Vereteemandid. Jo NesboЧитать онлайн книгу.

      Originaali tiitel:

      Jo Nesbø

      Marekors

      Aschehoug

      2003

      Esmatrükk eesti keeles: Eesti Raamat, 2011

      Toimetanud Kai Nurmik

      Korrektuuri lugenud Krista Nurm

      Kujundanud Eiko Ojala

      Copyright © Jo Nesbø 2003

      Published by agreement with Salomonsson Agency

      © Tõlge eesti keelde. Maarja Siiner, 2011, 2019

      ISBN 978-9985-3-4718-8

      e-ISBN 9789985349779

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2019

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda Greif OÜ

      ESIMENE OSA

      1. PEATÜKK

       Reede. Kanamuna

      Maja oli 1898. aastal ehitatud savipinnasele ja selle läänesein oli imenatukene vajunud, nii et vesi voolas üle lävepaku just sellest küljest, kus olid uksehinged, ehk siis maja läänenurgast. Vesi voolas magamistoa põrandale, jättes tammeparketile märja triibu, mis liikus edasi läände. Veerong peatus hetkeks ühes parketiõnaruses, kuni lisanduv vesi seda tagant tõukas, ning kimas siis nagu ärevuses rott põrandaliistu poole. Seal jagunes vesi kaheks ja otsis otsekui nuuskides liistu alt, enne kui leidis parketilaudade ja seina vahelt prao. Praos oli viiekroonine münt, mida kaunistas kuningas Olavi profiil ning aastaarv 1987, mis tähendas, et münt oli vermitud aasta enne seda, kui see puusepa taskust välja kukkus. Neil aastail valitses majanduskasv ning pööningukorrus tuli kärmelt kortereid täis ehitada, nii et puusepp ei vaevunud pudenenud münti otsima.

      Parketialuse põranda läbimiseks ei kulunud kuigi kaua aega. Kui välja arvata 1968. aasta veekahju – see oli sama aasta, mil maja sai uue katuse –, olid lauad olnud oma kohal alates 1898. aastast ning kuivanud ja kokku tõmbunud, nii et kahe kuuselaua vahel oli nüüd peaaegu poolesentimeetrine pragu. Prao all sai vesi kokku talaga, mis juhtis vee läänepoolsesse välisseina. Seal imbus see mörti, mille oli seganud üle saja aasta tagasi meister ja viie lapse isa Jacob Andersen. Nagu enamik müürseppasid tol ajal Oslos, segas Andersen oma mördi ja krohvi ise. Tema segus ei olnud üksnes ainulaadne lubja, liiva ja vee vahekord, vaid ka selge erijoon: hobusekarvad ja seaveri. Jacob Andersen leidis nimelt, et karvad ja veri seovad segu ning annavad sellele erilise tugevuse. See ei olnud tema enda mõte, nagu ta tookord oma pead vangutavatele kolleegidele rääkis. Ka tema šotlasest isa ja vanaisa olid kasutanud karvu ja verd, kuid need olid pärinenud lambalt. Ja kuigi ta oli oma šoti perekonnanimest loobunud ning võtnud omaks meistri nime, ei leidnud ta mingit põhjust, miks loobuda kuuesaja aasta vanustest kogemustest. Mõned müürsepad pidasid seda ebamoraalseks, teised leidsid, et ta on kuradiga kampa löönud, kuid enamik lihtsalt naeris ta välja. Võimalik, et mõni neist viimastest lasigi liikvele jutu, mis, nagu aeg näitas, leidis selles kasvavas linnas, mida tookord kutsuti Kristianiaks, ka kinnitust. Üks Grünerløkka voorimees oli abiellunud oma Värmlandi nõoga ning koos olid nad kolinud Seilduksgatale köögiga tuppa ühes neist majadest, mida Jacob Andersen oli aidanud ehitada. Abielupaari esimene laps tuli õnnetuseks ilmale tumeda lokkis peaga ja pruunisilmsena, ning kuna paar oli heledapäine ja siniste silmadega ning mees veel lisaks armukadeda loomuga, sidus ta ühel ööl naise käed selja taha kinni, viis ta keldrisse ja müüris seina sisse. Paks sein, mille kahe telliskivikihi vahele oli naine kinniseotuna surutud, summutas hästi karjeid. Abikaasa oli võib-olla mõelnud, et naine lämbub õhupuudusesse, kuid müüride õhustus toimis laitmatult. Lõpuks oli vaene naine hammastega müüri rünnanud, ja see oleks võib-olla ka tulemusi andnud, kuna šotlane Andersen leidis verd ja karvu kasutades, et võib segus kalli lubja pealt kokku hoida, mistõttu oli müür nii poorne, et pidi tugevate Värmlandi hammaste rünnakule juba järele andma. Kuid elunälg viis naise nii kaugele, et ta võttis mördist ja telliskividest liiga suuri suutäisi. Lõpuks ei suutnud ta ei närida, neelata ega välja sülitada, ja liiv, kivikesed ning põletatud savi tükikesed ummistasid ta hingekõri. Ta läks näost siniseks, süda aeglustas lööke ja hingamine seiskus.

