Kiusatuste ahelik. Neitsijõgi, 6. raamat. Robyn CarrЧитать онлайн книгу.

      Originaali tiitel:

      Robyn Carr

      Temptation Ridge

      2009

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Tõlkinud Ketlin Tamm

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektuuri lugenud Inna Viires

      Copyright © 2009 by Robyn Carr

      Trükiväljaanne © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11771

      ISBN (PDF) 978-9916-11-117-8

      ISBN (ePub) 978-9916-11-173-4

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      See romaan on pühendatud Liza Dawsonile, kes on mu parem käsi, selge mõistus, pea ja selgroog.

      Sinu tarkused on nagu majakas, sinu innustav suhtumine nagu soe tekk.

      Tänan sind kogu südamest selle imelise kiindumuse ja energia eest, mida oled mulle kinkinud.

      ESIMENE PEATÜKK

      Shelby oli onu Walti rantšost viieteistkümne kilomeetri kaugusel, kui oli sunnitud tõmbama 36. kiirtee äärde, mis oli tihedaima liiklusega teelõik Neitsijõe ja Fortuna vahel. Tema ees seisis ähmaselt tuttav vana pikap. 36. kiirtee, mis kulges läbi mägede Red Bluffist Fortunasse, oli enamjaolt kaherajaline. Shelby jättis oma kirsipunase Jeepi seisma ja ronis autost välja. Vihm oli järele andnud, selle asemel paistis särav suvepäike, kuid maantee oli märg ja poriloikudega kaetud. Shelby kiikas kaugusesse ja nägi erkoranži vestiga meest hoidmas stoppmärki, mis pani mõlemas suunas pika autorivi seisma. Onu Walti teeots oli järgmise künka taga.

      Shelby tippis lompide vahelt eesseisva veoki juurde, et küsida juhilt, kas too teab, milles asi. Juhiakna juurde jõudes venis tema suu naerule. „No terekest, doktor!“

      Doktor Mullins vaatas lahtisest aknast välja. „Tere ise ka, plikatirts! Tulid nädalavahetuseks ratsutama?“ uuris arst endale omasel tõredal toonil.

      „Seekord mitte, doktor. Müüsin Bodega Bays ema maja maha,“ selgitas Shelby. „Pakkisin hädavajalikud asjad ja kolin mõneks ajaks onu Walti juurde.“

      „Jäädavalt?“

      „Ei, mõneks kuuks. Ma ei ole veel päriselt toibunud.“

      Tohtri ilme leebus õige pisut. „Tunnen sulle kaotuse pärast veel kord kaasa, Shelby,“ ütles ta. „Loodetavasti pead vastu.“

      „Mul läheb aina paremaks, tänan. Ema oli niikuinii valmis surema.“ Shelby nookas maantee poole. „On sul aimu, miks tee kinni pandi?“

      „Maanteeperv varises kokku,“ sõnas doktor. „Möödusin sellest teel Valley haiglasse. Pool meie sõidurajast varises mäest alla. Praegu parandatakse seda.“

      „Siia kuluks kaitsepiirded ära,“ märkis Shelby.

      „Ainult järskude kurvide juurde,“ arvas doktor. „Sellisel sirgel lõigul peame ise hakkama saama. Kuradima õnn, et ükski sõiduauto või veok koos teepervega alla ei sadanud. Järgmistel päevadel on siin kehvad liiklusolud.“

      „Kui ma onu Walti juurde jõuan, ei plaani ma mõnda aega seda teed kasutada,“ teatas Shelby õlakehitusega.

      „Mis sul plaanis on, kui tohib küsida?“ uuris doktor ja kergitas üht kohevat kulmu.

