Õed nagu meie. Mischief Bay, 4. raamat. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.
jäänud ja kuigi Harper oli pärast isa surma kohutavalt löödud, oli Bunny eluga edasi läinud ja teinud mis vaja. Kui tolm oli langenud, kolis Bunny Harperi majja garaažipealsesse korterisse, et olla lähemal oma ainsale lapselapsele ja aidata Harperit rahaliselt. Tuli ette kuid, kus Bunny tuhandedollariline üüriraha aitas lauale midagi paremat kui hamburger juustu ja ketšupiga. Piltlikult öeldes, mõtles Harper ja naeratas emale. Sest tema ei paneks iial lauale midagi sellist, mida pole ise keetnud või küpsetanud.
„Tere hommikut, emps! Kuidas end tunned?” küsis Harper, valas automaatselt teise kruusi kohvi ning võttis leivakastist värske kohvikoogi ja lõikas sealt emale viilu.
„Vanana. Kas sa Beccast oled midagi kuulnud?”
„Üksnes seda, et nad kavatsevad homme koju tulla.” Ta ei maininud, et pärast kahe päeva eest saadud sõnumit, milles tütar teatas, et on kohale jõudnud, polnud ta Beccalt sõnagi kuulnud. Becca ei rääkinud temaga viimasel ajal ning Harper ei saanud aru, mis võis küll selle põhjus olla.
Nad istusid köögilaua äärde ja Harper ulatas emale koogitaldriku. Kõigil neljal lauamatil oli jänesemotiiv ja sama motiiv oli ka laua keskele pandud soola- ja pipratoosil. Suhkrutoosil ja koorekannul olid pühade ja kevade tähistamiseks jänesed ja ka tulbid.
„Väga hea.” Bunny valas kohvi sisse koort. „Ma tahan lihavõtete ajal oma ainsat lapselast näha. Kas oled juba õhtusöögi valmistamisega algust teinud?”
„Jah.”
Kuigi sõltumata sellest, kui palju ta püüdis asju ette ära teha, möödub enamik lihavõttepühast ikkagi kokkamishulluse tähe all. Sel aastal oli menüüs maasika-avokaadosalat, vaabaga kaetud praad, koore ja juustuga kartulivormiroog, röstitud spargel ja kreemjad rohelised herned ning nii sidruni-beseeekook kui ka lihavõttekook. Oh ja muidugi veel eelroad.
Ja kõike seda viiele inimesele – või siis seitsmele, kui ka Lucas koos kaaslasega peaks kohale tulema. Kuid sellele vaatamata jätkuks sööki kahekümnele ja jääks veel küllaga üle. Ja lisaks veel homne Becca kojusaabumise puhul eriline õhtusöök.
„On sul abi vaja?” küsis ema.
Harper püüdis kõigest väest mitte karjuma hakata. Selge see, et ta vajas abi! Ta töötas kuuskümmend tundi nädalas meeleheitlikus katses rahaliselt pinnal püsida, hoolitses maja eest, ehtis seda pühadeks, tal oli kuueteistaastane tütar ja ta pidi valmistama peene õhtusöögi. Abi kuluks marjaks ära. Abi oleks fantastiline. Aga Bunny maailmas ei palunud majaperenaine abi. Ei, majaperenaine tegi kõik ise – ja pealtnäha mängleva kergusega. Kõige olulisem oli perekond. Naist hinnati selle järgi, kui hästi ta hoolitseb oma perekonna eest ja nii edasi. Harperil oli kogu see lugulaul peas. Kuid tema arust oli Bunny ainus, kellele see kõik korda läks. Bunny ise ei pidanud enam midagi tegema, sest kuidagimoodi oli nüüd kogu vastutus langenud Harperi õlgadele. Bunny võis veeta oma päevad koos sõpradega, kanda igaks juhtumiks sobivaid rõivaid ning mõista oma vanemat tütart hukka.
Harper naeratas emale. „Saan hakkama. Kõik on kontrolli all. Sina löö end üles ja tule lihtsalt kohale.”
„Olgu. Kas Stacey ja Kit tulevad ka õhtusöögile?”
„Minu teada küll.”
Ja see on kindlasti huvitav, mõtles Harper. Mingil hetkel peab ju õde ometigi emale rasedusest rääkima ja see on tõesti väga huvitav. Kuigi ta polnud päris kindel, kas ta tahab, et see juhtuks lihavõtteõhtusöögi ajal. Sest selle valmistamine on ju nii ajamahukas. Vast ehk pigem pärast õhtusööki, kui kõik veel seedivad toitu, kuigi ka see oleks probleemne.
Tegelikult oli asi ilmselt selles, et polegi õiget hetke, millal teatada oma emale, et oled kuuendat kuud rase. Sellest võib veel aru saada, kui kuueteistkümneaastane üritab tõde varjata, aga Stacey oli ju nelikümmend.
