Roheline nägu. Gustav MeyrinkЧитать онлайн книгу.
posija. Ja ta õpib meie juures paremaid asju, et koju naastes oma kaasmaalastele korralikult imponeerida ja kui juhust on, troonile tõusta. Teda õpetab parajasti härra pneumatismiprofessor, härra Zitter Arpád Pressburgist.”
Preili hoidis eesriiet sõrmedega irvakil ning laskis võõral piiluda vistikaartidega tapetseeritud kabinetti.
Endal kaks pistoda risti läbi kõri torgatud, nii et otsad tagant välja ulatusid, ning vereplekkidega kirves sügavas koljuhaavas, neelas balkanlase näoga mees parajasti kanamuna ning tõmbas selle kõrvast välja üllatusest keeletul suulu kahvril, kes oli mantli maha võtnud ja kandis ainult leopardinahka.
Võõras oleks meelsasti rohkemgi vaadanud, kuid noor daam laskis eesriidel kähku langeda, sest härra professor heitis talle noomiva pilgu ning peale selle kutsus läbitungiv helin telefonile.
“Elu läheb kummaliselt kirjuks, kui sa ainult vaevaks võtad seda lähemalt vaadelda ja keerad selja niinimetatud tähtsatele asjadele, mis sulle ainult kannatust ja meelepaha põhjustavad,” ütles võõras, võttis laudilt, kus lebas igasuguseid odavaid mänguasju, väikese lahtise karbi ja nuusutas seda hajameelselt.
Karp oli täis pisikesi nikerdatud lehmi ja puid, mille lehestik koosnes roheliseks peitsitud puitvillast.
Omapärane vaigu ja värvi lõhn kütkestas teda viivuks täielikult.
Jõulud! Lapsepõlveaastad! Hinge kinni pidades ootamine lukuaugu ees; punase ripsiga üle tõmmatud kipakas tool, sellel õliplekk. Spits—Kurrunurrunuu, jah, jah, nii ta nimi oli—uriseb sohva all ja hammustab üleskeerataval tunnimehel jala otsast, ronib siis, vasak silm kinni, hirmpahas tujus välja. Kellamehhanismi vedru on lahti tulnud ja talle näkku karanud.
Kuuseokkad praksuvad ning jõulupuul põlevatel punastel küünaldel on pikad tilkhabemed.
Miski ei noorenda möödanikku nii kiiresti, kui Nürnbergi lelude laki lõhn; võõras raputas võlu maha.
“Meenutustest ei tule midagi head: alguses on kõik meeldiv, siis korraga on elul ühel ilusal päeval ees ülemõpetaja nägu, et sind lõpuks verejanulise kuradilõustaga… Ei, ei, ma ei taha!”
Võõras läks tema kõrval seisva raamaturiiuli juurde.
“Puha kullatud lõikeservaga köited?”
Ta veeris imestunult raamatute selgadele pressitud tiitleid, mis muu ümbrusega kuidagi kokku ei sobinud.
“Leidinger, G. “Bonni Akadeemilise Lauluseltsi ajalugu”, Aken, Fr. “Kreeka keele aegade ja kõneviiside ülevaade”, Neunauge, K.W. “Hemorroidide ravimine klassikalisel antiikajal”?… Noh, tänu Jumalale, näib et poliitika pole esindatud,” ning ta võttis Aalke Potti “Maksaõlist ja selle kasvavast populaarsusest” 3. köite ning lehitses seda.
Niru trükk ja vilets paber olid kalli köitega rabavas vastuolus.
“Kas ma olen eksinud? Vahest polegi tegemist ülistuslauluga räästunud õlile?”
Võõras lõi esimese lehekülje lahti ja luges lõbustatult:
“Soodoma ja Komorra raamatukogu”
Koguteos vanapoistele
(Juubeliväljanne)
Liiderliku koolitüdruku ülestunnistused
(Kuulsa teose “Purpurtigu” järg)
“Tõepoolest, sa arvad, et su ees on “Kahekümnenda sajandi põhialused”: väljaspool õpetlase torisev sekeldamine ja sees karje raha või naiste järele,” pomises ta lustlikult ning pahvatas siis valjusti naerma.
