Vana arm ei roosteta. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.
käitusin. See oli kohutav.”
“Kohalikud räägivad sellest tänase päevani.”
Gracie ajas end sirgu ja vaatas Rileyle otsa. “Ära mitte räägigi. Peale minu võivad kõik oma mineviku seljataha jätta. Aga mina mitte. Minust saab legend. Ma pean ütlema, et see on tõsiselt nõme.”
Mees mõtles lahtistile, mille Gracie talle päev enne lõpuballi supi sisse oli sokutanud. “Sa olid väga leidlik.”
“Ma olin paras nuhtlus. Ma tahtsin üksnes...” Puna tõusis taas. “Noh, me mõlemad teame, mida ma tahtsin.”
“Kas sa praegu käid palju kohtamas?”
Naine viskas pea selga. “Veidike. Aga ma olen ettevaatlik ega too neid siia.”
“Sest sa ei taha, et nad kuuleksid, kuidas sa sokutasid minu autosse skungi ja jätsid ta siis mõneks tunniks sinna istuma?”
Gracie tõmbus uuesti kössi. “Mina maksin puhastuse kinni.”
“Mu auto ei olnud enam endine. Ma pidin selle maha müüma. Oksjonil.”
Riley tõstis naise poole klaasi: “Sa proovisid väga otsusekindlalt mind ja Pami lahku ajada.” Juhtunut arvesse võttes oleks ta pidanud võib-olla Graciet tookord kuulama.
Gracie mõistev ilme pani mehe mõtlema, et ilmselt nõustuks naine selle mõttega. Kuid selle asemel küsis Gracie hoopis: “Mis siis nüüd edasi saab?”
“Ma uurin välja, millega Zeke tegeleb. Mul ei ole praegu mingeid pahandusi vaja. Saad sa oma õde senikaua ohjes hoida, kuni ma midagi kindlat teada olen saanud?”
Kui Gracie kõhkles, vaatas mees talle otsa. “Sa võlgned mulle seda,” tuletas ta meelde.
Naine judises. “Ma tean. Hea küll – ma teen Alexisega, mida suudan. Kuid ma ei saa sulle lubada rohkem kui vaid paar päeva. Alexis on otsusekindel naine.”
“Ja me kõik teame ju, mis juhtub, kui mõni Landonite naistest midagi pähe on võtnud.”
“Täpselt nii.” Gracie tõusis ja vaatas talle otsa. “Riley, mul on tõesti kahju. Ma tean, et mu vabandus on neliteist aastat hilinenud, kuid ma mõtlen seda kogu südamest. Ma ei ole mitte kunagi tahtnud su elu raskeks teha.”
“Ma hindan seda.”
“Kas tahad, et ma jätan sulle enda telefoninumbri, et saaksid minuga Zeke’i asjus ühendust võtta, või eelistaksid sa otse Alexisele helistada?”
Riley otsustas valida kahest halvast parema. “Sinu numbrist piisab.”
Ta ulatas naisele paberi, Gracie kirjutas numbri kärmelt üles ja andis paberi mehele tagasi.
“Minu kaamera?” küsis ta.
Mees ulatas talle fotoaparaadi.
“Kui kauaks sa linna jääd?” küsis Riley.
“Mõneks nädalaks. Mu noorem õde Vivian abiellub. Ma pean teda pulmade planeerimisel aitama ja ka tordi küpsetama. Üürisin äärelinna maja, sest kõikide tellimuste täitmiseks läheb mul vaja kööki.”
“Ma võtan sinuga ühendust.”
Naine noogutas ja keerutas kaamerat käte vahel, nagu oleks tahtnud veel midagi lisada. Mees ootas, kuid Gracie kehitas üksnes õlgu ja läks koridori.
Riley järgnes talle välisukseni ja naine astus välja öhe, kuid vaatas seejärel tagasi mehe poole ja ütles: “Mul oli Pami koha pealt õigus.”
“Jah, ma oleksin pidanud sind kuulda võtma.”
Naise naeratas. “Kas tõesti?”
“Muidugi. Ka pime kana leiab teinekord tera, Gracie. Head ööd.”
Riley lükkas ukse kinni, kuid ei astunud kohe eemale ja kuulis päris kindlasti mütsatust, nagu oleks naine uksele jalaga hoobi andnud.
“See oli sinust alatu, Riley,” hüüdis Gracie. “Tõesti väga alatu.”
Vaatamata kõigele, mis oli äsja juhtunud ja mida ta nüüd tegema pidi, hakkas mees raamatukokku tagasi kõndides itsitama.
