Düün. Frank HerbertЧитать онлайн книгу.
Pauli poole. „Seda järeldasid sa tähelepanuväärselt väheste juhtlõngade järgi,” ütles ta. „Muidugi poliitikaga. Algul juhatasid Bene Gesseriti kooli need, kes pidasid tähtsaks inimtegevuse järjepidevust. Nad mõistsid, et seda järjepidevust ei saa olla muidu, kui inimese ja looma tüvi teineteisest lahutada – aretamise eesmärkidel.”
Äkki kaotasid vana naise sõnad Pauli jaoks oma erilise teravuse. Ta tundis väljakutset sellele, mida ta ema nimetas tõevaistuks. Mitte et Kõrgeauline Ema oleks talle valetanud. Ilmselt uskus naine seda, mida poisile rääkis. Asi oli milleski sügavamas ja seotud Pauli aimatud kohutava tagamõttega.
Ta ütles: „Aga mu ema räägib, et benegesseritlaste koolis ei tea paljud oma esivanemaid.”
„Meie arhiivis on need geneetilised liinid kirjas,” ütles vana naine. „Su ema teab, et ta pärineb kas benegesseritlaste hulgast või siis tüvest, mis oli iseenesest vastuvõetav.”
„Mispärast ta siis ei tohi teada, kes olid tema vanemad?”
„Mõned teavad… Paljud ei tea. Näiteks võisime tahta teda ristata mõne lähedase sugulasega, et muuta geneetilises liinis dominantseks mõnd tunnust. Meil on palju põhjusi.”
Taas tundis Paul väljakutset tõele. Ta ütles: „Te võtate endale suuri õigusi.”
Pilguga teda uurides arutas Kõrgeauline Ema: kas ma kuulen tema hääles kriitikat? „Meie koorem on raske,” ütles ta.
Paul tundis, et hakkab üha enam üle saama katse põhjustatud šokist. Ta tunnistas naist uuriva pilguga. „Sa ütlesid, et ma võin olla too… Kwisatz Haderach. Mis see on, kas inimlik gom džabaar?”
„Paul,” ütles Jessica. „Sa ei tohi niisuguse tooniga rääkida…”
„Ma saan ise hakkama, Jessica,” lausus vana naine. „Ütle nüüd, noormees, mis sa tõetundja rohust tead?”
„Te võtate seda, et parandada oma vale äratundmise võimet,” ütles Paul. „Mu ema rääkis sellest.”
„Kas oled kunagi näinud tõetranssi?”
Poiss raputas pead. „Ei.”
„Rohi on ohtlik,” ütles vana naine, „aga võimaldab kaemust. Kui tõetundjale rohtu anda, siis võib ta vaadata paljudesse kohtadesse oma mälus – oma keha mälus. Me näeme paljusid mineviku kõrvalteid… aga ainult naiselikke teid.” Tema hääles kõlas kurbust. „Kummatigi on olemas koht, kuhu ükski tõetundja ei suuda vaadata. See tekitab vastikust ja kohutab. Räägitakse, et kunagi tuleb mees, kellel see rohi avab sisesilma. Tema saab vaadata sinna, kuhu meie ei saa – nii mehelikku kui naiselikku minevikku.”
„Teie Kwisatz Haderach?”
„Jah, see, kes saab olla korraga mitmel pool: Kwisatz Haderach. Paljud mehed on proovinud seda rohtu… väga paljud, aga mitte ühelgi pole see korda läinud.”
„Kas nad proovisid ja kukkusid kõik läbi?”
„Oh ei.” Vana naine raputas pead. „Nad proovisid seda ja surid.”
Püüd mõista Muad’Dibi, mõistmata tema surmavaenlasi Harkonnene, on nagu püüd näha Tõde ilma Valskust tundmata. See on püüd näha Valgust, teadmata, mis on Pimedus. See on võimatu.
Reljeefne gloobus jäi poolenisti varju ning pöörles paksu, sõrmustest särava käe tõukest. Gloobus toetus vabavormilisele alusele akendeta toa ühes seinas, kuna teistele seintele oli korrapäratult riputatud mitmevärvilisi rullraamatuid, filmraamatuid, linte ja rulle. Valgus kumas tuppa kuldsetest kuulidest, mis hõljusid liikuvates kandurväljades.
Toa keskel seisis pikergune jadeiitroosast kivistunud elakapuust laud. Seda ümbritsesid muudetava kujuga kandurtoolid, millest kaks olid hõivatud. Ühes istus umbes kuueteistkümneaastane ümmarguse näo ja sünge pilguga tumedapäine nooruk. Teises oli kõhn, lühike, naiselikult pehmete näojoontega mees.