Üks kahest kehakast kaupmehest kalpsas oma pildikasti tagant püsti (teine, hollandlane, ei lasknud end häirida), pobises kohmetult midagi “imeilusatest linnavaadetest”, tahtis kähku lahkuda ning püüdis pärast üleelatud optilist naudingut jõudumööda anda oma seapeakujuliselt laialivalguvale näolapile jälle sisseharjunud liikumatut, sirgjooneliselt rangele elukäsitusele suunatud ülla kaupmehe ilmet. Kuid siis lubas kõigi halva süümega inimeste saatanlik kiusaja endale ülimalt kohatut nalja labase juhuse näol, ent kahtlemata eesmärgiga silmakirjatseja hinge pikemalt mitte selgusetusesse jätta selles, missuguses nilbes keskkonnas ta viibib.
Liialt kiirustav kaupmeheisand oli mantlit selga pannes lehviva varrukaga riivanud suure seinakella pendlit ja selle liikuma pannud ning otsemaid langes hubaste perekonnastseenidega kaunistatud klapp alla; oodatud käo asemel ilmusid nähtavale naisolevuse ülimalt häbematu ilmega vahast pea ja kasinalt riietatud ülakeha ning naine laulis kaheteistkümnendat tundi löövate kellade helina saatel ilase häälega:
“On tislerid
nii hakkajad
ja hööveldavad
iga laua
siledaks…”
“Daks, daks, daks,” läks hääl rütmiliselt korrates üle kähisevaks bassiks.
Kas oli kurat arusaaja või oli grammofoni ajamisse sattunud juuksekarv.
Soovimata kauem ülemeelikute majavaimude ohver olla, päästis merede valitseja end paanilise põgenemisega ja kraaksatas nördinult:
“Jõle siivutu!”
Olgu küll, et võõras oli põhjamaa hõimude kombepuhtusega hästi kursis, ei osanud ta vanahärra liialdatud ähmi kuidagi seletada, kuni temas hakkas pikkamisi koitma, et on mehega kusagil tutvunud—küllap on teda mõnes seltskonnas talle esitletud. Sellega seotud põgus mälupilt—peente nukrate näojoontega vanem daam ja ilus noor neiu—kinnitas oletust, ainult koht ega nimi ei meenunud enam.
Meenutada ei aidanud ka pregu tõusnud hollandlase nägu; mees mõõtis teda oma vesisiniste silmade pilguga põlglikult pealaest jalatallani ja veeres välja. Mees oli talle täiesti tundmatu, ta välimus jõhker ja enesekindel.
Müüjatar rääkis ikka veel telefoniga.
Vastuste järgi otsustades oli tegemist suure tellimusega pulmaeelõhtuks.
“Tegelikult võiksin ka mina lahkuda,” kaalutles võõras, “mida ma siis veel ootan?”
Teda valdas lõõgastus; ta haigutas ja vajus tugitooli.
“Et sul ka pea valutama ei hakka või sa muidu ogaraks ei lähe,” koorus ta peas mõte, “kõigi nende tobedate vigurite hulgas, mida saatus su ümber üles seab! Imeasi!
Ja miks tunned sa kõhus iiveldust, kui su silmad neelavad inetuid asju? Jumala pärast, mis on sellel seedimisega pistmist?
Ei, see pole seotud inetusega,” mõlgutas ta edasi, “ka pikemat aega maaligaleriis viibides ajab äkki oksele. Peab olemas olema mingi muuseumitõbi, millest arstid veel midagi ei tea.
Või on see surm, mida hoovab kõigist inimese tehtud asjadest, olgu nad siis ilusad või inetud? Mina küll ei tea, et mul ka kõige lagedamat paika vaadates oleks halb hakanud, nii et ju see nõnda on.
Kõigel, mille nimi on “ese”, on küljes konservikarbi maitse; sa saad sellest skorbuudi.”
Võõras naeratas tahtmatult, sest talle meenus sõber parun Pfeill, kes oli ta pärastlõunaks kutsunud kohvikusse De vergulde Turk ning kes vihkas südamepõhjast kõike, mis oli seotud maalikunstis perspektiiviga, ja kellelt ta oli kuulnud pentsikut väljendit:
“Pattulangemine ei alanud üldse õuna söömisest; see on jõle ebausk. See sai alguse maalide riputamisest korterite seintele! Vaevalt on müürsepp neli seina kenasti siledaks teinud, kui juba tulebki kurat “kunstniku” näol ja maalib sinna “Perspektiiviga augu”. Sellest kuni hirmsa ulgumise ja hammaste kiristamiseni jääb veel kõigest samm, ning ühel ilusal päeval ripud, orden rinnas ja frakk seljas, Isidoros