Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat. Winston GrahamЧитать онлайн книгу.
minutit pärast Wellingtoni möödumist muutus Prantsuse armee trummide ja pasunate hääl kurjakuulutavamaks ning kui läbi huljuva udu tungis esimene valguskiir, hakkas nelikümmend viis pataljoni Euroopa parimaid lahingutes karastunud sõdureid – lisaks veel kakskümmend kaks tuhat meest reservis – tohutu musta massina mööda mäekülge üles Briti positsioonide poole liikuma.
Kolmas peatükk
I
Kui George Warleggan hakkas uuesti naisevõtule mõtlema, oli kõik esimesest korrast sootuks erinev. Külma noormehena, kes pidas tähtsaks üksnes rahast tulenevat omandit ja võimu ning teravat ärivaistu, oli ta ihaldanud oma kaunist esimest naist juba siis, kui too kihlus Francis Poldarkiga. George teadis, et Elizabeth on talle kättesaamatu igas mõttes – mitte üksnes põhjusel, et oli abielus, vaid ka sellepärast, et George ei väärinud tema silmis vähimatki tähelepanu. Aasta aasta järel oli George püüdnud end talle vajalikuks teha ning materiaalsel tasandil oli see tal isegi õnnestunud; siis, vähem kui aasta pärast Francise surma, oli ta ootamatult avanenud võimalusest kinni haarates saatuse proovile pannud ega suutnud oma õnne uskuda, kui kuulis naist ütlemas jah.
Muidugi polnud asi sugugi nii ühene ja George teadis seda toona. Trenwithi Poldarkid olid virelnud vaesuses juba ammu enne Francise surma, aga pärast seda läksid asjad kiiresti allamäge ning Elizabeth pidi üksipäini, rahatuna ja peaaegu igasuguse abita juhtima majapidamist ning hoolitsema nelja endast sõltuva ülalpeetava, sealhulgas oma haigete vanemate eest. Naine ei püüdnudki teeselda, et abiellus George’iga armastusest: armastanud oli Elizabeth – ükskõik kui ägedalt ta seda ka poleks eitanud – üksnes Francise onupoega Rossi. Ent abiellus ta ikkagi George’i, mitte kellegi teisega; temast sai noorem proua Warleggan, George’i naine nii nime kui kõige muu poolest, ning kui neil sündis poeg, tundis ta enneolematut õnne: elul oli korraga uus mõte ja ta armastas Elizabethi teistmoodi, sügavamalt kui enne.
Alles hiljem mürgitas too vanaeit Agatha George’i õnne, andes mõista, et kaheksa raseduskuu järel sündinud Valentine ei olegi tema laps.
Külm, nagu ta oli, ning huvitatud ainult sellest, kuidas kasvatada mõjuvõimu ja vara, polnud George osanud arvatagi, et võib nii rängalt piinelda.
Ehkki abielu, mis oli sõlmitud ühelt poolt ilusa, vanast aadlisoost naise ja aristokraatliku maavalduse ning teiselt poolt raha, turvalisuse ja mugava elu pärast, poleks tohtinud ületada neid piire, milles oli vaikimisi kokku lepitud, juhtus ometi nõnda, et see oli edukas, kujunes edukaks. Elizabethis oli olnud tubli annus ärinaist, soovi jõuda materiaalsel tasandil edasi, ning need jooned olid klappinud kokku George’i enda merkantiilsete ja poliitiliste ambitsioonidega; oskamata seda – ja nii mõndagi muud – naisest oodata, kiindus George temasse iga aastaga üha enam.
See, et nad aeg-ajalt nii ägedasti tülitsesid, oli, nagu ta nüüd mõistis, täielikult tema süü ning johtus tema kustumatust armukadedusest Rossi vastu ja teadmatusest, kes on õigupoolest Valentine’i isa. Ent siis kui selgus oli majas ning tema hingepiinadele ja siseheitlustele näis tulevat lõpp, sest nende teisegi lapse enneaegne sünd oli võimaldanud kõik Elizabethi ja Valentine’i puudutavad kahtlused lõpuks maha matta; just siis, kui nende mõlema tulevik tundus eriti roosiline, oli Elizabeth surnud. See oli ränk hoop. Sellest hoobist polnud George seniajani päriselt toibunud. Leinaajal tulnud rüütliseisusest, mis pidanuks olema tema uhkuse ja ambitsioonide kroon, sai õel pilge – võidupärg, mis tema puudutusest laiali pudenes.
Niisiis oli George muutunud Elizabethi surma järgsetel aastatel väga morniks. Ta elas peamiselt Cardew’s vanemate majas ning kui isa suri, jäi ikka emaga, ent sõitis iga päev Trurosse onu Cary poole, et hoida silm peal äriasjadel ning kasvatada otsekui möödaminnes oma varandust. Aga ta polnud südamega asja juures. Veel vähem tähelepanu pööras George oma poliitilise karjääri seltskondlikule küljele. Astuda salongi, Elizabeth käevangus, oli alati uhkuseasi; käia ühelt suareelt ja õhtusöögilt teisele, järgida üksipäini seda seltskondlikku rutiini, mida oli kavandanud neile mõlemale, käis talle üle jõu. Ambitsioonidki olid kokku kuivanud. Erinevalt oma rivaalist ja vihamehest Ross Poldarkist polnud ta kunagi pürginud parlamenti sooviga teha midagi teiste heaks, vaid üksnes omaenda huvisid silmas pidades. Mis mõttes siis nüüd veel vaeva näha?
