Südamelt ära. Titani õed, III raamat. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.
puidust. Izzy märkas tundmatuid ähmaseid kujusid. See paik oli talle mingil seletamatul põhjusel tuttav.
„Kus me oleme?” küsis ta.
„Spordisaalis. Kuulsin, et tegeled mägironimisega. Mõtlesin, et lasen sul enne õhtusööki mõne minuti harjutada.”
Izzy pöördus hääle suunas. „Kas oled peast segane?”
„Mõni võib nii väita, kuid tegelikult pole mul häda midagi.”
„Mis sul viga on? Mul on janu ja päikesepõletus, olen väsinud ja näljane. Ma ei hakka sinu lõbustamiseks mööda seina ronima.”
„Muidugi hakkad. Pealegi huvitab kindlasti sind ennastki, kas oled selleks võimeline.”
Izzy võis leppida paljuga, kuid mitte sellega, et teine tema kulul nalja teeb. Igavene värdjas. Tal oli olnud õigus – Nick on jõhkard.
„Ma olen pime!” karjus Izzy. „Ma ei näe midagi.”
„Sa ei roni ju silmadega. Ronid käte ja jalgadega. Ära jama, Izzy. Kribinal-krabinal tippu. Mõtle, missuguse enesetunde see loob.”
Kohutava, vihase, hirmuäratava ja eluvihkajaliku, mõtles Izzy. See oleks hirmus. Olla seal üleval täielikus või peaaegu täielikus pimeduses.
„Ma ei suuda.”
Nick kõlistas millegagi, mis tundusid olevat turvarihmad.
„Suudad küll ja see parandab sinu enesetunnet, tekitab sinus lootust.”
„Kas sa ütlesid midagi? Ma ei kuule eriti hästi. Müra on kõrvulukustav.”
„Ära tee minust välja, kui ei taha, aga mul on ikkagi õigus. No kuule. Üks kiire tippu ronimine ja võimegi õhtusöögile minna.”
Izzy oli rampväsinud. Kurnatus muutis keha tinaraskeks ja surus ta maad ligi. Ta tahtnuks lihtsalt kerra tõmbuda ja nuuksuda.
„Kas tohin sulle jalaga munadesse virutada, kui tippu jõuan?” küsis ta.
„Ei, aga siis tohid õhtust süüa.”
Õed on temaga alatult käitunud, mõtles ta mõrult. Jätnud ta võhivõõra meelevalda, kes naudib ümbritsevate inimeste türanniseerimist. Temas tärkas nördimus. See hõõgus järjest vihasemalt ja eredamalt, kuni viimaks ei suutnud Izzy mõelda muule kui sellele, kuidas ta mehele tuule alla teeb. Või teda hirmutab ja nuuksuma paneb.
Kuid seda ei juhtunud. Ega pidanud lähiajal juhtuma. Ta oli lõksus ja tal oli üksainuke nähtav pääsetee.
Ta haaras rihmad. Nende kuju oli talle tuttav ja ta tõmbas need kiiresti selga.
„Kingad on siin.”
Izzy lükkas sandaalid jalast, hoolimata sellest, et tema jalad olid arvatavasti räpased, tõmbas jalga ronimiskingad ja lasi end seina juurde talutada. Mees pakkus talle käte jaoks kriiti.
Izzy hõõrus käsi vastamisi. Ruum oli jahe ja vaikne. Ta ei kuulnud midagi peale oma hingamise. Nahk tulitas päikesest, keha valutas ja kõhus oli suurest näljast õõnes tunne. Ent sel kõigel polnud mingit tähtsust. Järsku tundis ta seletamatut vajadust mööda seina üles ronida.
Ta sulges silmad, sest niiviisi tundus nägemisvõimetus vaba valikuna. Ta kompas enda ees olevat siledat pinda, kuni leidis käetoed. Neist kinni haaranud, upitas ta parema jala ette üles. Nick astus tema selja taha ja kinnitas rihmade külge turvaköie.
Izzy ei teinud mehest välja. Praegu oli oluline vaid sein tema ees ja järgmine koht, kust kinni haarata.
Ta hakkas aeglaselt ronima. Ta leidis liikumises oma rütmi. Nickil oli õigus: ta ei vajanud ronimiseks silmi ja muutus iga sammuga enesekindlamaks.
