Neli sõpra. Robyn CarrЧитать онлайн книгу.
istus laua taga, kohvitass ees, ajalehed enda ette laiali laotatud ja luges arvutist e-kirju ja uudiseid. “Nad on üleval,” vastas ta. “Enam-vähem.”
Gilbertite lapsed olid kolmteist, kuusteist ja üheksateist. Poiss, tüdruk, poiss. “Sa pidid nad päriselt üles ajama, Phil.”
“Seda ma tegingi,” vastas mees pilku tõstmata. “Ma teen seda igal hommikul.”
Naine rühkis trepist üles ja asus uksi lahti tõmbama. “Maast lahti! Ma ei taha hiljaks jääda!” Seejärel suundus ta oma vannituppa ja imestas, miks, pagana päralt, ei suuda Phil ühe lihtsa ülesandega hakkama saada – saada lapsed voodist välja sellal, kui tema kõndimas on. Hoolimata sellest, et ta plaanis täna hiljem tööle minna, ärritas see teda. Ent viimasel ajal ärritas teda kõik, sest tal oli alanud menopaus ja ta oli sageli turtsakas.
Ta laskis veel voolata mööda oma alasti keha, jahedal veel, mis alandas tema kehatemperatuuri. Sel hetkel ootas ta elult ainult tasakaalutunnet. Ta oli alati olnud kärsitu, kuid viimasel ajal oli ta justkui elektrit täis ja võis prahvatada ükskõik, kus või millal. Ühel päeval oli ta proovinud selga ujumisriideid ja kui ta nende eest maksma läks, punastas ta nii sügavalt, et kartis, et müüja peab teda vargaks ja kutsub turvatöötaja. Kui ta ühel tuluõhtul kõnet pidas, hakkasid mööda tema nägu voolama suured higipiisad. Öise higistamise tõttu oli ta hakanud alasti magama. Ja kui Phil end tema poole keeras, flanelli asemel alasti ihu leidis ning teda silitama hakkas, pomises ta: “Ära mitte mõtlegi.“
Kui ta oli duši võtmise lõpetanud, ise kuiv ja jahe, valdas teda kergendus. Ta tundis end täiesti normaalselt, aruka ja ennast valitsevana. Sellele järgnes süütunne – teda tuleks trahvida iga Philile nähvamise eest. Ta ei teadnud ühtegi abikaasat, kes oleks nii hästi kandnud nii enda kui tema koormat. Ta ei teadnud Mill Valleys ühtegi perekonda, kus asjad oleksid nii hästi tasakaalus, ja seda pigem tänu Philile kui Gerrile. Andy loopis oma abikaasa riided õue murule, samas kui Phil tegi hommikusi toimetusi ja püüdis lapsi äratada. Polnud tema süü, et nad tõmbasid tekid üle pea, nagu teismelistel kombeks.
Selleks ajaks, kui ta juustele ja näole viimast lihvi andis, leemendas ta jälle, meik voolas näolt maha sama kiiresti, kui ta seda sinna pani. Ta lülitas sisse väikese ventilaatori, mis nüüd tema vannitoas seisis.
Kui ta tagasi kööki jõudis, oli Phil juba tööle läinud. Üheksateistkümneaastane poeg Jed kiirustas auto poole, et õigel ajal loengusse jõuda, ja Jessie ja Matthew vaidlesid, kelle kord on prügi välja viia. “Marss autosse,” ütles Gerri. “Ma viin selle ise välja.” Kui lapsed olid kooli viidud, helistas ta tööle. Gerri oli lastekaitseteenistuse sotsiaaltöötajate töönõustaja. Ta ütles, et jääb perekondlikel põhjustel veidi hiljaks. Siis sõitis ta tagasi koju ja parkis Andy maja sissesõiduteele.
Andy ei reageerinud uksekellale, kuid Gerri koputas ja lõgistas ukselinki. “Ära jända, Andy,” hõikas ta. Mõne aja pärast nägi ta uksesilmas vilksatust ja uks avanes aegamisi. Andy õlgadeni ulatuvad lokkis tumedad juuksed olid klambriga üles pandud, kuid mõned kiharad olid lahti tulnud ja tema nägu oli nutmisest tuhakarva ja lapiline. Gerri saatis üle õla pilgu murul kõrguva kolahunniku poole ja sõnas: “Väike tüli, või kuidas?”
Andy pööras ümber ja suundus tagasi majja, minnes elutoast mööda kööki, kus käis parasjagu remont. See oli maja suhtlemisnurk. Andy istus laua taha, kus seisis juba kohvitass. Ta toetas küünarnukid lauale, laskis pea kätele vajuda ja oigas. “Lase käia. Ütle. Ütle, et sa ju ütlesid seda.”
“Nii alatu ma nüüd ka ei ole,” vastas Gerri. Ta astus hirmsas seisukorras kööki, võttis valamuservalt kohvitassi ja pesi selle kiiresti ära. Kapid olid tühjaks tehtud ja need pidi uute vastu vahetatama. Gerri kallas endale kohvi ja istus Andy kõrvale laua äärde. “Tundus päris kõva kisma olevat.”
