Unelmate peig. Teine raamat. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.
mõtles hetke. „Pean lasteaias asjad ümber korraldama, aga loodetavasti saab sellega korda. Kas tahate, et ma elan siin või töötan üksnes päeval?“
„Elate siin. Maja on suur ja siin on mitu külalistetuba. Võite valida, mis meeldib, ja...“
Sasha tõstis käed ja viskas lusika käest. Lusikas seilas läbi õhu, kuid Cassie sai selle kätte. Ryan märkas ta vasakus käes sõrmust. Loomulikult. Lapsehoidmise probleemi lahendamine ei saanud ju nii lihtne olla.
„Kahtlen, kas teie abikaasa kiidab siin elamise heaks,“ ütles ta, üritades mitte paista nagu laps, kellel on jalgratas ära varastatud. „Ehk olete nõus hoidma Sashat päeval, kuni leian sellise hoidja, kes saab siin elada.“
Sasha hakkas nihelema ja Cassie aitas ta sülest maha ning silus siis seelikut. Ta kulm oli kipras. „Ma ei ole abielus.“
Ryan osutas ta vasakule käele. „Te kannate ju sõrmust.“
Cassie heitis pilgu sõrmele ja näitas kätt Ryanile. „See pole abielusõrmus, vaid tõotusesõrmus. See tähendab tõotust kihluda. Me oleme Joeliga juba aastaid käinud.“
Kuna naine tundus olevat vaid pisut üle kahekümne, kahtles Ryan, kas tegu on aastatega. Tõotusesõrmus. Sellisest asjast polnud ta kuulnudki. Ta uuris kitsast sõrmust lähemalt. Selles oli näha täket. „See on kriimustada saanud,“ märkis ta. „Kas olete selle millegi vastu ära löönud?“
„See pole kriim, vaid briljant.“ Cassie ohkas. „Noh, mitte päris kivi, vaid briljandikild.“
Ryan kummardus veelgi lähemale, võttis siis Cassie käe pihku, et briljandikildu lähemalt uurida. See nägi välja nagu tolmukübe, kuid kui kätt liigutada, siis peaaegu et helkis valguse käes. Näib, et Joel on üsna kokkuhoidlik.
„Väga kena,“ ütles ta.
„Tänan.“
Ryan lasi ta käe lahti ja ajas selja sirgu. „Ehk jätate mulle oma tööandja telefoninumbri, ma helistan talle. Ja siis helistan pärastpoole teile ja lepime homse suhtes kokku.“
Mees rääkis nii ametlikul toonil, mõtles Cassie, võideldes vajadusega käsi vastu reisi hõõruda. Ta sõrmed kirvendasid ikka veel mehe puudutusest. Ta ei tahtnud, et Ryan saaks aru, kui närvis ta oli. Õnneks ei kuulnud mees, kui kõvasti ta süda rinnus tagus, ega teadnud, et ta jalad värisesid nii, et põlved lausa kolksusid kokku.
Cassie polnud elu seeski sellist meest näinud. Arusaadavalt ei näinud ta päeva jooksul eriti palju mehi. Piinatud isad käisid lastel lasteaias järel. Siis oli veel kuller, aga uus kuller oli naine. Kui õemees ja Joel välja jätta, elas ta üldiselt naiste maailmas.
Ryan rääkis töötingimustest. Ta nimetas üsnagi hea palga, mis ületas kaugelt lasteaias teenitu, ning selgitas, et kuna töö on kõigest kaheks kuuks, ei kaasne sellega soodustustepaketti, kuigi ta saab maksta tervisekindlustuse eest.
Cassie üksnes noogutas, sest kuna tal kõris nööris, oli pisut raske rääkida. Ryan oli nii uskumatult elukogenud. Ta vennanaine Helen rääkis sageli Ryani ärist, tema nooruses saavutatud edust, sellest, kui edasipüüdlik ta oli. Ryanil oli kogu aeg liiga palju tegemist, et neile külla tulla – isegi siis, kui Sasha sündis. Ryan oli Johist noorem, kuid Cassiest vanem. Võib arvata, et kaheksa või üheksa aastat. Vähemalt oli tal nii palju ettenägelikkust, et panna selga parim suvekleit, kuigi on kahtlane, kas Ryan märkas üldse midagi peale tema oskuse Sasha eest hoolitseda.
„Sai vist kõik,“ ütles Ryan. „Kirjutage palun telefoninumbrid üles.“
Cassie tegi nagu palutud ja mõtles ise kogu aeg, et ei tohi vahtida. Tavaliselt polnud tal võõrastega probleeme, kuid Ryan oli teistsugune. Osalt oli põhjuseks see, et mees nägi nii hea välja. Tal oli tugev lõuajoon ja kaunid tahutud näojooned. Cassiel oli raske kiskuda pilku mehe tumerohelistelt silmadelt. Juba mälestusteenistusel oli tal olnud raske tasakaalu säilitada, kuid seal oli vähemalt inimesi, kes ta tähelepanu mujale viisid. Siin oli aga üksnes Sasha ja kaheaastasest polnud ju vastast sellisele unistustemehele.