Nii nooruk kui mees vaatasid mõlemad gloobust ja meest, kes seda hämaruses seistes keerutas.
Gloobuse kõrvalt kostis itsitamist ja läbi selle mürises bassihääl: „Piter – see on ju kogu ajaloo suurim inimesepüünis! Ja hertsog pistab sinna pea sisse. Kas pole see hunnitu, mida mina, parun Vladimir Harkonnen, korda saadan?”
„Kindlasti, parunihärra,” ütles mees. Tema hääl osutus õrnaks, musikaalseks tenoriks.
Gloobusele laskudes peatas paks käsi selle pöörlemise. Nüüd võisid kõigi ruumisviibijate pilgud keskenduda liikumatule pinnale ja näha, et see on niisugune gloobus, nagu neid valmistati rikastele kollektsionääridele või imperaatorlikele planeedikuberneridele. Sellel lasus imperaatorliku käsitöö pitser. Meridiaanide ja paralleelide jooned olid juuspeentest plaatinatraatidest. Polaarmütsid olid tehtud parimatest tuhmpiimjatest briljantidest.
Käsi liikus pinna detaile silitades. „Palun pange tähele,” mürises bass. „Pane hoolega tähele, Piter, ja sina ka, Feyd-Rautha, mu kallis, mis on kuuekümnendast põhjalaiuse kraadist seitsmekümnenda lõunalaiuse kraadini – neid oivalisi viirge. Nende värvus – kas ei meenuta see teile magusat karamelli? Ja mitte kuskil ei näe te järvede, jõgede või merede sina. Ja need armsad polaarmütsikesed – need on nii väikesed. Kas keegi võiks seda paika mitte ära tunda? See on ju Arrakis! Tõeliselt ainulaadne. Suurepärane lavaseade ainukordsele võidule.”
Piteri huuled naeratasid pisut. „Ja mõelda vaid, parun: padišahhimperaator usub, et andis teie vürtsiplaneedi hertsogile. Kui liigutav!”
„See pole tark jutt,” müristas parun. „Sa räägid seda noore Feyd-Rautha hämmeldamiseks, aga minu vennapoega pole vaja hämmeldada.”
Tusase pilguga nooruk kehitas end toolil ja silus kortsu mustas trikoos, mida ta seljas kandis. Kui koputati vaikselt tema selja taha jäävale uksele, ajas ta end tikksirgelt istuma.
Piter tõusis oma toolilt, läks ukse juurde ja paotas seda nii palju, et mahtus võtma kirjarulli. Ta sulges ukse, rullis kirja lahti ja libistas silmad sellest üle. Ta tõi kuuldavale itsituse. Siis teise.
„Noh?” nõudis parun.
„See lollpea vastas meile, parun!”
„Millal on üks Atreides loobunud võimalusest žesti teha?” küsis parun. „Noh, mis ta ütleb?”
„Ta on ülimalt tahumatu, parun. Nimetab teid Harkonneniks ja mitte Sire et Cher Cousin’iks, ei lisa tiitlit ega midagi.”
„Nimel pole viga midagi,” uratas parun kannatamatust reetva häälega. „Mida Leto ütleb?”
„Ta ütleb: „Teie pakutud kohtumisest öeldakse ära. Olen sageli veendunud teie äraandlikkuses ja seda teavad kõik. ””
„Edasi?”
„Ta ütleb: „Impeeriumis leidub ikka veel kanli kunsti austajaid.” Alla kirjutab ta: „Arrakise hertsog Leto”.” Piter pahvatas naerma. „Arrakise hertsog! Heldeke, no küll on alles lai leht!”
„Ole vait, Piter!” lausus parun ja naer peatus, otsekui oleks see nupust kinni keeratud. „Või kanli?” küsis parun. „See tähendab veritasu? Ja ta kasutab seda kena vana traditsioonilist sõna, et ma kindlasti mõistaksin tema kavatsuse tõsidust.”
„Teie tegite rahužesti,” ütles Piter. „Kõiki formaalsusi järgides.”
„Mentaadi kohta räägid sa liiga palju, Piter,” ütles parun. Ning ta mõtles: Pean sellest mehest varsti lahti saama. Tema töö on tehtud. Parun põrnitses üle toa oma mentaatmõrtsukat ja nägi seda, mida enamik inimesi oleks kõigepealt tähele pannud: mentaadi silmi, millel nii vikerkest kui ka valged olid üleni sinised, ilma ühegi valge laiguta.
Piteri näkku ilmus irve. See meenutas grimassitavat silmaaukudega maski. „Aga, parun! Mitte kunagi pole kättemaks olnud ilusam! Plaan on ju otse oivaliselt reeturlik: panna Leto vahetama Caladani Düüni vastu – ning jätta