“Sama jama,” vastas Andy. “Terve öö kadunud, koju tulles haiseb nagu hoor, tuhat vabandust, et raamatupidaja istus pika koosoleku vältel tema kõrval ja talle jäi lõhn külge. Ei helista. Ja nagu näha, serveeritakse neil koosolekutel napsi...”
“Hmm,” sõnas Gerri kohvi rüübates.
“Seekord võtsid asjad uue pöörde. Häkkisin õhtul tema meilikontole ja lugesin väikesi romantilisi kirjakesi naisele, kes esines ainult nime Suhkrutussu all.”
“Suhkrutussu?” kordas Gerri, hoides vaevaga naeru tagasi. “Jessas, selle peale annab ikka tulla.”
“Erootilised kirjad. Kohtumiste kokkuleppimised. Värvikad meenutused kokkusaamistest. Huvitav, kui ta oleks mulle palja naisega vastu pead andnud, kas ma siis oleksin kiiremini mõistusele tulnud?”
“Aga sa pidid ju kahtlustama...”
“Miks keegi mind ei takistanud? Ma pidin arust ära olema!”
Gerri sirutas käe ja silitas lohutavalt Andy käsivart. Nagu ta mäletas, oli Andyt võimatu peatada.
Andy oli lahutatud ja viieteistkümneaastase poja ema, kui ta mõni aasta tagasi Bryce’iga tuttavaks sai. Mees oli temast kümme aastat noorem, seksikas ja innukas, tal oli vähemalt kaheksa omadust kümnest, mis võisid neljakümne nelja aastasele naisele õnne tuua. Ta pani Andy tundma end noore, ilusa ja ihaldusväärsena. Bryce sai Noeliga hästi läbi, nad olid koos nagu kaks jõmpsikat. Ta oli üks väheseid mehi, kellega Andy oli kohtamas käinud ja kelle tema poeg nii kiiresti ja hõlpsasti omaks võttis. Tal on hea töö ravimimüügifirmas, kuigi see tähendas sagedast reisimist. Naine oli tema pärast arust ära ja mõnda aeg säras tema ümber orgastiline kiirgus.
Andy ei olnud mingi moraalijünger, kuid ta ei oleks Bryce’iga vaid Noeli, tujuka ja haavatava teismelise pärast. Lisaks tuli silmas pidada endist abikaasat ja tema naist – Andy ei soovinud, et keegi seaks praeguses olukorras hooldusõiguse kahtluse alla. Ja muidugi oli ta armunud, ja nii nad abiellusidki.
Peagi selgus, et Bryce oli ebaküps, kergesti ärrituv ja hoolimatu. Ta ei olnud kooseluks valmis ja ega tal selles osas kogemusi olnudki. Ta teadis täpselt, kuidas naine voodisse saada, kuidas ta öö öö järel seitsmendasse taevasse lennutada, kuid ei suutnud jagada igapäevaseid kohustusi ega olla usaldusväärne partner. Talle ei meeldinud, kui temalt küsiti, kus ta käis või millal ta koju tuleb. Tema suhe Noeliga kiskus kiiva, teda häiris teismeliste poistega kaasnev müra, segadus ja kiuslikud vastused. Selle tulemusel muutus Andy, kes oli loomu poolest heatujuline ja vastutulelik naisterahvas, nõudlikuks, kahtlustavaks ja tigetsevaks näägutajaks. Nad jagelesid pidevalt ja kogu aeg käis vastastikune ärategemine.
Abieluõnn ei väldanud aastatki, kuid Andy oli kolm aastat vastu pidanud. Ta oli juba kaks aastat rääkinud lahkuminekust ja lahutusest, kuid kui asjad hakkasid sinnamaale jõudma, kerkis üles kaks takistust. Esiteks oskas Bryce olla soovi korral väga võluv ning ta võis naist lühikest aega hellitada hea käitumise ja kuuma seksiga. Teiseks ei olnud lihtne olla nelikümmend seitse ja tunnistada, et oled naine, kelle abielu on kaks korda liiva jooksnud.
“Sa jääd tööle hiljaks,” ütles Gerri. “Tõmbame nüüd otsad kokku.”
Andy raputas pead. “Ma andsin lahutuse sisse,” ütles ta. “Mul on vaja paar päeva. Pean ennast koguma, tema kola kokku pakkima, advokaadile helistama ja ühised arved sulgema.”
“Nii et siis sellega on kõik?”
“Minu jaoks oli see ammu läbi. Mõnikord ma mõtlesin, et lahutus on valusam kui temaga koos elamine.” Ta pilgutas silmi ja pisar veeres mööda põske alla. “Ma arvan, et olen sellest üle saanud.”
“Kõik saab korda,” vastas Gerri leebe tõsidusega. “Sa said enne hakkama ja saad ka edaspidi.”
“See on nii raske,” vastas Andy. “Kui sul ei ole mitte kedagi.”
“Jah, ma tean,” nõustus Gerri. “Veelgi raskem on olla vale inimese kõrval.”
Sa ei saa olla neljakümne üheksane ja kakskümmend neli aastat abielus, ilma et oleksid aidanud nii