      „Noh, kuni ma sugulaste juures elan, hakkan koolidesse avaldusi saatma. Õenduse erialale,“ lisas Shelby naeratades. „Pärast aastatepikkust ema hooldamist on see üpris loogiline valik.“

      „Ah, see veel puudus,“ mühatas tohter kulmu kortsutades. „Veel üks meditsiiniõde. Nad ajavad mind jooma.“

      Shelby puhkes naerma. „Vähemalt pole sul baari pikk tee.“

      „Just seda ma silmas pidasingi. Jälle üks ninatark plika,“ ühmas doktor.

      Shelby naeris jälle, sest talle meeldis see pahur vanamees. Shelby pööras ümber, doktor kummardus aknast välja ja mõlemad jälgisid Shelby Jeepi taga peatunud veokist väljunud meest neile lähenemas. Mees kõndis nende juurde. Tema juuksed olid lühikeseks pöetud nagu sõjaväelasel. Shelby oli selliste soengutega harjunud, sest tema onu oli erukindral. Mehe laia rindkeret ja jõulisi õlgu kattis must liibuv T-särk. Tal olid sale piht, kitsad puusad ja pikad jalad. Shelbyt lummas mehe kaalutletud kõnnak. Väärikas. Enesekindel. Üleolev. Tulija pöidlad olid pükste esitaskutesse torgatud ja ta liikus lonkival sammul. Kui mees jõudis lähemale, märkas Shelby tema põgusat muiet. Mees vaatas teda pealaest jalatallani. Hindas oma hiilgava pilguga. Unista edasi, mõtles Shelby ja naeratas vastu.

      Mees möödus Jeepist, heitis pilgu pakitud kastidele ja liikus edasi doktori avatud autoakna juurde, kus seisis ka Shelby. „On see teie oma?“ nookas mees Jeepi poole.

      „Jah.“

      „Kuhupoole liigute?“ usutles mees.

      „Neitsijõele. Ja teie?“

      „Samuti.“ Mees naeratas. „On teil aimu, mis eespool toimub?“

      „Teeperve varing,“ torises doktor. „Üht sõidurada parandatakse. Mis teid Neitsijõele toob?“

      „Mul on jõe ääres mõned vanad puhkemajad.“ Mehe pilk rändas Shelby ja doktori vahet. „Kas olete mõlemad kohalikud?“ uuris ta.

      „Minul on siin sugulased,“ vastas Shelby ja sirutas käe. „Mina olen Shelby.“

      Mees võttis tema väikese käe vastu. „Luke. Luke Riordan.“ Ta pöördus tohtri poole ja sirutas uuesti käe. „Härra?“

      Doktor ei võtnud pakutud kätt vastu, vaid noogutas. Tema käed olid artriidist nii puretud, et ta ei söandanud kellegagi kätelda. „Mullins,“ sõnas ta.

      „Doktor Mullins on elanud Neitsijõel terve elu. Ta on selle linna arst,“ selgitas Shelby Luke’ile.

      „Meeldiv tutvuda, härra,“ kostis Luke.

      „Veel üks merejalaväelane?“ küsis doktor ja kergitas üht valget kulmu.

      Luke lõi selja sirgu. „Kuidas palun?“ küsis ta. „Sõjaväelane, härra.“ Seejärel pöördus ta Shelby poole. „Mis tähendab järjekordne?“

      „Mõned meie sõpradest, kes selles linnas töötavad, on merejalaväelased. Erru läinud või lahti lastud. Nende sõbrad käivad neil vahel külas – osa neist on aktiivsed, osa reservis,“ rääkis Shelby. „Aga onu, kelle juurde ma mõneks ajaks kolin, oli sõjaväelane. Tema on erus.“ Ta naeratas. „Sellise soenguga te silma ei torka. Ma ei mõista, mis värk teil kõigil siilisoengutega on.“

      Luke naeratas kannatlikult. „Me ei ole kunagi föönitamist armastanud.“

      „Ah et föönitamist. Nojah.“

      Kuni nad suletud sõidurajal aega parajaks tegid, avati vastassuund ja neist möödus suur kollane