormimaalaste saabumist ootama.
Malevate kohtudes tunnistasid tormimaad oma nime väärilisust. Tol hommikul hakkas sadama lausvihma ning keskpäevaks oli sellest saanud ulguv maru. Kuningas Argilaci läänimehed soovitasid tal rünnakuga järgmise päevani viivitada, lootuses, et sadu lõpeb, aga Tormikuninga väes oli Vallutaja omaga võrreldes kaks korda rohkem mehi ning pea neli korda rohkem rüütleid ja sõjaratsusid. Oma valdusesse jäävatel küngastel laperdavate ja vettinud Targaryeni lippude nägemine ajas kuninga marru ning karastunud vanal sõduril ei jäänud ka tähelepanuta, et vihma ladises lõunast, otse küngastel olevatele Targaryeni meestele näkku. Seega andis Argilac Upsakas käsu rünnata ning nii algas taplus, mida ajaloolased tunnevad kui Viimast Raju.
Verine ja palju vähem ühepoolne taplus kui Aegoni Harrenhali vallutus kestis poolde öösse. Argilac Upsakas viis oma rüütlid kolm korda Baratheoni meeste vastu rünnakule, kuid nõlvad olid järsud ja vihm oli muutnud pinnase pehmeks ja poriseks, mistõttu sõjaratsud koperdasid ja komistasid ning rünnakud kaotasid ühtsuse ja kiiruse. Tormimaalastel läks paremini siis, kui nad saatsid küngastest üles jalaodamehed. Vihmast pimestatud sissetungijad märkasid künkast üles ronivaid mehi liiga hilja ja vibuküttide märjad vibukeeled muutsid nende relvad kasutuks. Üks küngas langes ja siis teine ning Tormikuninga ja tema rüütlite neljas ja viimane rünnak murdis läbi Baratheoni väe keskosa … ainult selleks, et sattuda vastamisi kuninganna Rhaenyse ja Meraxesega. Isegi maapinnal olev lohe osutus hirmuäratavaks vaenlaseks. Eelväge juhtivad Dickon Morrigen ja Mustpelgu Sohik mattusid koos kuningas Argilaci ihukaitserüütlitega lohetulle. Sõjaratsud sattusid paanikasse ja pagesid kabuhirmus, tuisates otsa nende taga tulevatele ratsanikele ja muutes rünnaku kaoseks. Sadulast paisati ka Tormikuningas ise.
Argilac jätkas siiski taplemist. Kui Orys Baratheon oma meestega poriselt künkalt laskus, leidis ta vana kuninga tõrjumas poole tosina mehe rünnakuid, teist sama palju surnuna tema jalge ees. „Astuge kõrvale,” käskis Baratheon. Ta tuli sadulast maha, et astuda võrdväärsena kuninga vastu ja andis Tormikuningale viimase võimaluse alla anda. Selle asemel needis Argilac teda maapõhja. Ja nii nad võitlesid: vana, pikkade voogavate valgete juustega sõdurkuningas ja Aegoni raevukas musta parraga Käsi. Räägitakse, et mõlemad mehed lõid teineteisele reigasid, aga lõpuks sai viimane Durrandon oma soovi ja suri mõõk käes ning needused huulil. Kuninga surm röövis tormimaalastelt viimsegi võitlustahte ja kui sõna Argilaci langemisest levis, heitsid isandad ja rüütlid mõõgad käest ning pagesid.
Paar päeva peljati, et Tormiotsa tabab sama saatus, mis Harrenhaligi, sest Argilaci tütar Argella sulges Orys Baratheoni ja Targaryenide maleva lähenedes väravad ja kuulutas end Tormikuningannaks. Selle asemel, et põlve nõtkutada, surevad Tormiotsa kaitsjad viimse meheni, lubas ta, kui kuninganna Rhaenys Meraxese seljas lossi juurde läbirääkimistele lendas. „Võite vallutada minu lossi, kuid võidate vaid minu kondid ja vere ja tuha,” kuulutas ta … aga lossigarnisoni mehed ei olnud nii innukad surema. Sel õhtul võtsid nad kätte rahuplagu, avasid lossiväravad ning tõid suutroppi kandva emand Argella ahelates ja alasti Orys Baratheoni laagrisse.
Räägitakse, et Baratheon oli ta oma kätega ahelatest vabastanud, oma mantli naisele ülle asetanud, talle veini valanud ja temaga leebel toonil rääkinud, kõneledes talle tema isa vaprusest ja suremisest. Seejärel, langenud kuninga austamiseks, võttis ta enda omaks Durrandonite vapikujundi ja tunnussõnad. Tema tunnuseks sai kroonitud hirv, aujärjeks Tormiotsa ning kaasaks emand Argella.
Nüüd, kus nii jõgedevahe kui ka tormimaad olid Aegon Lohe ja tema liitlaste valduses, mõistsid ülejäänud Westerose kuningad, et kätte on jõudmas nende endi kord. Talitundrus kutsus kuningas Torrhen oma läänimehed kokku; tundes Põhja suurust teadis ta, et maleva kokku-kogumine võtab aega. Oru kuninganna Sharra, asevalitseja oma poja Ronneli nimel, varjus Kotkapessa, hoolitses selle kaitserajatiste eest ja saatis maleva Arryni Oru ligipääsu, Verise Värava ette. Tema nooruses kiideti kuninganna Sharrat kui Mägede Õit, kõige kaunimat neitsit terves Seitsmes Kuningriigis. Ehk lootes Aegoni oma iluga võrgutada, saatis ta mehele portree endast ja pakkus talle enda kätt eeldusel, et Aegon nimetab tema poja Ronneli enda aujärjepärijaks. Ehkki portree jõudis viimaks kuninga kätte, pole teada, kas Aegon Targaryen üldse tema pakkumisele vastas; tal oli juba kaks kuningannat ja Sharra Arryn oli selleks ajaks närbunud õis, mehest kümme aastat vanem.
