Jõemaja. Swifti jõeorg, 8. raamat. Carla NeggersЧитать онлайн книгу.
ja jõudis talle järele, enne kui ta sai keerata teele, mis viis ta maja poole. Mark oli pruunide juuste, siniste silmadega ja vilajas, rõivastatud polosärki ja khakipükstesse. Tal ja ta nooremal vennal oli teineteisega tugev sarnasus, kuid Gabe’i silmad olid sügavamad meresinised ja kehaehitus loomupäraselt lihaselisem.
„Hei, Felicity,“ ütles Mark. „Ma jõudsin kohtumistelt Worcesteris just tagasi. Kas Kylie rääkis sulle Gabe’ist?“
„Jah, ta rääkis.“
„Suurepärane. Loodan, et see ei ole probleem.“
„Ei mingit probleemi. Andis ta sulle eelarve?“
„Mina kulutaksin nii palju kui tarvis, et pidu tore tuleks, ja ulataksin talle arve. Sa tunned oma tööd.“
„Saab tehtud.“ Felicity kõhkles, aga otsustas siiski teda näriva küsimuse esitada. „Kas Gabe teab, et ma ostsin selle jõeäärse maja?“
„Ma võisin mainida. Ta teab, et ma müüsin selle ära.“
Mitte just päris sama, kuid Felicity ei hakanud seda teemat jätkama. Ta viipas tee poole. „Pean minema hakkama.“
„Tulid sa jalgsi? Vajad küüti? Ma võin su ära visata.“
„Täna on jalutamiseks suurepärane päev.“
Mark ei paistnud veendunud olevat, ent jättis lihtsalt nägemiseni ja läks oma kontorisse tagasi.
Felicity tõi kuuldavale ohke ja läks üle parkimisplatsi tee poole. Ta oli teadnud, et Gabe’i nimi kerkib esile, kui ta nüüd Knights Bridge’is elab, ja ta ootas, et võib mingis punktis temaga kokku sattuda. Gabe oli eelmises septembris olnud Marki ja Jessi pulmas. Felicity oli ka kutsutud, aga ta oli olnud tol nädalalõpul teel suurele konverentsile, tema viimasele enne lahkumisavalduse andmist. Ta kahtles, kas ta oleks isegi ilma selle põhjuseta läinud. Ta polnud tahtnud riskida, et mistahes lahendamata, ammu mahamaetud emotsioonid pinnale kerkiksid. Marki laulatus poleks olnud õige aeg ega koht tema ja Gabe’i jällenägemise jaoks.
Ettevõtluslaager polnud samuti õige aeg ega koht, aga siin polnud midagi parata.
Felicity jõudis kitsasse jõekääru ning ületas punaseks värvitud ja katusega kaetud silla, mille silt märkis, et see oli ehitatud aastal 1845. Ta astus sillalt ühesuunalisele sillutatud teele, mis lookles esialgu läbi avatud aasade ja seejärel jõe poole. See tuli silmusena jõeäärsele teele tagasi, kuid Felicity maja asus jõekäärus okaspuude, tammede, vahtrate ja kaskede vahel metsaga kaetud järsu jõekalda serval. Selle stiil oli kaasaegne, kuid maastikuga kokku sulanud, mis oli Mark Flanagani töö tunnus. Ta oli selle maja disaininud ja ehitanud kaks aastat tagasi maatükile, mille tema isapoolne vanaisa oli ostnud aastakümneid tagasi laagripaigaks. Mark oli siin lühikest aega elanud, kuid tema ja Jessica olid valinud linnas ühe vana maja taastamise.
Felicity keeras ära sõiduteelt, mis viis eemal asuvasse garaaži. Arvestades koha seost Flanaganidega, oli ta kaks korda mõtelnud, enne kui ta oli maja vaadanud. Siis oli ta rohkem kui kaks korda mõtelnud, enne kui oli teinud pakkumise.
Ja nüüd oli ta siin.
Ta oli üles kasvanud vaikses elamupiirkonnas keskkooli lähedal, kuid ta oli armastanud jalgrattal sõita välja piki jõge. Tema vanemad elasid ikka veel linnas, ent olid praegu oma sõpradel Virginias külas. Nad olid aasta tagasi pensionile jäänud. Isa oli olnud kohaliku panga direktor ja ema linnavalitsuse pearaamatupidaja. Nad olid oma tööd armastanud ja nüüd armastasid nad oma pensionipõlve. Felicity vanem vend – tema ainus vend – oli järgnenud nende isale pangandusse ja elas Amhersti lähedal koos oma naise, haigla administraatori, ja nende kahe väikese lapsega. Lapsed – poiss ja tüdruk – armastasid külastada oma tädi Felicityt ja pääseda tema varudekappi. Kleebised, paelad, õhupallid, vimplid, markerid, värvid, värvipliiatsid, igasuguses paksuses ja suuruses paberid. Laste taevas. Lõpuks pidi ta paika panema mõned reeglid, kui nad olid tema maja ükskord üleliia kaunistanud.
