Tuli ja veri. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
silma. Meraxes ei surnud kohe, vaid kukkus surmaagoonias alla, hävitades surmatõmblustes torni ja suure lõigu Põrgupalu ringmüürist.
Vaieldakse siiani, kas Rhaenys Targaryen elas oma lohest kauem või mitte. Mõned räägivad, et ta kukkus sadulast surnuks, teised väidavad, et ta jäi kantsihoovis Meraxese alla. Paari kuulujutu kohaselt jäi kuninganna pärast lohe langemist ellu ja piinati Ullerite vangikongides aeglaselt surnuks. Tema surma tegelikud asjaolud ei tule ilmselt kunagi päevavalgele, aga Rhaenys Targaryen, kuningas Aegon I õde ja kuninganna hukkus kümnendal aastal pärast Vallutust Põrgupalus Dorne’is.
Järgmist kaht aastat tuntakse Lohe Raevu aastatena. Kõik Dorne’i lossid põletati kolm korda maatasa, kui Balerion ja Vhagar kord korra järel naasid. Põrgupalu ümbritsevad liivad sulatati kohati klaasiks, nii tuline oli Balerioni leegitsev hingus. Dorne’i isandad sunniti varjuma, aga isegi see ei taganud ohutust. Isand Fowler, isand Vaith, emand Toland ja Põrgupalu neli isandat mõrvati järjepanu, sest Raudtroon oli pannud välja kuningliku tasu iga Dorne’i isanda pea eest. Vaid kaks mõrtsukat suutsid oma tasu välja nõuda ning dornlased maksid vere eest kätte verega. Greifikoja isand Connington tapeti jahil, Udulaane isanda Mertynsi terve koda mürgitati vaadi Dorne’i veiniga, isand Fell kägistati lõbumajas Kuningalinnas.
Ei säästetud ka Targaryene endid. Kuningat rünnati kolmel korral ja ta oleks ihukaitsjate abita kahel neist langenud. Kuninganna Visenyat rünnati ühel ööl Kuningalinnas. Tema kaks saatjat tapeti enne, kui Visenya viimase ründaja Tumeda Õega surmas.
Tolle verise ajastu kõige kurikuulsam tegu leidis aset aastal 12 PV, mil Lesearm Wyli Wyl kutsumata ser Jon Caffereni, Hirvelinna aujärjepärija ja Alys Oakhearti, Vanatamme isanda tütre pulmapeole saabus. Reeturliku teenija abil kõrvalväravast sisse pääsenuna tapsid ründajad isand Oakhearti ja suurema osa pulmakülalistest ning sundisid mõrsjat pealt vaatama, kui nad tema abikaasa kohitsesid. Seejärel vägistasid nad kordamööda emand Alyse ja tema ümmardajad ning müüsid seejärel myrlasest orjapidajale.
Selleks ajaks oli Dorne’ist alles vaid suitsev kõrb, mida laastasid nälg, katk ja häving. „Räsitud maa,” ütlesid selle kohta kaupmehed Vabalinnadest. Aga Martellide Koda oli ikka Alistumatu, Paindumatu, Murdumatu, nagu nende tunnuslause lubas. Üks Dorne’i rüütel, kes vangina kuninganna Visenya ette toodi, kinnitas, et Meria Martell laseb oma rahval pigem surra, kui langeda Targaryenide Koja orjusesse. Visenya vastas, et tema ja ta vend täidavad printsessi soovi suurima rõõmuga.
Viimaks said vanus ja põdur tervis hakkama sellega, millega lohed ja malevad ei saanud. Aastal 13 PV suri Meria Martell, Dorne’i Kollane Kärnkonn oma voodis (tema vaenlaste sõnutsi täkuga sugutades). Päikeseoda isandaks ja Dorne’i printsiks sai tema poeg Nymor. Kuuskümmend aastat vana ning juba põdura tervisega Dorne’i uus prints ei janunenud edasiste tapatalgute järele. Oma valitsusaega alustas ta esindajate saatmisega Kuningalinna, kaasas lohe Meraxese kolp ja kuningas Aegonile esitatavad rahutingimused. Delegatsiooni juhtis tema enda tütar ja aujärjepärija Deria.
Prints Nymori rahupakkumist tabas Kuningalinnas tugev vastumeelsus. Eriti oli selle vastu kuninganna Visenya. „Ei mingit rahu alistumiseta,” kuulutas ta ning tema sõbrad kuninga nõukogus kiitsid takka. Orys Baratheon, kes oli vanas eas küürakaks ja kibestunuks muutunud, nõudis, et printsess Deria saadetakse tagasi isa juurde ühe käega vähem. Isand Oakheart saatis kaarna ja pakkus, et dornlasest plika müüdaks „kõige räpasemasse pordumajja Kuningalinnas, et kõik kerjused end temaga rahuldada saaksid”. Aegon Targaryen heitis kõik sellised pakkumised kõrvale; printsess Deria oli saabunud rahulipu all ning tema kojas ei kõverdata tal juuksekarvagi, vandus ta.
