Unelmate pruut. Esimene raamat. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.
vaimuhaigeid ole,“ mõtles ta tööleminekuks riideid valides.
Veerand tundi hiljem olid juuksed kuivad ja riided seljas. Ta läks kööki, et juua esimene kruus taastavat kohvi. Just siis, kui ta tahtis võtta kannu, pani Cassie väikese teleka mängima. Neil oli kombeks hommikust süües mõnd hommikuprogrammi vaadata.
Chloel oli ühes käes kann, teises kruus. Ja siis täitis toa tuttav hääl ja ta kangestus.
„Vääriskivide näitus on huvitav,“ ütles tema. „Aga ma ei saa võtta enda peale kogu au selle eest, et see siin ülikoolis üles pannakse. Sellise asja läbiviimiseks on vaja väga suurt komiteed.“
Chloe ihu tõmbus kananahale. Ta pani kohvikannu tagasi, et seda mitte maha pillata, ja asetas kruusi lauale. Siis pöördus ta väga aeglaselt teleka poole.
Kaamera oli suunatud hommikusaate krapsakale saatejuhile. Ja siis keeras kaamera paremale. Ekraanile ilmus meesterahvas. Nägus meesterahvas. Meesterahvas, keda Chloe polnud kuni käesoleva ööni elu seeski näinud. Kuid ta tundis seda meest. Ta tundis iga tolli mehe kehast. Ta oli seda meest puudutanud ja suudelnud, ta tundis selle mehe lõhna nii hästi, et oleks võinud ta ka kottpimedas üles leida.
„Mis te arvate, miks see nii on, et just teie teete suured avastused?“ küsis saatejuht.
Mees naeratas. Chloe tundis, kuidas ta süda rinnus võbeleb ning kogu ta keha lõi kirvendama. Ta ei pruugi tahta mäletada, kuid keha ei lase tal seda unustada.
Mees naeratas. „Ju on mul lihtsalt vedanud.“
Saatejuht peaaegu et ohkas. „Kahjuks on aeg otsas. Tuletan televaatajatele meelde, et Arizona Smith peab ülikoolis oma imelisest vääriskivileiust loenguid. On veel vabu kohti, kuid mitte palju. Vääriskivid on näitusel väljas kogu käesoleva kuu. Härra Smith, suur tänu meie saatesse tulemast.“
Chloe suu tuksles. Too naine peaaegu et kudrutas. Nii palju siis professionaalsusest, mõtles ta, keeldudes tunnistamast sisimas kõrvetavat kuumust, mida mõni oleks nimetanud vast armukadeduseks.
Nii et tema salapärasel mehel on siis ka nimi. Arizona Smith. Mis tähendab, et ta on olemas. Ta mõtles öösärgile, Bradley suguvõsa legendile, unenäole. Pagana pihta, see ei saa olla tõsi. See mees ei ole tema saatus. Ei saa olla. Ta ei tahtnud sellist saatust. Ta vältis suhteid.
See pole oluline, noomis ta end ägedalt. See mees on siin ehk kõigest nädala. Ma ei satu temaga kokkugi.
„Pean varakult tööle minema,“ ütles ta Cassiele.
„Kas sa siis kohvi ei tahagi?“
Chloe läks juba ukse poole. „Haaran tee pealt,“ hüüdis ta üle õla ja põgenes vabadusse.
Arizona Smith oli kõikjal, mõtles Chloe, juues kontori vastas kohvikus hommikukohvi. Tööle minnes nägi ta mehe pilti kolmel bussil ja neljal kuulutusetulbal. Isegi praegu vahtis mees talle otsa hooneesiselt stendilt – või vähemalt tema pilt. Selle mehe eest ei õnnestu kuskile põgeneda.
„Hinga sügavalt sisse,“ manitses ta end. Oluline on hingata. Ja liikuda. Kõik on korras seni, kuni mees teda kätte ei saa.
See kõik oli nii kohutavalt kummaline. Võib-olla nägi ta eelmistel päevadel mehe pilti ega pööranud sellele tähelepanu. Kuid see oli kuidagi ta ajusse talletunud ja ilmus sealt eelmisel ööl pinnale. Täiesti usutav seletus.
Kui vaid seks poleks nii hea olnud.
„Mina ei usu saatusesse,“ mõtles ta kohvikust lahkudes ja toimetusehoonesse sisenedes. Ajakirja toimetus oli teisel korrusel. Ta peatus vastuvõtus, et võtta talle jäetud sõnumid.
„Jerry tahab sind näha,“ teatas sekretär Paula. „Rääkis midagi eriülesandest.“
„Suurepärane.“ Just midagi sellist ongi vaja. Midagi, mis viiks ta mõtted teda ajutiselt tabanud hullumeelsuselt mujale.
Ta pani asjad lauale ja läks toimetaja kabinetti.
