USA triloogia I: 42. laiuskraad. John Dos PassosЧитать онлайн книгу.
vana pealt kummis kohver seotud nööriga ähvardavalt kõikudes troska otsa, mille Fainy pidi Hodgeson Livery tallist kohale kutsuma. Milly nuttis. Isa ei lausunud sõnagi, vaid imes läitmata piipu. Onu Tim korraldas kõik asjad, viskas muudkui nalja, mille peale keegi ei naernud, võttis igal otsustaval hetkel taskust rullikeeratud rahapataka või jõi kulinal suure lonksu plaskust, mis oli tal samuti taskus. Milly muudkui nuttis ja nuttis. Fainy vahtis suurte kuivade silmadega troskast mööduvaid tuttavaid tänavaid, mis olid kõik korraga kummalised ja vildakad, vahtis punast silda, kärnas sindlitega maju, kus elasid poolakad, Smith’s and Smith’si nurgaapteeki… Billy Hogan tuli sealt parajasti välja, pakk närimiskummi peos. Tegi jälle poppi. Fainyl tekkis tahtmine talle hõigata, aga miski peatas ta… jalakate ja trammidega peatänav, poekvartalid Church Streeti nurga taga ja siis tuletõrjemaja. Fainy vaatas viimast korda pimedasse koopasse, kus lummavalt särasid tuletõrjeauto messingist ja vasest ümarused, edasi tulid pappfassaadid, mis kuulusid telliskividest põiki üle krundi ehitatud ja mitte teiste pühakodade kombel range näoga otse tänava poole vaatavatele esimesele kongregatsionalistide kirikule, Karmeli baptistide kirikule ja Püha Andrease episkopaalkirikule, seejärel kolm malmist hirvesokku ärimaja ees muruplatsil, ja elamud, igaühel oma murulapp, oma puust nikerdatud portikus ja oma hortensiapõõsas. Siis jäid majad väiksemaks ja murulapid kadusid, troska veeres mööda Simpsoni vilja- ja söödalaost, habemeajamistöökodade rivist, kõrtsidest ja söögimajadest, ning jaamas astusid nad kõik maha.
Jaama einelauas tellis onu Tim kõigile hommikusöögi. Ta kuivatas Milly pisarad, lasi Fainyl nuusata uude suurde taskurätikusse, millel oli alles hinnasilt nurgas, lasi neil vitsutada peekonit ja muna ning peale juua kohvi. Fainy polnud varem kohvi joonud ja mõte sellest, et ta istub nagu mees ja joob kohvi, andis talle päris hea enese-tunde. Millyle kohv ei maitsenud, ta ütles, et see on kibe. Nad jäeti einelauas tühjade taldrikute ja tühjade kohvitasside taha mõnda aega omapead, pikakaelalise ja kiitsaka kananäoga naisterahva nööp-silmade pilgu alla, mis neid leti tagant halvakspanevalt seiras. Siis saabus rong koletu mürinaga tšuhhpahh tšuhh… pahh ja jäi jaamas seisma. Nad tariti püsti, veeti üle perrooni ja läbi piibu-suitsuse vaguni ning enne, kui nad arugi said, oli rong juba liikvel ja Connecticuti talvepruun maastik kolises neist mööda.
Kaamerasilm (2)
me tõttame loksudes kopitanud kuuri järele haisvas tõllas nagu paadis Ta ütles muudkui Mida sa teeksid Lucy kui ma kutsuksin ühe neist oma lauda? Nad on väga kenad inimesed Lucy need värvilised inimesed ja Tal olid väikeses hõbekarbis küüslauguküüned ja hingeõhk lehkas rukkiviski järele kui ta kiirustas New Yorgi vagunitele
ja Naine ütles Oh jeerum ma loodan et me hiljaks ei jää ja Scott ootas piletitega ja me pidime 7. tänava depoos terve perrooni läbi jooksma ja kõik need pisikesed kahurid muudkui kukkusid Olympiast välja ja kõik kummardusid neid üles korjama ja konduktor Kõik pardale proua kiiresti proua
need olid pisikesed vasest kahurid ja helendasid päikese käes 7. tänava depoo perroonil ja Scott upitas meid kõiki üles ja rong sõitis ja vedurikell kõlises ja Scott pani sulle pihku väikese peotäie pisikesi vasest kahureid mis olid just nii suured et mahutada kõige väiksemat mõõtu punast ilutulestikuraketti Manila lahe lahingus ja ütles Siin on suurtükivägi Jack
ja Ta hoidis salongvagunis juttu üleval Oi Lucy kui inimkonna hüvanguks oleks vaja siis ma astuksin ette ja võtaksin kuuli rindu iga kell sina Jack ju ka eks? sina vagunisaatja ju ka? kes tõi parajasti mineraalvett ja Tal oli plasku pruunis reisipaunas kus initsiaalidega siidtaskurätid lõhnasid alatasa loorberivee järele
ja kui me jõudsime Havre de Grace’i Ta ütles Mäletad Lucy me sõitsime praamiga üle Susquehanna enne kui sild ehitati
ja üle Gunpowder Creeki ka
Mac
Rusked künkad, metsasalud, talumajad, lehmad, punane varss koplis tagant üles viskamas, lattaiad, rabaviirud.