Samal ajal sõlmisid lääne kaks vägevat kuningat liidu ja kogusid kokku oma malevad eesmärgil teha Aegonile ots peale. Mägiaiast asus võimsa väe eesotsas teele Gardenerite Koja Mern IX, Avarmaa kuningas. Rowanite Koja aujärje, Kuldsalu lossi müüride ees kohtus ta Loren I Lannisteriga, Kalju kuningaga, kes oli tulnud oma malevaga läänemaadelt. Kahe kuninga selja taga seisis suurim iial Westeroses nähtud vägi: viiskümmend viis tuhat meest, nende seas ligikaudu kuussada suuremate ja väiksemate kodade isandat ning rohkem kui viis tuhat ratsarüütlit. „Meie raudne rusikas,” uhkeldas kuningas Mern. Tema kõrval ratsutasid tema neli poega ning kannupoistena teenisid teda tema mõlemad noored pojapojad.
Kaks kuningat ei jäänud Kuldsallu kauaks; nii suur malev peab liikuma või sööb ümbritsevad valdused paljaks. Liitlased asusid viivitamatult teele, marssides üle rohumaade ja kuldsete nisupõldude kirdesse.
Kuuldes nende lähenemisest oma laagris Jumalasilmal, kogus Aegon ka oma väe kokku ning asus teele, et kohtuda uute vaenlastega. Tema käsu all oli ehk viiendik jõust, mida käsutasid kaks kuningat, ja suurem osa sellestki koosnes jõgedeisandatele truudust vandunud meestest, kelle lojaalsus Targaryenide Kojale oli värske ning veel katsumata. Väiksema malevaga suutis aga Aegon oma vaenlastest palju kiiremini liikuda. Kivi-Seitsmekoja linna juures ühinesid temaga kaks kuningannat ja nende lohed – Rhaenys Tormiotsalt ja Visenya Murdsõra neemelt, kus ta oli võtnud vastu kohalike isandate innukad truudusevanded. Kolm Targaryenit jälgisid taevast, kuidas Aegoni vägi Musta Kärejõe ülemjooksu ületas ja lõunasse kiirustas.
Kaks malevat kohtusid Kärejõest lõunasse jäävatel suurtel ja avaratel tasandikel kohas, kus kunagi hakkab jooksma kullatee. Kaks kuningat hõiskasid rõõmust, kui nende luurajad naasid ja andsid teada Targaryenide väe suurusest ja paigutusest. Näis, et neil on iga Aegoni mehe kohta viis ning isandate ja rüütlite arvuline erinevus oli veelgi suurem. Lisaks oli maastik lai ja avatud, silmapiirini vaid rohumaad ja nisupõllud – ideaalne maastik sõjaratsudele. Aegon Targaryeni käes polnud ka kõrgendikud, nagu Orys Baratheonil Viimases Rajus; maapind oli kõva, mitte porine. Niisamuti ei tülita neid vihmahood. Päev oli pilvitu, ehkki tuuline. Vihma nähti viimati kahe nädala eest.
Kuningas Mern oli kogunud kokku poole rohkem mehi kui kuningas Loren ja nõudis seega maleva tuumiku juhtimise au endale. Tema poja ja aujärjepärija Edmundi juhtimise alla usaldati eelvägi. Kuningas Loren ja tema rüütlid moodustasid parema tiiva, isand Oakheart vasaku. Targaryenide liini kaitsvate looduslike tõkete puudumine tähendas, et kaks kuningat kavatsesid Aegoni mõlemalt tiivalt ümber piirata ja teda selja tagant rünnata sellal, kui nende raudne rusikas, vägev turvises rüütlite ja suurisandate kiil, läbi Aegoni väe keskosa tungib.
Aegon Targaryen moodustas turritavate odade ja piikidega relvastatud meestest poolkaare, vibu- ja ammukütid kohe nende seljataga ning kergeratsavägi mõlemal tiival. Ta usaldas oma väe Jon Mootoni, Neitsiallika isanda ja ühe esimesena talle truudust vandunud vaenlase juhtimise alla. Kuningas ise kavatses oma kuningannade kõrval taevast tapelda. Ka Aegon oli täheldanud vihma puudumist; vaenuleere ümbritsev rohi ja nisu oli kõrge ja saagikoristusküps … ning äärmiselt kuiv.
Targaryenid ootasid, kuni kaks kuningat lasid pasunatel kõlada ning hakkasid lippudemere all edenema. Aegoni väetuumiku vastu juhtis kuldsel täkul rünnakut kuningas Mern ise, kõrval tema poeg Gawen lipuga, millel kujutati suurt rohelist kätt valgel väljal. Möirates ja röökides ning sarvehelide ja trummipõrina utsitusel tormasid Gardenerid ja Lannisterid läbi noolteraju