Oma isa poeg. Emelie ScheppЧитать онлайн книгу.
ta siis tegema peaks?“ kostis hääl nende selja tagant. Nad pöörasid ringi ja nägid lähenemas advokaat Peter Ramstedti.
„Äkki peaks su klient hoopis küsimustele vastama?“ arvas Mia.
„Miks? Võib-olla tekitavad teie küsimused temas psüühiliselt kehva tunde,“ vastas ta.
„Vaeseke, temast on tõesti kahju,“ haletses Mia.
„Jah, sest ta pole isegi sellesse segatud, milles te teda süüdistate.“
„Väidad sina.“
„Seda ma väidan,“ kinnitas Peter, „ja ma tõesti ootan kohut. Per, sinuga kohtumisest saab seal tõeline nauding,“ ütles Ramstedt prokuröri poole pöördudes. „Või mõtled ennast seal ka kõrvalasuvasse ruumi peita? Äkki võiksidki seda teha. Sinu süüdimõistvate kohtuotsuste statistikal on oht langeda ja äärmiselt piinlik, kui mu klient vabadusse lastakse. Kuidas see nüüd oligi, üheksakümne protsendi ümber?“
„Üheksakümmend üheksa tegelikult, püüa pisut kursis olla,“ vastas Per. „Ja sa tead väga hästi, et mul on küllalt palju tõendusmaterjali. On üsna väljaspool kahtlust, et Danilo Peña on süüdi.“
„Arvad, et võidad?“ päris advokaat.
„Asi pole võitmises või kaotamises, asi on tõe päevavalgele toomises.“
Advokaat irvitas.
„Mitmendat aastat prokurörina sa tähistadki? Kümnendat?“
„Täpselt.“
„Mul on tõesti kahju,“ ütles mees ja noogutas Perile, enne kui ringi keeras ja lahkus.
„Alati sama alandlik ja meeldiv, see advokaat,“ pomises Per.
„Sama alandlik ja meeldiv nagu Peñagi,“ arvas Mia.
„Nii et mida sa teha mõtled?“ küsis Henrik Peri poole vaadates.
„Millega?“ küsis too vastu.
„Kas sa lased Peñal Janaga kohtuda?“
„Ei,“ vastas ta. „Muidugi mitte. Aga mind huvitab, miks ta just temaga kokku tahab saada. Teie teate?“
„Ei,“ vastas Mia.
„Mina ka mitte,“ ütles Per. „Aga ma kavatsen selle välja uurida.“
* * *
Vastane lähenes, rusikad püsti. Jana Berzelius nägi, et mees võtab hoogu, ja tõmbus kähku eest. Mees lõi paremale ja vasakule, rusikad vihisesid läbi õhu, ikka ja jälle ta näost mööda. Seejärel liikus vastane ette- ja tahapoole, hoides end mustal matil pidevas liikumises.
„Sa tahad mind vigastada, ma näen,“ ütles mees. „Arvad, et suudad?“
Jana noogutas.
„No lase siis käia!“
Mehe liigutused olid nüüd pöörasemad. On aeg, mõtles Jana, ja läks talle otse peale, võttis löögid õlaga vastu ja virutas seejärel rusikaga vastu lõuga.
Teine paistis üllatuvat, kuid kogus ennast kiiresti ja vastas jõhkra üllatusliku tagantkäelöögiga Janale kõhtu.
Ja sai pihta.
Jana seisatus, kuid ei tundnud valu, veel mitte. Seejärel läks kõik väga kiiresti. Meeletu jõuga virutas ta küünarnukiga vastu mehe nägu, lõi kiiresti ja jõuliselt. Liigutus, mis oli juba ammusest ajast sisse harjutatud ja töötas automaatselt.
Mehe pea vajus tahapoole.
Seejärel vajus ta põlvili, käed mähitud ümber nina.
„Põrgusse,“ lõugas mees, kui nägi sidemetel verd.
Jana mõistis, et oli reageerinud liiga jõuliselt, ning sirutas mehe poole käe, kuid too tõrjus selle hooga eemale. Verd voolas suhu, mees köhis ja sülitas.
