Õed nagu meie. Mischief Bay, 4. raamat. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.
„Olen veendunud, et me saame omavahel läbi.”
Pealegi võimaldaks see, kui majas elab veel keegi, viia ta mõtted lähenevalt sünnituselt eemale. Kuigi Kitile ta seda ei tunnistanud.
„Sa oled väga suuremeelne,” märkis Kit.
„Ei ole. Ashton meeldib mulle.”
„Pean silmas seda, et meie tasume osa tema õpingute maksumusest.”
Ashton oli saanud stipendiumi, mis kattis ta õpingud, muud aga mitte. Kiti ja Stacey kanda jäid eluasemekulud ja kõik muu vajalik.
„Minu sissetulek on hea ja majal pole laenu. Meil on Joule’i kolledžifondi jaoks raha kõrvale pandud. On igati loomulik Ashtonit aidata.” Kui ta teeb küllalt heategusid, ei pane universum vast tähele, et ta ei tunne oma tütre vastu mingit huvi.
Kit suudles teda. „Sinust paremat naist pole olemas.”
„Kui see vaid oleks nii.”
Nad väljusid autost ja sammusid ukse poole. Stacey seisatas, et uurida kõnniteele tehtud jänkujälgi, ning tundis, kui küündimatu ta on.
Tema ei saaks niisuguse asjaga iial hakkama, mõtles ta, üritades seejuures mitte paanikasse minna. Tal ei tuleks selline asi pähegi, rääkimata sellest, et tulla mõttele, kuidas seda ellu viia. Jah, Kit jääb lapsega koju, aga ikkagi – temal polnud neist asjadest vähimatki aimu.
Harper avas naeratades ukse. „No tere!” Ta jooksis trepist alla ja kallistas õde ning seejärel Kiti. „Loodetavasti on teil kõhud tühjad. Tegin lasanjet.”
Sellepärast, et see on Becca lemmiksöök, mõtles Stacey automaatselt. Harper tegi pidevalt sedasorti asju. Ta hoolitses elu pisiasjade eest – mida Stacey ei pannud õieti tähelegi.
Nad astusid sisse. Hallist nägi Stacey kaetud lauda, lauakaunistusi ja kristallklaase. Ta mõtles oma lihtsatele nõudele ning tal tuli nutt peale.
„Tulge,” kutsus Harper neid kööki juhtides. „Katsetan üht netist leitud uut taimeteed. See pidavat olema rasedatele väga hea. Toetab nii beebit kui ka ema.” Ta saatis Kitile naeratuse. „Sinu jaoks on mul õlut.”
„Sina oled minu lemmikkäli,” kinnitas Kit.
Harper puhkes naerma. „Selles pole kahtlustki.”
Stacey vaatas, kuidas Harper valas tee kruusi. „Räägin täna emale.”
Harper pööritas silmi. „Mhmh. Kindla peale. Tavaliselt olen ma kade, et sina oled minust ilusam ja targem, aga praegu küll mitte – sinul on omad probleemid. Soovitan sul oodata, kuni Joule on sündinud, ja anda ta emale sülle. Siis peaks see talle kohale jõudma.”
Kit võttis külmikust õllepudeli. „Mina rääkisin talle sama.”
Köögi välisuks avanes ja Bunny astus kööki. „Teie siin,” ütles ta Staceyle ja Kitile naeratades. „Miks minule sellest ei räägitud?”
Ta kallistas Staceyt ja Kiti ning vaatas köögis ringi. „Kas ma saan sind kuidagi aidata?” küsis ta Harperilt.
„Tänan. Kõik on kontrolli all.”
Stacey rüüpas teed. Harperi käes näisid kõik kodutööd lausa lendavat. Tema maja oli pühadeks alati ehitud ja alati puhas ja korras.
Bunny võttis teekruusi ja istus leti äärde pukile. Ta vaatas Staceyle otsa. „Mis uudist?”
Köögis võttis maad vaikus. Stacey tundis, kuidas nii abikaasa kui ka õde vahivad teda ja ootavad, mida ta nüüd teeb.
Ta mõistis, et peab emale lapsest rääkima. Kui vaid ema saaks aru. Aga Bunny ei saaks. Ta ei kiitnud heaks, et Stacey jättis pärast abiellumist oma perekonnanime, et ta käis endiselt täiskohaga tööl, et töö oli alati olnud ta elus kõige olulisemal kohal – vähemalt seni, kui ta kohtus Kitiga.