Paarkümmend minutit roninud, tõstis ta jala veelgi kõrgemale, leidis toetuspinna ja viis keharaskuse ühele jalale. Järsku ta libastus ja jäi jalgupidi õhku rippuma, teadmata, kus ta on ja mis saab edasi. Teda haaras kabuhirm, kuid ta ei teinud sellest välja. Ta hoidis kätega kõvasti kinni ja üritas jalgadele uut toetuspinda saada. Selle leidnud, viis ta keharaskuse ettevaatlikult tagasi jalgadele.
Tema süda puperdas rinnus. Ta oli higist läbi ligunenud. Ta ei avanud silmi. Veidi hinge tõmmanud, jätkas ta ülespoole liikumist.
Nick jälgis Izzy aeglasi edusamme. Ta oli arvanud, et naine keeldub ronimast, kuid seda ei juhtunud. Izzy liikus meelekindlalt lae poole ja tema keha paistis mäletavat, kuidas tuleb käituda.
Mehe pilk libises üle naise paljaste käsivarte. Rinnakumerust nähes tõmbus tema sees miski pingule. Izzy oli meeldivalt pöörane, kuid mitte eemaletõukavalt hull. Teistsugustel asjaoludel, enne kui kõik oli muutunud, olnuks Nick naisest huvitatud. Praegu võis ta Izzyt vaadata, kuid mitte puudutada.
Viimane meeter läks juba libedalt ning varsti laksas naine käega vastu lage.
„Kohal!” hõikas ta.
Nick haaras turvaköiest ja tõi naise maapinnale.
„Järgmine kord võiksid liikuda kiiremini kui tigu,” aasis ta.
Põrandale jõudnud, vabanes Izzy turvarihmadest ja naeratas mehele. „Järgmine kord teeme võidu ja ma teen sulle ära.”
„Võidust võid ainult und näha.”
Izzy puhkes naerma. „Ei, Nick, sina võid sellest und näha.”
Kui nad peamajja jõudsid, oli Izzy nii näljane, et võinuks terve vesipühvli nahka panna. Või vähemalt kõik, mida õhtusöögiks pakutakse. Ta olnuks nõus sööma kas või oma õe Lexi ülitervislikke oksi ja muru vormipressitud papitükil, mida õde nimetas leivaks. Ent nende kööki sisenedes tervitasid neid paljutõotavalt rikkalikud ja rammusad aroomid.
„Siiapoole,” ütles Nick ja juhatas ta eeskotta kraanikausi juurde.
Izzy leidis kobamisi kraaninupud ja seebi. Ta pesi käed puhtaks, uhas nägu veega ja kuivatas end rätikuga. Ta kuulis lähenevaid samme ja pöördus nende poole.
„Sa oled tagasi,” rõõmustas Aaron. „Ma juba kartsin. Tean-tean, ma ei tohiks muretseda. See tekitab kortse. Täna on õhtusöögiks pajapraad. Oi, kullake, Norma teeb nii imelist pajapraadi, et hakka või nutma!”
Aaron haaras Izzyl kätest ja tüüris ta kööki. „Norma, see on Izzy. Izzy, Norma söödab meid ja on meie hea tuju looja.”
„Tere,” poetas Izzy kohmetult ja vahtis hägust kuju, kes pidi olema Norma. Kas ta peaks käe sirutama? Lehvitama?
„Küll sa oled kleenuke,” ütles Norma tervituse asemel. „Minu lauas süüakse korralikult.”
„Jah, proua,” pomises Izzy. „Ma olen tegelikult suure isuga.”
„Ahah. Eks näis. Mine ja võta istet. Mul pole aega lobiseda. Kõtt!”
Aaron juhatas Izzy lauda. Naine sirutas käed ette, kuni puudutas tooli. Ta nägi laua kuju ja selle peal olevaid esemeid, kuid ei saanud aru, mis on mis. Aaron istus temast paremale ja kui laua vastaspoolel oli märgata liikumist, oletas Izzy, et tegemist on Nickiga.
Vaat kui mugav, mõtles ta kohmetult. Ta polnud harjunud võõraste ees sööma. Ta soovis, et võiks kandikuga oma tuppa minna, kuid aimas juba ette, mis juhtuks, kui ta luba küsiks.
Norma tõstis serveerimisnõud lauale. „Vitsutage nüüd,” ütles ta rangelt. „Ma ei taha kuulda midagi peale huulte matsumise.”
„Kas rääkimine on keelatud?” sosistas Izzy.
„Ei ole,” kostis Aaron. „Ta lihtsalt jätab karmi mulje. Kas tõstan sulle ette?”
„Hea küll.”
„Laual on pajapraad, kartulid ja porgandid. Pluss küpsised. Norma, sa tapad mind oma küpsistega. Need on hõrgutavad.”
„Teen neid sellepärast,