Ninaluu oli murdunud.
Jana oleks tahtnud jätkata, kuid mõistis, et matš on juba läbi.
Ta pööras mehele selja, keskendumine hajus ning ta hakkas just käsi lahti siduma, kui kuulis selja tagant möiret. Pareerida polnud võimalik, ta paiskus ettepoole, näoga vastu põrandat. Vastane oli tema peal, pekstes teda raevunult ja järjest. Jana väänles ja võitles, et meest enda selja pealt minema saada, ning tundis, kuidas mask äkki kuklalt üles läheb.
„Mida kuradit?“ kuulis ta meest hüüdvat.
Täielikus paanikas püüdis ta oma kätt lahti päästa, et mask tagasi oma kohale tõmmata, ent mõistis, et on juba liiga hilja. Vastane oli juba näinud ta kuklale kraabitud tähti.
Ei, kisendas kogu ta sisemus ning teda valdas meeletu raev.
Jana tõmbas katte kuklale tagasi, virutas vastasele küünarnukiga tugevalt vastu reit, nii et too kooku tõmbus ja Janal õnnestus tema alt pääseda. Ta sundis mehe selili, istus kaksiratsi talle otsa ja peksis nii kõvasti, et kogu mehe keha vappus.
Ta kuulis enda ümber hõikeid, ei hoolinud vastase hirmunud pilgust. Muudkui peksis ja tagus pidurdamatult, soovides meest nähtut unustama panna.
Siis tundis ta haaret käte ümber. Mitu inimest tiris teda. Lõpuks mõistis ta, et vastupanu osutamine on asjatu ja lasi ennast vastasest eemale tõmmata.
„Mida sa teed?“ karjus kohtunik talle.
Ta ei vastanud, kuid jälgis teisi, kui nad looteasendisse tõmbunud vastase ümber kogunesid.
„Segi oled või? Sa oleksid võinud ta ära tappa!“
Jana tõusis, pööras neile selja ja astus matilt maha. Kohtunik hõikas teda tagasi, kuid tema võttis vaid oma koti ja lahkus.
2.
Kui Sam Witell kolm klaasi valgele puhtusest läikivale söögitoalauale asetas, kostis klirinat. Seejärel heitis ta pilgu kööki, Feliciale, kes seal külmkapi ees seisis.
Edasi pöördus ta Jonathani poole, kes istus toolil ja nägi vaeva salvräti kokkuvoltimisega.
„Kuidas läheb?“ küsis Sam.
„Halvasti,“ vastas Jonathan. „Ma ei oska lehvikut teha!“
„Oskad ikka,“ julgustas Sam. „Proovi uuesti.“
„Kas ma ei võiks hoopis „Minecrafti“ mängida?“
„Ma aitan sind.“
Sam istus Jonathani kõrvale ja näitas, kuidas peab tegema, ent voltis ka valesti ja mõlemad puhkesid naerma.
„Mis siin nii naljakat on?“
Felicia oli söögituppa astunud, ta hääl oli kähe ja tülpinud.
„Et salvrätid näevad välja nagu kakajunnid,“ vastas Sam, mille peale Jonathan uuesti naerma purskas.
Felicia pilgutas silmi, muud ei midagi.
„Koor on otsas,“ märkis ta. „Ma ei saa liharooga ilma kooreta teha.“
„Kahju, et ma seda siis ei teadnud, kui ma töölt koju tulin. Võiksime äkki selle asemel piima kasutada? Või teha muud sööki?“
Felicia ohkas tüdinult.
„Olgu,“ vastas Sam. „Ma siis lähen.“
„Kas ma võin kaasa tulla?“ küsis Jonathan, kui Felicia oli lahkunud.
„Ei-ei,“ vastas Sam ja lükkas juuksed õrnalt poisi näolt eemale.
„Miks ei?“ päris too pettunult.
„Sest parem on, kui sa seni salvrätid ära voldid, kuni mina ära käin.“
„Miks