Cassie pani oma telefoninumbri kirja ja andis paberi Ryanile. Ta mõistis, et käitub nagu esimest korda armunud kooliplika – aga võib-olla just sellepärast, et Ryan oligi tal esimene armumine. Ainus poiss, keda ta oli üldse märganud, oli ju Joel ja nemad on juba terve igaviku käinud.
„Helistan õhtul,“ ütles Ryan.
Cassie surus maha ohke. Võttes arvesse mehe kaunist nägu ja šokolaadina mahedat häält, võiks ta esineda televisioonis või filmides. Tema oli aga Bradleys ja Cassie asub tema juures tööle.
Sasha oli läinud elutuppa ja vaatas videot. „Lipsan vaikselt välja,“ ütles Cassie elutoa uksest möödudes. „Kui ma lähen talle head aega ütlema, võib ta nutma hakata.“
Ryan näis kergendust tundvat. „Kõige hullemad ongi pisarad.“
„Aga need mööduvad kiiresti ja siis on nägu naerul.“
Ryan polnud selles sugugi nii veendunud.
Uksele jõudes mõtles Cassie, kas riskida veel teise käepigistusega, kuid kuna esimene pani ta pea ringi käima, otsustas ta hoopis lehvitada. „Räägime hiljem,“ ütles ta trepist kähku alla minnes.
Veerand tundi hiljem sisenes ta samamoodi suure vana maja tagumisest uksest. Erinevalt Ryani venna kolme aasta eest ostetud majast oli see olnud nende pere käes sellest ajast saati, kui see üheksateistkümnenda sajandi lõpuks siia väikesesse Californias asuvasse Bradley linna ehitati.
Cassie läks tädi nägemata üles oma tuppa. Tavaliselt meeldis talle tädi Charityga rääkida, aga praegu tahtis ta üksi olla.
Oma tuppa jõudes istus ta paksu padjaga aknaalusele istmele. Majataguse korras aia nägemiseks oli liiga pime, kuid ta ei vahtinud aknast välja vaate pärast. Ta ei näinud pitskardinaid, mis sobisid kokku voodikattega, ega oma peegelpilti aknal. Tema nägi pikka kasvu laiaõlgset ja nägusat Ryan Lawfordi. Täiuslikku kangelast.
Ta hingas sügavalt sisse ja ohkas. Kui vaid Ryani-sugune tunneks temasuguse vastu huvi. See mõte tõi ta näole naeratuse. Ta võib küll olla perekonna romantiline unistaja, aga ta pole sugugi loll. Tema oli liiga noor, liiga vähe elu näinud, liiga tavaline. Sellised mehed armuvad modellidesse või vähemalt ilusatesse võluvatesse naistesse nagu ta õde Chloe. Pealegi on temal ju Joel. Kuigi on tore Ryanist unistada, mõistis ta, et see on pelgalt mäng. Ta armastab Joeli praegu sama palju nagu üheksa aasta eest esimesel kohtingul.
Aitab unistamisest, mõtles ta. Tuleks asjad kokku panna. On ju täpselt teada, mida Ryan kuuleb, kui soovitajatele helistab. Õigupoolest peaks helistama ülemusele ja ütlema talle, et ta võtab kaks kuud palgata puhkust. Tema ülemus Mary poleks sugugi üllatunud. Nad olid pärast Sasha vanemate surmast kuulmist Ryani olukorda mitu korda arutanud. Nad teadsid, et üksikul mehel on vaja väikelapsega harjumiseks abi. Just Mary soovitaski minna Cassiel Ryanit vaatama.
Cassie valis numbri ja puhkes naerma, kui Mary ütles, et Ryan oli talle juba helistanud. „Andsin sulle vapustava iseloomustuse,“ ütles Mary. „Ta ei lase sul mingi hinna eest lahkuda.“
„Selles ma küll kahtlen,“ tõdes Cassie.
Nad ajasid veel paar minutit juttu. Cassie võttis kapist kohvri. Ta kavatses mõned asjad hommikul kaasa võtta ja vajadusel teistele riietele järele tulla.
Riiulilt meigikotti võttes puutus ta käsi vastu lamedat karpi. Ta sai selle kätte, enne kui karp oleks maha kukkunud, ja läks sellega voodi juurde.
Tal polnud vaja karpi avada, et näha, mis seal sees on, kuid ta tõstis ikkagi kaane ja vahtis tuttavat elevandiluukarva öösärki. Öösärk oli ilus ja vanamoeline: pikkade varrukate ja kõrge kaelusega. Varrukaid ja kaelust ehtis pits. Ta silitas pehmet vana kangast. Kuus nädalat, mõtles ta. Veel kuus nädalat, kuni ta saab teada, kas legend ka tema puhul toimib.
Ta pani karbile uuesti kaane peale ja surus meeltest