Tingimustega abielu. Esimene raamat. Debbie MacomberЧитать онлайн книгу.
ideaalne paarike, rüübates šampanjat ja arutledes pereringis pulmakuupäevade üle.
Rich kihistas naerda. „Kui juba see sind üllatab, siis oota, kuni kuuled veel seda. Kui Christy Jamesiga kihlus, oli ta juba Codyga abielus.“
Jamie oli šokeeritud. Ta ei tundnud Richi noorimat õde eriti hästi, kuid poleks iial arvanud, et Christy midagi nii alatut teeks. „Ma olen tõesti üllatunud.“
„Seal olid mingid leevendavad asjaolud ja asi pole üldse nii halb, nagu see kõlab, aga Christy on lihtsalt järjekordne näide sellest, kui muutliku meelega võivad naised olla.“
„Naised?“ vaidles Jamie vastu. „Hoopis mehed on oma mitteusaldusväärsuse poolest tuntud, see on alati nii olnud.“
Näis, nagu oleks Rich tahtnud sellele vastu vaielda. Ta ajas selja sirgu ja avas suu, kuid raputas siis pead. Ta ohkas ja jõi oma kohvi lõpuni. „Ma olen hakanud mõtlema, et pühendumus ei tähenda tänapäeval enam midagi.“
„Ei tahaks nii küüniline olla, aga olen nõus.“
Rich tõusis püsti ja viis oma tassi kraanikaussi. „Saad sa nüüd magama jääda?“
Jamie noogutas, ehkki polnud selles veendunud. Ta oli juba niigi palju Richi aega raisanud ega tahtnud teda kauem kinni hoida.
„Valevorst,“ sosistas mees vaikselt.
Jamie naeratas ja tõusis samuti. Rich embas teda ja ta toetas oma pea mehe õlale. Nii mõnus oli hoitud olla. Rich lohutas teda armastava sõbra kombel, sellise, kes tõesti hoolis temast ilma romantiliste mehe-naisevaheliste probleemideta.
„Sa saad sellest üle.“
„Ma tean,“ sosistas Jamie. Kuid enne Richiga rääkimist ta selles nii kindel polnud. Milline õnn, et tal selline sõber oli. „Me mõlemad saame,“ lisas ta.
Rich ohkas sügavalt. „Kas sa ei soovi, et elu oleks praegu sama lihtne nagu keskkoolis?“
See märkus sundis Jamie peatuma. „Ei,“ vastas ta lõpuks, puhkedes naerma. „Ma olin siis nii häbelik.“
„Häbelik?“ vaidles Rich vastu, tõmbudes piisavalt eemale, et talle küsivalt otsa vaadata. „Sa olid paljutki, Jamie Warren, kuid häbelik küll mitte.“
„Võib-olla sinuga mitte.“
„Oleksid võinud olla, siis ehk oleksid vastu vaidlemata mu sõna kuulanud.“
„Sa oled ikka veel pahane selle pärast, et ma ei kasutanud spordilehel sinu fotot, mis? Meie keskkooliajast on möödas kolmteist aastat ja sa pole mulle ikka veel andeks andnud, et kasutasin hoopis Josh McGinnesi pilti.“
Rich kihistas naerda. „Ma võiksin ju pahane olla, aga jätan mineviku seljataha.“
„Hea kuulda.“ Jamie juhatas mehe oma korteriukseni. „Aga päriselt, ma olen tõesti tänulik, et sa tulid.“
„Kas helistad, kui mind vajad?“
Jamie noogutas. Kõige hullem oli möödas. Nüüd korjab ta killud kokku ja alustab uuesti, ehkki veidi vähem usaldades ja palju ettevaatlikum olles.
KAKS kuud hiljem istus Rich oma Boeingu kontori kabinetis, kui ta silme ette kerkis Jamie Warreni pisarais nägu. Oli tunne, nagu oleks see vestlus toimunud alles eile, ehkki nad olid puhkuse ajal kaks või kolm korda rääkinud ning naisega tundus kõik korras olevat. Ta kõlas koguni rõõmsameelselt. Igatahes palju paremas meeleolus kui Rich.
Jamie ei üritanud tema ees teeselda. Tony oli talle palju haiget teinud. Nagu Jamie jutust aru võis saada, oli mees üritanud nende kihlust jätkata, kuid naine oli selle mõtte pikema jututa kõrvale heitnud. Richile oli selge, et Tony Sanchez ei tundnud Jamie Warrenit. See naine oli kangekaelsem kui eesel. Kui ta oli juba midagi pähe võtnud, siis nii see jäigi. Oojaa, ta jättis endast küll vagura ja pingevaba mulje, kuid Rich oli paar korda ta kangekaelsemat poolt näinud ja oma õppetunni kätte saanud.