Harperil oli tahtmine ohata. Ta teadis väga hästi, miks Stacey ei taha sellest rääkida. Ema tuleks välja miljoni reegli ja nõudega ning Stacey ei pööraks neile vähimatki tähelepanu. Sellele järgneks tüli. Kõike seda arvesse võttes oli vaikimine tõesti kõige arukam.
„Mis sa arvad, kas ta jättis sinule ka midagi?”
Harper vahtis emale otsa. „Anna andeks, aga millest sa räägid?”
„Mis sa arvad, kas ta jättis sinule ka midagi?”
„Sama asja kordamine ei tee seda selgemaks.”
Ema ohkas. „Pärandas. Testamendiga.”
Ah soo. Sest Bunny pigem ostaks leiva poest, kui ütleks vanatädi Cheryli nime välja. Ja see oleks tõesti naljakas, sest Harperil oli sama probleem oma eksi prutaga. Ta üritas kõigest väest vältida Alicia nimepidi mainimist. Kuigi seal oli suur vahe, sest Alicia oli kakskümmend kaheksa ja väga ilus, vanatädi Cheryl polnud üldsegi sugulane ja pealegi oli ta surnud.
„Pole aimugi,” tunnistas Harper. „Paari aasta eest küsis ta, kas ma võtaksin ta koerad, aga ma väljendusin väga selgelt, et see ei tule kõne allagi.”
Vanatädi Cheryl oli elu jooksul nii mõndagi korda saatnud. Ta oli olnud Teise maailmasõja ajal meditsiiniõde ja siis oli temast saanud spioon. Pärast seda reisis ta mööda maailma ringi, tal oli palju armukesi ning üldiselt elas ta sellist elu, mis oleks teised inimesed ära kurnanud. Viimased kümmekond aastat oli ta valitsusele koeri välja õpetanud. Harper oli päris kindel, et need koerad oleks võimelised välja saatma tuumarakette. Lisaks sellele olid need koerad tohutult suured ja pisut hirmutava väljanägemisega dobermannid, keda Harper ei tahtnud mingil juhul oma koju.
„Nii et ei mingeid ehteid? Ei mingit vanaaegset hõbedast teeserviisi?”
„Vanatädi Cheryl polnud vanaaegsete teeserviiside tüüp.”
„Kahju.”
Ent nad mõlemad teadsid, et see ei ole tõsi.
„Mina ei oota midagi. Ta ei olnud ju minu, vaid Terence’i tädi.”
„Aga te olite nii lähedased.”
See oli öeldud pisut põlglikult, kuid Harper ei pööranud sellele tähelepanu.
„Olime jah. Ta oli väga kena inimene ja mul on kahju, et teda ei ole enam.” Vanatädi Cheryl oli teda ikka innustanud oma elult rohkem nõudma kui üksnes perekonna eest hoolitsemine. Kui Becca hakkas käima lasteaias, oli Cheryl pakkunud, et maksab Harperi kolledžimaksu.
Harper oli aga olnud idioot ja sellest keeldunud. Miks ta peaks jätma oma perekonna selle nimel, et teha midagi nii jaburat nagu kolledžisse minek? Tema ei pea ju üksi elama ega iseennast ja oma tütart ülal pidama.
Pärast lahutust oli Harperil tahtmine öelda vanatädi Cherylile, kui väga ta tema pakkumist hindas, kuigi ei olnud seda vastu võtnud. Aga selleks ajaks olid asjad sellises seisus, et ta sõnad oleks kõlanud pigem almuse palumisena, ning ta ei lausunud sõnagi. Nüüd aga polnud enam võimalik midagi öelda.
Ta kahetses seda kogu südamest.
HARPER kuulis koputust, kuid enne kui ta jõudis ust avama minna, kostis tuttav „Mina olen!”
„Köögis!” hüüdis ta, tõstes ettevaatlikult kuumad lasanjeplaadid vormi. Ta pühkis käed kuivaks ja võttis kausi – loomulikult enda tehtud – tomatikastmega ning lusika.
Ta tõstis pilgu, kui Lucas kööki astus, kuid jätkas toimetamist. Pole vähimatki mõtet vahtida seda, mida ta kunagi ei saa. Kuigi tegelikult ta ju ei tahtnud Lucast.
Jah, see mees nägi välja jaburalt hea. Ta oli pikka kasvu ja heas vormis ning temast õhkus enesekindlust, mis mõjus vaat et uhkeldavalt. Lucas oli viiekümnene, seega temast vanem, ja ootamatult heasüdamlik. Kuigi ta oli alatasa jalus, ei häirinud ta Harperit, ning iga kord õhtusöögile jäädes – seda tuli ette üllatavalt sageli – tõi ta kaasa väikese kingituse.
Lucas seisis teisel pool köögisaart ja uuris toiduaineid, mis Harper oli välja tõstnud.