Tema vanemad polnud Gabe’i kunagi usaldanud. Mitte et nad seda otseselt välja oleksid öelnud. See polnud nende stiil, aga Felicity oli osav ridade vahelt lugema. „Motiveeritud, ambitsioonikas, mitte veel valmis rahunema.“ Need ja paljud samasugused kommentaarid olid olnud kood „hoia eemale“ jaoks.
Kui ta vaid oleks kuulanud.
Rahutu ja tujutuse äärel, läks Felicity eesuksest mööda ja suundus trepist üles tagaterrassile. Jõevaated, üle kivide voolava vee heli ja potentsiaal mitmesuguste aedade jaoks olid talle selle maja ostmise põhjuseks. Sellisteks päevadeks nagu täna oli see täiuslik. Selle ajalugu oli lihtsalt osa tehingust. Ta oli maja ostmisel kaalunud kõiki poolt- ja vastuargumente. Poolt oli palju. Mugavus, suurus, hind, kvaliteet, maastik, plaan, lähedus sõpradele ja perekonnale. Ainus tõsine tagasilöök: tema enda ajalugu selle valdusega.
Gabe.
Ta istus oma nelinurkse puitlaua äärde, mida varjutasid tamm, tsuuga ja valge mänd maja taga jõe kohal. Inimesed ütlesid tihti, et Knights Bridge’il on koha tunne, kus aeg on peatunud. Pärast oma kodulinna tagasikolimist tundis Felicity mõnikord, nagu oleks aeg tema jaoks tagasi läinud, aga ta lootis, et see läheb üle, kui ta lõpetab kujundamise ja teeb selle koha täielikult enda omaks. Gabe’i ootamatu ilmumine ettevõtluslaagrisse ei tulnud kasuks. Ta suudab olla siiski professionaal. Nad ei olnud enam teismelised. Nad ei olnud isegi sõbrad.
Täna oli kolmapäev ja ettevõtluslaager toimub laupäeval.
See saab tehtud ja lõpetatud kiiresti ning Gabe on läinud kuhu tahes, kuhu ta oma kübara neil päevil riputab.
Tundes end rahulikumana, kuulas Felicity lehtede sahinat kerges tuules, mis segas suvise õhtupooliku liikumatust. Kogu keskkooli jooksul olid tema ja Gabe jõekääru tema vanaisa laagripaika tulnud, et hiilida nende isiklikku ujumiskohta jõevõrendikus, mängida lõkke ääres kaarte, kohtuda sõpradega. Nad olid samas klassis, kuid oktoobris sündinud lapsena oli Gabe temast peaaegu aasta vanem.
Nad olid olnud lähedased. Head sõbrad. Pärast keskkooli oli Gabe olnud suurte ambitsioonidega tõrges kolledžiõpilane. Felicity oli olnud hea õpilane, kel polnud pärast lõpetamist mingit tõelist fookust. Ta arvestas, et saab kraadi finantsalal. Midagi taolist. Ta oli pannud palju energiat Gabe’i julgustamisse.
Nüüd näris ta oma alahuult, tõugates tagasi mälestustetulva, mille oli käivitanud uudis Gabe’i peatsest naasmisest linna.
Eriti üks mälestus ööst, mis oli olnud üsna samasugune nagu eelmine öö. Soe, vaikne, tähine. Tema ja Gabe olid süüdanud lõkke välikaminas, ainsas ehitises toonases Flanagani jõeäärses laagripaigas. Nad polnud vajanud tulekuumust. Leegid olid üksnes atmosfääriks, luues ainult teda ja Gabe’i ümbritseva kuma, kui nad olid omaenese väikeses maailmas. Nad olid valmistunud astuma eraldi kolledžitesse teineteisest sadu miile eemal, täis segatud emotsioone sellest, mis neid ees ootas. Hirm, ebakindlus, vaimustus, otsustavus. Nad mõlemad olid sel ööl pulbitsenud. Kumbki neist polnud elanud kusagil mujal kui Knights Bridge’is. Milline on elu väljaspool nende väikest linna?
„Me jääme sõpradeks,“ oli Felicity öelnud poolenisti iseendale. „Me jääme alati sõpradeks, jääme ju, Gabe?“
„Alati, Felicity. Alati.“
Gabe polnud kõhelnud. Felicity oli teda uskunud, oli pidanud kuulma – tahtnud kuulda – neid sõnu.
Hiljem, kui tuli oli hääbumas ja tähed särasid pea kohal, olid nad lasknud end minema kanda.
Felicity hingas pikalt välja. See oli olnud metsik öö. Ilma mingi kahtluseta. Ta mõtles, kas Gabe üldse mäletas seda.
Ta ajab selle nüüd peast välja. Tema elu Knights Bridge’is oli hea. Lõbus, energiat andev, toimekas. See oli hoopis erinev kohast, kus ta mõtles end lõpetavat, kui oli läinud kolledžisse New Yorgi põhjaosas, ja võibolla polnud see koht, mida ta sõbrad ja perekond ja kes tahes teistest olid oodanud.
Ei mingit võibolla. See polnud kindlasti koht, mida kes