Richi häiris, et Jamie polnud abielus. Naine oli alati lapsi armastanud ja ta oli arvanud, et nüüdseks on Jamiel neid terve trobikond.
Ta taipas, et suurem osa mehi möödus Jamiest, ilma et oleks talle teist pilku heitnud. See häiris teda veelgi enam.
Probleem, ehkki see polnud Richi arvates päris õige sõna, seisnes selles, et Jamie polnud just iluduskuninganna välimusega. Ta polnud ka labane ega inetu. Kuid ta oli lihtsalt tavaline, kui vastumeelne selle tunnistamine Richile ka polnud. Tavaliselt oli igas naises üks või kaks asja, mis silma torkasid. Veatu nägu. Lopsakad läikivad juuksed, mis olid blondid, kuldsed või mustad... Jamie aga polnud blond ega brünett, vaid midagi vahepealset. Ning ta juuksed polnud pikad, ehkki lühikesed samuti mitte. Mõnel naisel olid silmad, mis lausa tungisid mehe hinge. Jamiel olid pruunid silmad. Tavalised pruunid silmad. Mitte tumedad ja võrgutavad ega midagi sellist, vaid lihtsalt pruunid. Kenad, kuid keskpärased.
Jamie oli umbes 1,65 meetri pikkune ja saledamapoolne. Kui Rich nüüd selle üle järele mõtles, märkas ta, et naine polnud eriti kurvikas. Ei puusadest ega kindlasti mitte rindadest. Muidugi võis ta eksida, sest ta polnud Jamiet sellise pilguga vaadanud... Kui aus olla, oli ta naises vaid sõpra näinud.
Jamiel polnud keha, mis oleks mägesid liigutanud. Asi oli selles, et ühel naisel võis ju olla tavaline nägu, ent kui ta oli kurvikas, armusid mehed temasse ülepeakaela ära. Richile ei meeldinud oma suguvendade kohta midagi nii madalat tunnistada, kuid nii see oli.
Vaid vähesed võtsid vaevaks näha Jamie sooja südant ja suuremeelset hinge. Rich polnud kunagi varem teist nii lahket naist näinud. See, mida Jamie oli häbelikkuse kohta öelnud, vastas tõele, ehkki Rich oli seda eitanud. Ometi oli naises südikust ja sisu. Piisavalt, et talle vastu hakata, mis polnud sugugi lihtne.
Rich tõukas end lauast eemale ja tõusis püsti. Ta sammus otsustavalt läbi koridori.
„Bill,“ ütles ta, astudes oma sõbra kabinetti. „On sul hetk aega?“
„Mis toimub?“
Rich polnud kunagi varem kosjasobitajat mänginud ega teadnud, kust alustada. „Ma tahan, et sa tutvuksid kellegagi.“
„Oh!“ Bill ei paistnud vaimustusse sattuvat.
„Ühe mu sõbrannaga.“
„Lesk või lahutatud?“
„Vallaline.“
Billi kulmud kerkisid ta hõreneva juuksepiirini. „Sa tahad öelda, et müürililleke.“
Richile ei meeldinud Jamiest nii mõelda, kuid praegu polnud õige aeg vaidlemiseks. „Me käisime koos keskkoolis.“
„Keskkoolis? Kui vana ta on?“
„Kolmkümmend üks.“ Jamie sünnipäev oli aprillis. Nende mõlema sünnipäevad olid aprillis ning Jamie oli varmas talle meelde tuletama, et on temast tervelt nädal aega vanem.
„Ta pole veel abielus olnud?“ küsis Bill, hääl kahtlustavaks muutumas. „Mis tal viga on?“
„Mitte midagi. Ta on üks toredamaid inimesi, keda oled kohanud.“
Bill sirutas käe oma dokumendisahtlisse, võttis sealt kausta ja avas selle. „Ma ei oska sulle isegi öelda, kui palju kordi on sõbrad...“ ta peatus ja tõstis pilgu, „head sõbrad mind kellegagi kokku sokutanud. Nad väidavad alati, et tegemist on kõige toredama neiuga, kellega iial kohtunud oled. Tänan, kuid ei, Rich!“
„Tänan, kuid ei? Sa pole veel tema kohta õieti midagi kuulnudki.“
„Piisavalt.“
„Mis sul viga on?“ Richil oli raske oma ärritust varjata. Bill oli kolmekümne viie aastane ja kümne kilogrammi võrra ülekaalus, rääkimata ta hõrenevast juuksepiirist. Kui aus olla, ei leidnud ta, et sõbral oli õigust nii neetult valiv olla.
„Mul ei ole mitte midagi viga.“
„Ma