Pimenägemine. (Enamasti) Varjatud viisid, kuidas turundus meie aju ümber kujundab. Matt A. Johnson, Prince GhumanЧитать онлайн книгу.

      Pimenägemise jõud

2010. aastal hämmastas akadeemilist maailma üks katseseeria. Katseisik T. N. läbis 13-meetrise kaste, kappe ja toole täis kuhjatud koridori ühtegi eset puudutamata.1 Kõlab üsna lihtsalt? Asi on selles, et T. N. on pime. Ta kuulub haruldaste inimeste hulka, kellel on võime, mida neuroteadlased nimetavad pimenägemiseks.

      Pimenägemisega inimesed ei näe, kuid töötlevad ikkagi visuaalset infot. Kui seada pimenägemisvõimega inimene arvuti ette ja vilgutada ekraanil hulka täppe – nagu teadlased ongi teinud –, kinnitab ta, et ei näe ei ekraani ega täppe. Kuid kui veenda teda piisava kannatlikkuse ja julgustamisega, et ta su meeleheaks huupi pakuks, on „huupi pakkumine“ vapustavalt täpne.

      Kuidas see võimalik on?

      Tuleb välja, et visuaalsete andmete töötlemine on keeruline ja kaasab mitut sammu aju erinevates piirkondades. Kui enamasti põhjustab pimesust silmade kahjustus või vigastus – mis tähendab, et visuaalne info ei jõua üldse ajju –, siis mõnikord, nagu näiteks T. N.-i puhul, on pimesuse põhjus kahjustus kusagil ajus. Teised ajupiirkonnad töötlevad silmade kaudu saabuvat visuaalset infot ikka edasi ja see võimaldab inimesel stiimulitele reageerida (näiteks takistuste ümbert ringi kõndida), hoolimata sellest, et ta ei töötle neid teadlikult.

      Teisisõnu jõuab ajju info, mille vastuvõtmisest inimene ei ole teadlik.

      Nõnda ei toimu ainult pimedatega. Me kõik töötleme kogu aeg infot, millest me teadlikud pole. Pimenägemine on ülimalt põnev aken sellesse, kuidas ajus tekib visuaalne teadlikkus; see on ka aken meie suhtesse tarbimismaailmaga.

      Kui pimenägemisvõimega inimene kõnnib takistusi täis koridoris, siis ta ei tea, miks ta iga kord objektini jõudes tunneb, et peaks minema paremalt või vasakult. Reaktsioon tekib intuitiivselt, väljastpoolt teadliku mõtlemise ulatust. Nõnda leiame meiegi tarbimismaailmas tee.

      Meie kui tarbijate otsuseid osta või mitte osta mõjutavad reklaamid, mida näeme kõikjal enda ümber, see, kuidas on paigutatud „Osta“ nupp veebilehel, pakendikujundus; ja seda sageli viisidel, mis jäävad väljapoole meie teadvust. Me ei mõista ilm­tingimata, miks tahame osta üht või teist sorti hambapastat; teame lihtsalt, et tahame.

      Siinkohal tulebki mängu see raamat. See paljastab tarbimismaailma plaani, selle ülesehituskoodi. Tootelogod, mida näed; kuulutused, millest uudisvoos mööda kerid; reklaamid, mis televiisorist sinusse imbuvad; rakendused, mida iga päev kasutad – need on vaid tarbimismaailma pealmine, kõige nähtavam kiht. Olemas on ka teine, sügavam kiht, mis on hoolega kujundatud kasutama ära aju kummalist toimimist, mis mõjutab meid ilma meie teadmise või nõusolekuta.

      Pimenägemine, nagu T. N.-il, on neuropsühholoogiline seisund. Tahame sulle selle raamatuga anda teistlaadi pimenägemise: võime näha nähtamatut tarbimismaailmas. Tahame aidata näha kaugemale sellest, mis on trükitud reklaamitahvlile, et mõista, kuidas kujutis mõjutab aju ja miks see võib lõpuks viia sinnamaale,