Jumalatega võidu. Tähelepanuväärne lugu riskist. Peter L. BernsteinЧитать онлайн книгу.
selline arvusüsteem, mis oleks võimaldanud neil arvutada, selmet lihtsalt oma tegevuste tulemusi üles tähendada.19
Ma ei taha väita, et kreeklased üldse tõenäosuse olemusele ei mõelnud. Vanakreekakeelne sõna ɛɩкoς (eikos), mis tähendab usutavat või võimalikku, on samatähenduslik tänapäevase tõenäosuse mõistega: „midagi, mida võib teatud kindlusastmega oodata“. Sokrates defineerib sõna ɛɩкoς kui „tõele sarnast“.20
Sokratese definitsioon paljastab vaevu hoomatava, kuid väga tähtsa iva. Sarnasus tõele ei ole seesama, mis tõde. Tõde oli kreeklastele vaid see, mida sai loogika ja aksioomidega tõestada. See, et kreeklased nõudsid tõendeid, vastandas tõe selgelt empiirilisele katsetamisele. Näiteks „Phaidonis“ juhib Simmias Sokratese tähelepanu sellele, et väidet, et hing on harmooniline, ei ole üldse tõestatud, vaid see sõltub ainult tõenäosusest.21 Aristoteles kurdab filosoofide üle, kes „[…] räägivad küll usutavalt, […] aga ei räägi tõtt“. Teises kohas jõuab Sokrates Aristotelesest ette, öeldes, et matemaatik, kes ehitab geomeetrias oma argumendid üles tõenäosuste põhjal, pole oma soola väärt.22 Veel tuhandeks aastaks jäid mängudele mõtlemine ja mängude mängimine kaheks eraldiseisvaks tegevuseks.
Ainsa veenva selgitusena, miks kreeklastel ei õnnestunud astuda strateegilist sammu ja töötada tõenäosuse kohta välja kvantitatiivset lähenemist, õnnestus mul leida silmapaistva Iisraeli ajaloolase ja teadusfilosoofi Shmuel Sambursky tees.23 Sambursky väidab 1956. aastal kirjutatud artiklis, et kuna kreeklased eristasid selgelt tõde tõenäosusest, ei suutnud nad igapäevase eksistentsi segaduses tajuda mitte mingisugust kindlat struktuuri või harmooniat. Kuigi Aristoteles pakkus, et inimesed peaksid tegema otsuseid nii, et valiku lähtealus on „püüdlus ja teatud eesmärki silmas pidav loogiline arutelu“, ei öelnud ta midagi selle kohta, kui tõenäoliselt selle tulemused edukad on. Kreeka draamad jutustavad palju lugusid sellest, kui abitud on inimesed isikustamatu saatuse kätes. Kui kreeklased tahtsid ennustust selle kohta, mida homne päev tuua võiks, pöördusid nad oma kõige targemate filosoofidega konsulteerimise asemel oraaklite poole.
Kreeklased uskusid, et korda on võimalik leida ainult taevast, kus planeedid ja tähed ilmuvad reeglipäraselt neile ettenähtud kohtadesse täiesti võrreldamatu korrapärasusega. Kreeklased tundsid selle harmoonilise soorituse vastu sügavat austust ja nende matemaatikud uurisid seda intensiivselt. Ent taeva täiuslikkus aitas ainult maapealse elu korratust esile tõsta. Lisaks vastandus taeva etteaimatavus teravalt heitlike rumalate jumalate käitumisele, kes taevas elutsesid.