Kõik nõustusid, et kuningas on sõjast kurnatud, aga dornlastele alistumiseta rahu pakkumine võrduks tunnistamisega, et tema kalli õe Rhaenyse surm ning kogu valatud veri oli olnud asjata. Aegoni väikese nõukogu isandad manitsesid teda, et säärase rahu sõlmimist nähakse nõrkusena ja see võib julgustada uusi mässe, mis tuleb omakorda maha suruda. Aegon teadis, et Avarmaa, tormimaad ja rajamaad olid tapluste käigus rängalt kannatanud ega andesta või unusta. Kuningas ei julgenud isegi Kuningalinnas dornlasi tugeva saatkonnata Aegoni Kantsist välja lubada, peljates, et linnarahvas kisub nad tükkideks. Selle kõige tõttu, kirjutas suurmeister Lucan hiljem, soovis kuningas dornlaste pakkumisest keelduda ja sõda jätkata.
Siis andis printsess Deria kuningale üle pitseeritud kirja oma isalt. „Ainult teie silmadele, Teie Hiilgus.”
Kuningas Aegon luges prints Nymori sõnu kivisel ilmel ja vaikides õukonna ees Raudtroonil istudes. Kui ta püsti tõusis, räägitakse, tilkus tema käsi verd. Ta põletas kirja ega rääkinud sellest kunagi, aga tol ööl istus ta Balerioni selga ja lendas üle Mustvee lahe Lohekivile selle suitseval mäel. Järgmisel hommikul naastes nõustus Aegon Targaryen Nymori pakutud tingimustega. Peagi kirjutas ta alla igavese rahu lepingule Dorne’iga.
Tänasel päevalgi ei teata kindlalt öelda, mis võis Deria kirjas seista. Mõned väidavad, et see oli kõigest palve ühelt isalt teisele, siirad ja kuningas Aegoni liigutavad sõnad. Teised kinnitavad, et see oli loetelu kõikidest sõja käigus elu kaotanud isandatest ja üllastest rüütlitest. Teatud seitsmikud läksid veelgi kaugemale ja väitsid, et läkitus oli nõiutud, et selle oli pannud kirja Kollane Kärnkonn enne oma surma, kasutades tindina kuninganna Rhaenyse enda verd ja kuningas oli selle nurjatu maagia ees abitu.
Suurmeister Clegg, kes saabus Kuningalinna aastaid hiljem, järeldas, et Dorne’il polnud enam jõudu sõda jätkata. Clegg pakkus, et meeleheitest ajendatuna võis prints Nymor ähvardada, et kui tema pakutud rahust keeldutakse, palkab ta Braavose Näota Mehed tapma kuningas Aegoni poega ja aujärjepärijat, kuninganna Rhaenyse last Aenyst, kes oli sel ajal kõigest kuueaastane. See võis nii olla … kuid tõde ei saa keegi teada.
Nii lõppes Esimene Dorne’i Sõda (4–13 PV).
Dorne’i Kollane Kärnkonn oli saanud hakkama sellega, mis Harren Mustal, Kahel Kuningal ja Torrhen Starkil luhta läks; ta võitis Aegon Targaryeni ja tema lohesid. Aga Punastest Mägedest põhjapool sai tema taktika ainult põlguse osaliseks. „Dornlaste vaprus” sai Aegoni kuningriigi isandate ja rüütlite seas araverelisuse võrdkujuks. „Ohustatud kärnkonn poeb peitu,” kirjutas üks kirjatark. Teine ütles: „Meria võitles nagu naine, valede ja reeturlikkuse ja nõidusega.” Dornlaste „võitu” (kui seda saab võiduks nimetada) nähti kui autut ja sõja üle elanud, langenute pojad ja vennad, vandusid tol päeval üksteisele, et kord tuleb tasumise tund.
Nende kättemaks peab ootama tulevasi põlvkondi ja noorema ning verejanulisema kuninga trooniletõusu. Ehkki ta istub Raudtroonil veel kakskümmend ja neli aastat, oli konflikt Dorne’iga Aegon Vallutaja viimane sõda.
Lohel oli kolm pead
Kuningas Aegon I valitsusaeg
Aegon I Targaryen oli nimekas sõdalane, vägevaim vallutaja Westerose ajaloos, siiski usuvad paljud, et tema kõige olulisemad saavutused leidsid aset rahuajal. Raudtroon sepistati tule ja terase ja hirmuga, kuid kui troon oli jahtunud, sai sellest õigluse paleus terve Westerose jaoks.
Seitsme Kuningriigi lepitamine Targaryenide valitsusega oli kuningas Aegon I poliitika peamisi eesmärke. Selle nimel pingutas ta, et kaasata õukonda ja nõukogudesse mehi (ja ka mõned naised) riigi igast nurgast. Endisi vaenlasi julgustati saatma oma lapsi õukonda (peamiselt nooremaid poegi ja tütreid, sest enamik vägevaid isandaid soovis aujärjepärijad enese läheduses hoida), kus poisid teenisid paažide, veinikallajate ja kannupoistena, tüdrukud seevastu Aegoni kuningannade ümmardajate ja seltsidaamidena. Kuningalinnas olid nad vahetult ka Aegoni õigluse tunnistajateks ning neid utsitati mõtlema endist kui ühe suure riigi ustavatest alamatest, mitte kui läänlastest, tormimaalastest või põhjalastest.
Targaryenid vahendasid ka riigi eri nurkade üllaste kodade vahelisi abielusid lootuses, et säärased liidud aitavad vallutatud maad ühendada ja seitse kuningriiki üheks sepistada. Kosjasobitamisest leidsid erilist naudingut Aegoni kuningannad Visenya ja Rhaenys. Nende pingutuste viljana