Riley maja juurest eemale marssiv Gracie oli maruvihane. “Pime kana,” pomises ta. “Minu arvamus Pami kohta ei põhinenud üksnes pimedal juhusel. Milline tänamatus! Kui Riley oleks mind kuulanud, poleks ta Pamiga abiellunudki. Aga ei.”
Gracie tagus korra jalaga vastu maad, seejärel jäi keset kõnniteed seisma. Alexisest ega autost polnud mingit märki. Kuigi Los Lobos polnud suur linn, oleks jalgsimatk Whitefieldi mõisapiirkonnast Gracie ema keskklassirajoonini läinud arvesse päris tõsise trennina.
Gracie keeras vasakule ja hakkas kõndima. Öö oli meeldivalt jahe ja õhus oli tunda kerget merelõhna. Kuigi ta oli siit terve igaviku eemal olnud, oli linn talle tuttav. Graciele meeldis ookeani lähedus ja vaiksed elurajoonide tänavad. Kuigi ta elas ka Los Angeleses eeslinnas, oli seal siiski märksa kärarikkam kui siin.
Gracie vaatas tänavanurgalt Riley maja poole tagasi. Mees võis ju olla vaesena üles kasvanud, kuid nüüd sobis ta siia hästi. Üle tänava minnes Gracie naeratas. Jumal küll, kui hea Riley välja oli näinud. Gracie arvates oli fakt, et isegi kolmeteistkümneaastasena oli tal olnud meeste suhtes suurepärane maitse, üsnagi lohutav. Lisaks oli Riley vanusega ainult paremaks muutunud. Mehel oli langenud ingli mõtlik, ohtlik ja hea välimus. Teemantkõrvarõngaga ingli.
Šokist ja piinlikkusest hoolimata oli Gracie meest taaskord nähes ka midagi muud tundnud. Sädemeid. Külgetõmmet. Kuid polnud mingit kahtlust, et see tunne oli sama ühepoolne kui varemgi ja seepärast ei tohtinud ta mitte mingil tingimusel selle ajel midagi ette võtta. Ta ei tahtnud mitte mingil juhul uuesti ahistajatüdrukuks muutuda.
Auto peatus Gracie kõrval ja ta nägi, et see oli Alexise Camry. Õde keris akna alla.
“Sa pääsesid tulema,” ütles ta vaikselt. “Väga hea. Istu sisse.”
“Mis mõttes pääsesin tulema?” päris Gracie ust avades ja kõrvalistuja kohale istudes. “Kas sa tõesti muretsesid, et Riley võtab mind vangi ja hakkab informatsiooni saamiseks piinama?”
“Ma ju ei teadnud, mis toimub. Ma ei suuda uskuda, et su fotoka välk nii ere on.”
Gracie vaatas oma vana kaamerat. “Ka mina mitte. Vist ei tohi seda salaagendina tegutsedes kasutada.” Gracie tähelepanu koondus uuesti õele. “Sa jätsid mind sinna üksi. Miks?”
Alexis tõmbus rooli taga kössi. “Anna andeks. Ma ei saanud vahelejäämisega riskida.”
“Oh, ja mina sain? On sul üldse aimu, mida Riley mõtles, kui mind oma akende taga luuramas leidis?”
“Mitte midagi sellist, mida ta poleks juba miljon korda varem mõelnud.”
See oli valus, mõtles Gracie. “Ma soovin, et te kõik peaksite meeles, et ma olen vahepeal suureks kasvanud.” Ta ohkas. “Ma sain vähemalt teada, mida sa tahtsid.”
Õde vaatas Gracie poole. “Mida sa öelda tahad?”
“Ma küsisin Riley käest Zeke’i kohta.”
“Misasja? Ei!”
Alexis vajutas piduritele ja Gracie tänas taevast, et oli turvavöö kinni pannud.
Ta surus käe vastu armatuurlauda. “Ma rääkisin Rileyle sinu murest, sest tema teab vastuseid. Miks see nii suur probleem on?”
“Kuna see on isiklik,” kriiskas Alexis. “Ma ei tahtnud, et keegi sellest teada saaks. See on peresisene asi ja peaks olema saladus, saad sellest aru?”
Gracie põrkus tagasi. Ta ei teadnud, kas õde oli pidanud silmas pere- või saladuse asja ja ta polnud kindel, kas see üldse lugeski.
“Sina segasid mu sellesse,” tuletas ta