Bradley Today oli väike, kuid prestiižikas, kaks korda kuus ilmuv ajakiri. Chloe sai sinna koha pärast Berkeley ülikooli ajakirjandusteaduskonna lõpetamist. Tal oli plaan minna kunagi New Yorki, kus antakse välja suuri ajakirju, kuid praegu korjas ta kogemusi ja kogus avaldatud töid.
„Tahtsid mind näha, boss?“ ütles ta avatud klaasuksest sisse astudes.
„Jah, istu.“ Jerry osutas toolile teisel pool lauda.
Kell oli alles pool üheksa, kuid Jerry pikkade varrukatega särk oli juba kortsus ja lips viltu ees. Kui Jerry poleks kandnud täna teisi riideid, oleks võinud arvata, et ta on neis maganud.
„Lugu on nii,“ ütles Jerry kätt kaustavirna pistes. Ta võttis kaaned, heitis pilgu sildile, pistis selle tagasi ja võttis järgmise. „Nancy ootab last.“
Chloe noogutas. Nancy oli nende kogenumaid ajakirjanikke. „Ta on juba seitse kuud last oodanud.“
„Nagu ma ei teaks. Beebid. Kes neid küll vajab? Hea küll, aga ta väidab, et ei jõua enam minu jooksupoiss olla ja muudkui ringi lipata. Ta tahab kirjutada asju, mida saab teha kodukontoris istudes. Kas pole uskumatu?“
Jerry pahameel tõi Chloe näole naeratuse. „Vau! See on temast tõesti tundetu.“
„Just täpselt. Kas ta hoiatas mind ette? Eiiii. Tema helistab mulle eile õhtul koju ja teeb selle pommuudise teatavaks. Ja nüüd annan ma selle töö sinule. Õnn kaasa, lapsuke.“ Ja seda öeldes andis Jerry talle kausta.
Kausta puudutades tundis Chloe samasugust jahedat värinat nagu eelmisel õhtul öösärki selga pannes. Ta kuklakarvad tõusid püsti. Ta teadis täpselt, mida ta kaustast leiab, ja ta ei saa seda kuidagimoodi muuta. Ta pidi tunnistama, et see on paratamatu.
„Ta on siin umbes kolm nädalat,“ ütles Jerry. „Käi tal sabas. See ei tohiks raske olla. Tema on sellest portreeloost sama huvitatud kui meie. Hea reklaam ja kogu see muu jama. Õpi teda inimesena tundma. Kirjuta mulle väga hea lugu ja võib juhtuda, et see avab sulle võimaluse siit minema pääseda.“ Jerry vaatas talle otsa. „Suurem kirjastus või isegi leping raamatu kirjutamiseks. Tee seda õigesti, lapsuke. Selliseid võimalusi ei avane just eriti sageli. Nüüd aga kao siit. Mul on tegemist.“
Ja seda öeldes võttis Jerry heliseva telefoni ja unustas ilmselt, et Chloe oli üldse tema kabinetis käinud.
Chloe võttis ettevaatlikult kausta ja läks tagasi oma laua äärde. Ta ei tahtnud kausta avada. Kui ta küllalt kaua ootab, läheb see ehk ära. Soovunelmad, mõtles ta sügavalt sisse hingates. Ta tegi kausta lahti ja nägi meest. Mees seisis kaljuserval, toetus kaljueendile. Chloe tundis ära mehe riided, koha ja mehe enda. Ta teadis täpselt, et kohe nurga taga on koobas ja koopas on tuli ja õlgedest ase.
„See ei meeldi mulle,“ lausus ta sosinal. „See on liiga kummaline.“
„Need on siin,“ ütles Paula Chloe väikesesse ruumi tulles ja pani Chloe laua kõrvale toolile kaustahunniku.
„Mis need on?“
„Taustauuring. Kõik see värk, mis Nancy tolle Smithi kohta on leidnud. Ta ütles, et kui vajad abi, helista talle koju.“ Paula pilk langes fotole. „Vau! Väga kena mees. Just nagu too kutt filmides. Tead küll – Indiana Jones. Kuigi ta ei näe Harrison Fordi moodi välja. Ta on pikem. Aga, kui ta peaks minu voodi kõrvale tulema, ei ajaks ma teda ikkagi ära.“ Ta lehvitas ja oli läinud.
„Ilmselt minagi mitte,“ tõdes Chloe pahuralt. Nii palju siis saatuse eest põgenemisest. Kaheteistkümne tunni jooksul oli see võõras mees vallutanud ta alateadvuse ja nüüd ka töö. Mida küll teha?
Kuid sellele küsimusele oli Chloel vastus juba olemas. Sellise töö eest, mille Jerry talle äsja andis, oleks iga kogemusteta ajakirjanik valmis tegema ükskõik mida. Tõeline vedamine.
Või saatus, sosistas hääleke.
„Ma ei usu ka häälekestesse,“ pobises Chloe. „Nii et hakkan nüüd tööle.“
Ülejäänud päeva veetis ta Nancy