Stacey hingas sügavalt sisse ja avas suu. „Ema, ma...”
„Kop-kop!” kostis eest hallist. Harper pomises Staceyst möödudes: „Nii-öelda päästev koolikell. Ei oskagi kohe öelda, kas sul veab või ei vea üldse.”
„Sama siin.”
Harperi klient Lucas astus kööki koos pikka kasvu kõhna punapäise tüdrukuga. Tüdruk näis olevat kakskümmend või kakskümmend üks. Tal oli käes suur kangaga kaetud karp, mille ta ulatas Harperile.
„Lucas ütles, et see on sinule.”
„Kui ilus!” tänas Harper karpi lauale pannes. „Kust sa selle leidsid?”
„Etsyst,” ütles Lucas Bunnyle lillekimpu ulatades. „Tere, Bunny!”
Ema volksutas Lucasele naeratades silmi. „Tere, Lucas!” Ta pöördus Lucase kaaslase poole. „Ja sina oled?”
„Hurmaa,” vastas Harper naeratades.
„Oh taevakene.” Bunny surus huuled kokku. „Väga ebatavaline nimi.”
„On ju? Mu õe nimi on Kumkvaat.”
„Ei kujuta kohe ettegi, mida teie vanemad võisid mõelda.” Bunny saatis talle ebasiira naeratuse. „Panen lilled vette.”
Tänu Lucasele ja Hurmaale sai Stacey end lõdvaks lasta. Nüüd ei tulnud emale tõe rääkimine kõne allagi. Vast pärast õhtusööki, kui Lucas ja ta kaaslanna on lahkunud.
Stacey sättis end baaripukil sisse ja valmistus jälgima Lucase, Harperi ja Bunny vahelist suhtlust.
Harper tõi külalistele joogid. Lucas võttis õlle ja Hurmaa tahtis proovida taimeteed. Stacey kahtles, kas ta on üldse nii vana, et võib alkoholi juua. Bunny õiendas lilledega, pidades ise kõik see aeg silmas Lucase kaaslast.
Mõneti oli Bunny dilemmat huvitav jälgida. Ta ei kiitnud Lucase noori sõbratare heaks, kuid Lucas oli mees ja seega oli temal alati õigus. Stacey ei saanud aru, miks küll Lucas käib endast nii palju nooremate naistega. Ta oli kütkestav ja intelligentne mees ja tal oli vastutusrikas töö. Võiks arvata, et ta tunneb end mugavamalt naistega, kes on temaga ühevanused, tema aga eelistas ilmselgelt noori ja ilusaid, kuid ajudeta naisi.
Kiti teooria kohaselt oli põhjuseks mingi trauma. Stacey oli Harperilt küsinud, aga õde ei osanud selle kohta midagi kosta.
Lucas võttis Stacey kõrval istet ja kummardus talle lähemale. „Sa pole siis ikka veel südant puistanud?” küsis ta vaikselt.
„Kust sina seda tead?”
„Keegi ei karju ja Bunny pole minestamas. Kas tahad, et ma räägin talle ise? Mina ei karda teda.”
„Mina samuti mitte.”
Lucas kergitas kulme.
„Okei, mitte just nii väga.”
Lucas tegi talle silma, mille peale Stacey puhkes naerma.
Harper võttis teksataskust mobiiltelefoni ja heitis pilgu ekraanile. „Becca,” ütles ta kergendatult. „Jõuavad kohe kohale.”
Kõik läksid maja ette. Kit haaras Staceyl käest ja surus ta sõrmi. Stacey vaatas ohates talle otsa.
„Tean,” ütles ta mehele.
„Küll sa nii kaugele ka jõuad.”
Stacey lootis, et mehel on õigus.
Nad üritasid õue minnes mitte jänesejälgede peale astuda. Maja ette keeras suur must BMW. Stacey märkas, et roolis polnud mitte Terence, vaid ta kallim, mis oli ebatavaline, aga mitte nii ootamatu kui kolm kohutavalt suurt koera Becca kõrval tagumisel istmel.
Auto jäi seisma ja Terence peaaegu et kukkus kõrvalistmelt välja. Ta nägu oli punane, silmad sisuliselt kinni paistetanud ja ta läkastas ja köhis. Ta sõbratar Alicia väljus pead vangutades autost.
„Tundub, et tal on tõesti koeraallergia?”