Suvi Blossom Streetil. Blossom Street, 6. raamat. Debbie MacomberЧитать онлайн книгу.
pani Margaret käest teki, mida ta heegeldas meie emale, kes elas lähedalasuvas hooldusabiga elamukompleksis. „Sa ju tead, mis juhtuma hakkab, on nii?“
„Juhtuma millega?“ küsisin ma.
„Selle lapsendamise asjaga.“
Tardusin. Oleksin pidanud teadma, et Margaret ei jäta seda teemat rahule. Vähemalt mitte enne, kui on heitnud sellele kohutavate ennustuste võrgu. Sain aru, et see oli impulss, millele ta ei suutnud vastu panna, nagu sain aru ka sellest, et see oli ajendatud tema soovist mind kaitsta. Aga praegu ei olnud mul vaja seda kuulda.
„Mida sa silmas pead?“ küsisin ma lootes, et mu ärritus välja ei paista.
„Oled sa sotsiaaltöötajaga juba rääkinud?“
„Noh, loomulikult.“ Rääkisin Anne Mariega ja tema soovitas Evelyn Boyle’i, sotsiaaltöötajat, kes oli määratud Ellenile ja kes oli tegelenud tema lapsendamisega. Anne Marie ja Ellen sobivad nii täiuslikult kokku, et nende lugu oli inspireerinud mind oma hirmudest üle olema. Seega olime Bradiga Evelyni poole pöördunud.
Margaret raputas pead, mis ärritas mind veelgi enam.
„Anne Marie andis mulle selle naise telefoninumbri, kes aitas tal Ellenit lapsendada,“ ütlesin ma.
Margareti kulmud tõmbusid kohkunult kokku ja huuled pingule.
„Mis nüüd?“ küsisin ma, üritades jätkuvalt rahulikuks jääda.
„Ma ei soovitaks seda.“
„Miks mitte? Ja nüüd on juba niikuinii liiga hilja.“
„See sotsiaaltöötaja tegeleb kasulastega, on nii?“
„Ma arvan küll.“ Teadsin seda kindlalt, aga ei mõistnud, kuidas see asjasse puutub. „Miks see tähtsust peaks omama?“
Mu õde pööritas silmi, justkui peaks see ilmne olema. „Sellepärast, et tema toimikutes on lapsed,“ ütles Margaret liialdatud kannatlikkusega. „Neis on arvatavasti palju lapsi, keda ei ole kusagile panna. Pane mu sõnu tähele, ta leiab põhjuse, et mõni puudustkannatav laps sinu juurde paigutada. Ja see ei ole tõenäoliselt imik.“
„Margaret,“ ütlesin ma rõhutatult, „Brad ja mina lapsendame vastsündinu. See sotsiaaltöötaja, Evelyn, aitab meid selle protsessi käigus, ei midagi enamat.“
Margaret oli mitu minutit vait. Just siis, kui näis, et ta on valmis seda teemat sinnapaika jätma, lisas ta: „Vastsündinu leidmine ei pruugi nii lihtne olla.“
„Võib-olla mitte,“ nõustusin ma, soovimata vaielda. „Me peame ootama ja vaatama, mida lapsendamisagentuur ütleb.“
„See võib olla kallis, arvestades advokaate ja muud sellist.“
„Me tegeleme Bradiga sellega siis, kui aeg käes.“
Margaret vaatas kõrvale, kortsutades kergelt kulmu, justkui oleks tal tingimata vaja kaaluda selle protsessi iga negatiivset külge. „Kas tead, et on olemas ka lapsendamisega tegelevaid eraagentuure?“
Olin neist teadlik, aga finantsiliselt oli arukam kõigepealt riikliku agentuuri poole pöörduda.
„Kuidas oleks välismaalt lapsendamisega?“
Margaret üritas ilmselt abistav olla, aga ma ei olnud veendunud, et võiksin valvsusel uinuda lasta.
„Me hoiame seda võimalust varuks,“ ütlesin ma.
„Olen kuulnud, et see on veelgi kallim kui eraviisilised lapsendamised.“
„Jah, noh, see on veel üks võimalus, mida uurida…“
Margareti õlad kerkisid sügavas ohkes. „Kas sa kavatsed sellest emale rääkida?“
Arvestades ema nõrka tervist ja üha halvenevat vaimset seisukorda, ei olnud see miski, mida teha plaanisin. „Ilmselt mitte…“
Margaret noogutas, suu kitsaks triibuks tõmbunud.