„Noh, Tim, ma tunnen ennast nagu peksasaanud krants… Nii kaua, kui ma olen elanud, Tim, olen püüdnud teha õiget asja,“ korrutas isa käriseval häälel. „Ja mida neil nüüd mu kohta öelda oleks?“
„Jumala eest, mees, sul polnud ju midagi muud teha. Mida sindrit sa teha saad, kui raha pole ja tööd pole ja kõik need arstid ja surnumatjad ja üürileandjad tulevad oma arvetega ja sul on vaja kahte last üleval pidada?“
„Aga ma olen olnud tasane ja viisakas mees, ustav ja aina ebaõnnega koos sellest ajast peale, kui ma naise võtsin ja paigale jäin. Ja mida minust nüüd mõeldakse, kui ma niimoodi minema hiilin nagu peksasaanud krants?“
„John, usu mind, ma olen viimane, kes tahaks häbistada surnud inimest, minu oma lihast õde… Aga see pole sinu süü ega ole minu süü ka… see on vaesuse süü ja vaesus on süsteemi süü… Fenian, kuula nüüd hetkeks Tim O’Harat ja sina Milly ka, sest tüdruk peab neist asjadest teadma samapalju kui mees ja ükskord ometi elus räägib Tim O’Hara tõtt… Viga on süsteemis, mis ei anna inimesele tema töö vilja maitsta… Ainus inimene, kes kapitalismist mingit kasu saab, on suli, ja tema saab kiiresti miljonäriks… Aga ausad tööinimesed nagu John ja mina – meie võime töötada kas või sada aastat ega saa omale õiget kirsturahagi kokku.“
Akna taga keerles valge suits, mis raputas oma kurdudest välja puid ja telefoniposte, väikeseid vanamoelisi sindelkatusega maju, linnakesi ja trammivaguneid ning pikkade rividena vankreid nende ette rakendatud auravate hobustega.
„Ja kes maitseb meie töö vilju – neetud ärimehed, agendid, vahendajad, kes pole ise oma elus kunagi tootvat tööd teinud.“
Fainy silmad jälgivad telefonitraate, mis ripuvad kõrgel.
„Ega Chicago pole mingi paradiis, seda ma võin lubada, John, aga see on tööinimese musklile ja ajule praegu parem turg kui idarannik… Ja miks, kas sa küsisid, miks…? Nõudlus ja pakkumine, neil on Chicagos töölisi tarvis.“
„Tim, ma ütlen sulle, ma tunnen ennast nagu peksasaanud krants.“
„See on süsteemi pärast, John, selle kuramuse näruse süsteemi pärast.“
Vaguni järsk nõksatus äratas Fainy üles. Oli pime. Milly nuttis jälle. Fainy ei teadnud, kus nad on.
„Nonii, härrased,“ lausus onu Tim, „kohe jõuame vanasse armsasse New Yorki.“
Jaamas oli valge. See üllatas Fainyt, kes arvas, et öö oli juba kätte jõudnud. Nad jäeti Millyga pikaks ajaks ootesaali kohvri otsa istuma. Ootesaal oli ilmatu suur, täis võõra väljanägemisega inimesi, jubedaid nagu pildiraamatutes. Milly aina nuttis.
„Kuule, Milly. Ma annan sulle tou, kui sa vait ei jää.“
„Miks?“ halises Milly ja nuttis veel rohkem.
Fainy seisis temast võimalikult kaugel, et inimesed ei arvaks, nagu nad oleksid koos. Kui ta oli ise ka peaaegu nutma puhkemas, tulid isa ja onu Tim ning toimetasid neid ja kohvri restorani. Meeste hingeõhust hoovas tugevat värske viski haisu ja nende silmaümbrused paistsid väga eredad. Nad kõik istusid valge linaga kaetud laua taha ja üks osavõtlik valges kuues mustanahaline mees ulatas neile suure kaardi, mis oli kirjatähti täis trükitud.
„Sööme õige korralikult õhtust,“ ütles onu Tim, „olgu see või viimane asi, mida me siin maamunal teeme.“
„Neetud hinnad,“ ütles isa, „see on süsteemi viga.“
„Põrgusse see paavst,“ lausus onu Tim. „Me teeme sinust veel sotsiaaldemokraadi.“
Nad söötsid Fainyle praetud austreid, kana, jäätist ja kooki ning kui nad pidid kõik rongile jooksma, lõi talle külge kohutav piste. Nad istusid tavaliste istmetega reisivagunisse, mis haises kivisöe ja kaenlaaukude järele.
„Millal me voodisse läheme?“ hakkas Milly kiunuma.
„Me ei lähegi