Mitu korda oli George mõelnud oma parlamendikohast loobuda ja piirduda sellega, et manipuleerib endale kuuluva St. Michaeli ringkonna kaht liiget, aga kui esimesed, kõige raskemad aastad mööda said, oli ta rõõmus, et ei teinud seda. Tema enda liikmelisus andis mitmesuguseid ärilisi eeliseid ning ta leidis, et saab ise Londonis viibides hoida sündmuste kulul paremini silma peal kui ükskõik missuguste vahemeeste kaudu.
Nii isa kui ema käisid peale, et George uuesti abielluks. Elizabeth, ehkki aristokraatsest perekonnast, polnud neile kunagi päris meeltmööda. Nende arvates oli ta küll meeldiv ja nad said temaga argielus hästi läbi, viga nägid nad üksnes selles, et Elizabethi suursuguse päritoluga ei kaasnenud mõjuvõimsaid sidemeid. Kohutavalt kurb muidugi, et ta pidi nii äkitselt hinge heitma, aga naistega ju juhtus nõnda. Olla naine ja kanda ilmale lapsi polnud kunagi päris ohutu. Selles võis veenduda surnuaias ringi kõndides, samuti pidudel ja ballidel, kus ikka mõni noor leskmees noorusvärskeid vallalisi tüdrukuid silmitses, kaalutledes, missugune neist võiks pakkuda talle teise naisena enim naudingut või olla kõige kasulikum.
See pidanuks täiel määral kehtima ka George’i kohta. Ta oli rikas, krahvkonnas hinnatud mees – või kui mitte just hinnatud, siis lugupeetud, või kui mitte lugupeetud, siis vähemasti kardetud –, valimisringkonna, panga ja maagisulatustehaste omanik ning nüüd pealegi rüütliseisuses! Ihaldatud poissmees! Üks krahvkonna ihaldatumaid! Ta oleks võinud valida paljude seast! Mõned nooblimad perekonnad ei pruukinud ehk asja veel päris niisuguses valguses näha, aga neid oli vähe ning jäi George’i jõukuse ja mõjukuse kasvades järjest vähemaks. Aasta leinaaega oli enim, mida sündsusnõuded ette kirjutasid. Leinata aastate kaupa, jäädes aina vanemaks, saades üha mõjukamaks, ent muutudes sealjuures pikkamööda järjest sarnasemaks onu Caryga, keda ei huvitanud siin elus muu kui üksnes arveraamatud ja intressimäärad … See oli liig. Nicholas, kes oli nullist alustades rajanud George’i impeeriumile aluse ning näinud oma elutööd ja plaane õide puhkemas ja vilja kandmas, suri kuu pärast Pitti ning lamades voodis, süda laperdamas sada kuuskümmend lööki minutis, ei suutnud vana mees mõista, mis tal ikka veel puudub, et olla täiesti rahul ja õnnelik. Nicholas suutis leida ainult ühe põhjuse: tema surmaeelseid mõtteid tumestab tõik, et poeg ei suuda normaalselt reageerida abieluga loomulikult kaasnevale ohule.
Kui Nicholas oli läinud, utsitas Mary Warleggan George’i abielujuttudega küll endiselt tagant, aga varsti üksnes moepärast. Missugusele elatanud lesknaisele ei meeldiks, kui ainus poeg elab kodus – see polnud igatahes asi, mille pärast nuriseda. Eks olnud George’il ju lõppude lõpuks kaks last; kui Valentine oligi ehk praegu pisut iseäralik, läheb see tal täiskasvanuks saades kindlasti üle, ja Mary nägi lapselapsi sageli. Valentine veetis koolivaheajad põhiliselt kodus ja väike Ursula, vanaema silmatera, oli kogu aeg Cardew’s.
Ka Caryle oli asjade niisugune seis meeltmööda. Elizabethi polnud ta kunagi sallinud ja too oli vastanud samaga: kummagi meelest avaldas teine George’ile soovimatut mõju. Nüüd kui naist enam polnud, olid onu ja vennapoeg muutunud veel lähedasemaks. Esimestel lesepõlveaastatel oli Cary tervelt kaks korda takistanud George’i paigutamast raha ebamõistlikesse ettevõtetesse. Tüüripinni hoidis George küll kindlalt, aga lein oli ajutiselt halvanud tema navigatsioonitaju.
Need ajad olid nüüd ammu möödas. George oli viimasel ajal koguni uuesti maitse suhu saanud Londoni-elust ja laiahaardelisematest ettevõtmistest, millega oli algust teinud aastal 1799. Ta oli leidnud uue sõbra, kunagise peaministri ja praeguse viigide juhi lord Grenville’i, ning külastas lordi mõnikord tolle Cornwalli majas. Pitti ja seejärel Foxi surmale järgnenud lõpututes manipulatsioonides, kus sahkerdati parteilise kuuluvuse ja parlamendikohtadega, oli George tasapisi avastanud end toetamas parlamendis opositsiooni. Võlgnedes oma rüütliseisuse küll Pittile, polnud ta iial saanud „pitiidiks”; see surnud riigimehe imetlejate rühmitus oli nüüd koondunud George Canningu ümber.