„Emal on piisavalt raskusi meelespidamisega, et Cody on mu kasupoeg,“ meenutasin ma talle. Meie viimasel külaskäigul oli ema esitanud palju küsimusi „noormehe“ kohta, kelle olin endaga kaasa toonud.
Õde neelatas kramplikult. „Ema ei tundnud Juliat ära, kui teda paar päeva tagasi vaatamas käisime.“
Tundsin valujõnksatust – Margareti, tema tütre Julia, ema pärast. See oli esimene kord, kui Margaret seda mainis. Ema vaimne seisund oli viimase kahe aasta jooksul kiiresti halvenenud ja ma kahtlustasin, et peagi ei tunne ta ka mind enam ära. Jagame Margaretiga kohustust käia ema vaatamas ja hoolitseda selle eest, et ta end hästi tunneks ja eluga rahul oleks. Neil päevil olime võtnud õega üle lapsevanema rolli, hoolitsedes oma ema eest.
Võisin täpselt öelda aja, mil rollivahetus aset leidis. Selleks oli päev, mil ema naaber ta teadvusetult aias lebamas leidis. Ta oli lilli kastes kokku varisenud. Sellest hetkest alates oli kõik muutunud.
Ema oli lakanud olemast see naine, keda olime alati tundnud. Nüüd, hooldusasutuses elades oli ta üha enam segaduses ja ebakindel. See, kuidas ema nii kõvasti vaeva nägi, et hämmeldust endaga toimuva üle varjata, murdis mu südame.
„Ema on sinu pärast õnnelik,“ pomises Margaret. „Mingil hetkel ta mõistus selgineb ja ta mõistab, et sul on imik.“
Naeratasin ja lootsin, et see on tõsi, ehkki mul olid omad kahtlused… ja teadsin, et Margaretil samuti.
Kelluke ukse kohal helises, enne kui saime seda vestlust jätkata, ja ma nägin sisenemas noort kütkestavat naist. Ma ei olnud teda varem näinud.
„Tere,“ ütlesin ma talle julgustavalt naeratades. „Kas ma saan abiks olla?“
Naine noogutas ja mängis närviliselt käes oleva mobiiliga. „Jah… Ma nägin aknal kuulutust „Koo, et loobuda“ kursuse kohta.“
„Kas te kududa oskate?“
Naine raputas pead. „Ei… noh, pisut. Õppisin seda aastaid tagasi, kuid olen unustanud. Kas see kursus on minusuguse jaoks liiga keeruline?“
„Üldse mitte. Olen kindel, et saate sellega kiiresti järje peale. Aitan teil rõõmuga oma oskusi värskendada.“ Selgitasin, et toimub seitse tundi, ning nimetasin kursuse hinna.
Ta noogutas taas. „Kas kursusele võib end kirja panna olenemata sellest, millest loobuda tahad?“ Ta vaatas rääkides ainiti põrandale.
„Muidugi,“ kinnitasin ma.
„Tore.“ Ta pani oma koti ja mobiili letile. „Ma sooviksin kohe maksta.“ Ta ulatas mulle krediitkaardi ja ma lugesin tema nime – Phoebe Rylander.
„Te olete meie kursuse kõige esimene osaleja,“ ütlesin ma.
„Kursus algab niisiis järgmisel nädalal?“
„Jah.“
„Kuulutusel oli kirjas, et kolmapäeviti kuuest kaheksani?“
„Jah. Ma hoian poe kaua lahti. See on minu esimene õhtune kursus.“
Sooritasin maksetehingu ja kirjutasin tema nime registreerimislehele. „Millest te üritate loobuda?“ küsisin sõbralikul häälel.
„Mitte millest, vaid kellest,“ sosistas ta.
„Oh…“ Naise vastus üllatas mind.
„On üks mees, kellest mul on vaja üle saada,“ ütles Phoebe, silmis pisarad. „Mehest, keda ma… kunagi armastasin.“
Kaks
Phoebe Rylander
Clark muutis nende lahkumineku palju raskemaks, kui see vajalik oli. Phoebe oli just A Good Yarnist välja astunud, kui tema mobiil taas helises. Tal ei olnud vaja helistaja nime vaadata teadmaks, et selleks on Clark Snowden, tema kihlatu. Ei… endine kihlatu.