      Enamik oleks öelnud, et ta on surnud.

      Kuid müüdi järgi oli seavere maitse põhjustanud seda, et õnnetu naine arvas end ikka veel elus olevat. Ja seega libises ta vaevata köidikutest välja, läks läbi seina ning hakkas kummitama. Mõningad vanad inimesed Grünerløkkas mäletasid siiani oma lapsepõlvest lugusid, mis rääkisid seapeaga naisest, kes käis ringi, nuga käes, et lastel, kes õhtul hilja väljas olid, pea otsast lõigata, sest ta pidi saama tunda suus vere maitset, et mitte täielikult haihtuda. Kuid vaid vähesed teadsid selle loo müürsepa nime ning müürsepp Andersen jätkas segamatult oma erilise mördisegu segamist. Kui ta kolm aastat pärast nüüd seina voolava vee tõttu kannatava maja müüriladumist tellingutelt alla kukkus, jättes maha kakssada krooni ja kitarri, kulus veel sadakond aastat, enne kui müürsepad hakkasid oma tsemendisegudes kunstlikke karvalaadseid kiude kasutama ning ühes Milano laboris avastati, et Jeeriko müüre oli tugevdatud vere ja kaamelikarvadega.

      Enamik vett ei voolanud siiski seina sisse, vaid seda mööda alla, sest nii vesi, argus kui ka saamahimu otsivad alati kõige madalamat kohta. Osa veest imendus palkidevahelisse jämedasse pulberjasse täitekihti, kuid vett tuli aina juurde ja täidis küllastus ning vesi tungis sellest läbi, tehes märjaks Aftenposteni, mis kandis kuupäeva 11. juuli 1898 ja kuulutas, et ehituse konjunktuurikõver on ilmselt oma tippu jõudnud ning et ilma igasuguse südametunnistuseta elamuspekulante ootavad loodetavasti ees raskemad ajad. Kolmandal leheküljel seisis, et politseil puuduvad endiselt jäljed eelmisel nädalal oma vannitoas surnuks pussitatud noore õmblejanna juhtumis. Maikuus oli leitud Akerselvast tüdruk, kes oli tapetud samal moel, kuid politsei ei tahtnud vastata küsimusele, kas nad nägid nende juhtumite vahel mingit seost.

      Vesi voolas läbi ajalehe, selle all olevate laudade ning maandus õlivärviga kaetud tekstiillae siseküljel. Kuna see oli 1968. aasta veekahjuga seoses mõranenud, immitses vesi läbi mõrade, moodustades tilku, mis kasvasid, kuni raskusjõud ületas nende pindpinevuse, vallandusid laest ning langesid vabalt kolm meetrit ja kaheksa sentimeetrit. Maandusid ja peatusid. Vees.

      Vibeke Knutsen imes ägedalt sigaretti ja puhus suitsu neljanda korruse avatud aknast välja. Oli pärastlõuna ning soe õhk tõusis päikese käes kuumaks köetud tagahoovi asfaldilt ja kandis suitsu endaga piki helesinist fassaadi, kuni see hajus. Teiselt poolt maja enamasti nii tiheda liiklusega Ullevålsveienilt võis kuulda vaid paari autot. Kuid nüüd puhkuste ajal oli linn vaata et evakueeritud. Aknalaual lebas kärbes, kuus jalga püsti. Polnud teisel piisavalt mõistust, et kuumuse eest põgeneda. Korteri selles küljes, mis avanes Ullevålsveieni poole, oli jahedam, kuid Vibekele ei meeldinud sealt avanev vaade. Vår Frelseri surnuaed. Täis kuulsaid inimesi. Surnud kuulsaid inimesi. Maja esimesel korrusel asus pood, mis müüs „monumente”, nagu sildil seisis, see tähendab hauakivisid. Seda kutsuti vist turu läheduseks.

      Vibeke toetas lauba vastu jahedat aknaklaasi.

      Alguses oli tal kuumuse üle hea meel olnud, kuid rõõm oli kiirelt kadunud. Juba praegu igatses ta jahedamate ööde ja inimeste järele tänaval. Täna oli galeriis käinud viis klienti enne lõunat ja kolm pärast. Ta oli paljast igavusest tõmmanud poolteist pakki suitsu, ta süda oli hakanud puperdama ning kurk läinud nii kähedaks, et ta suutis vaevu rääkida, kui ülemus oli helistanud ja küsinud, kuidas läheb. Ja ometigi oli ta vaevalt koju jõudnud ja kartulid keema pannud, kui tundis taas suitsunälga.

      Vibeke oli suitsetamise maha jätnud, kui kaks aastat tagasi Andersiga kohtus. Mees ei olnud temalt seda palunud, otse vastupidi. Kui nad Gran Canarial kohtusid, oli mees temalt isegi suitsu küsinud. Lihtsalt niisama.