Iidsed juudi talmudifilosoofid jõudsid riski kvantifitseerimisele võib-olla veidi lähemale. Kuid ka siit ei leia me ühtegi märki selle kohta, et nad oleks oma arutluskäike edasi arendanud riskile metoodiliseks lähenemiseks. Sambursky tsiteerib lõiku talmudi osast Kethuboth 9q, kus filosoof selgitab, et mees võib ilma igasuguse karistuseta oma naisest abielurikkumise tõttu lahutada, kuid mitte juhul, kui mees väidab, et rikkumine toimus enne abielu.24
Talmudis kuulutatakse, et tegemist on „topeltkahtlusega“. Kui tehakse kindlaks (meetodit ei täpsustata), et pruut ei olnud abieluvoodisse jõudes enam süütu, moodustab ühe poole topeltkahtlusest see, kas asja eest vastutav mees oli tulevane peig ise ja tegu toimus „tema all […] või mitte tema all“. Kahtluse teise poole osas jätkub väide sedamoodi: „Ja kui te ütlete, et see toimus tema all, jääb kahtlus, kas see toimus vägivaldselt või temakese vabal tahtel.“ Mõlemale topeltkahtluse poolele antakse 50 : 50 võimalus. Filosoofid järeldavad muljetavaldavalt keeruka statistilise mõttekäigu abil, et on ainult üks võimalus neljast (1/2 × 1/2), et naine rikkus abielu enne abiellumist. Seega ei saa mees temast seda põhjust kasutades lahutada.
Tekib kiusatus oletada, et astragaalide leiutamise ja tõenäosusteooria leiutamise vahele jäänud aeg ei olnud midagi enamat kui ajalooline õnnetus. Kreeklased ja talmudi õpetlased olid nii vihaleajavalt lähedal analüüsile, mille Pascal ja Fermat sajandeid hiljem käsile võtsid, et kõigest väike tõuge oleks nad edasi järgmise sammuni viinud.
See, et seda tõuget ei toimunud, ei olnud õnnetus. Enne, kui ühiskond riski mõiste oma kultuuri inkorporeerida sai, ei pidanud muutuma mitte see, mida inimesed olevikust arvasid, vaid see, kuidas nad tulevikku suhtusid.
Kuni renessansini tundus inimestele, et tulevik pole palju enamat kui õnne küsimus või suvaliste variatsioonide tulemus ning nad tegid enamiku oma otsustest vaistlikult. Kui elutingimused on loodusega nii tihedalt seotud, on inimesel kontroll väga väheste asjade üle. Niikaua kuni ellujäämiseks vajalikud nõudmised piiravad inimesi selliselt, et nad saavad täita vaid põhifunktsioone nagu laste saamine, vilja kasvatamine, jahtimine, kalastamine ja peavarju hankimine, ei ole nad lihtsalt suutelised kujutama ette olukorda, kus neil oleks võimalik oma otsuste tulemusi mõjutada. Sente korjates saab euro kokku ainult juhul, kui tulevik on midagi enamat kui üks must auk.
Vähemalt kuni ristiretkedeni seisis enamik inimesi sajandite jooksul ühest päevast järgmisse lonkides silmitsi väheste üllatustega. End õdusalt sotsiaalsesse struktuuri sisse seadnuna ei pööranud nad eriti tähelepanu üle maa kihutavatele sõdadele või sellele, kui headele valitsejatele järgnesid kehvad valitsejad, ega isegi sellele, et usud moondusid. Ilm oli kõige silmanähtavam muutuja. Egiptoloog Henri Frankfort on märkinud järgmist: „Minevik ja tulevik – mis polnud kaugeltki põhjus muretsemiseks – sisaldusid täielikult olevikus.“25
Hoolimata sellest, et selline suhtumine tulevikku visalt säilis, astusid tsivilisatsioonid sajandite jooksul suuri samme. Ilmselgelt polnud riski kohta moodsate arusaamade puudumine takistus. Samas ei olnud tsivilisatsiooni areng üksi piisav tingimus selleks, et motiveerida uudishimulikke inimesi uurima teadusliku prognoosimise võimalusi.
Kui läänemaailmas levis kristlus, sai tuleviku osas suunanäitajaks üheainsa Jumala tahe, kes asendas kogu selle jumaluste mitmekesisuse, keda inimesed aegade algusest alates kummardanud olid. Sellega kaasnes suur tajunihe: maal oleva elu tulevik jäi endiselt müsteeriumiks, kuid nüüd määras selle kindlaks jõud, kelle kavatsused ja standardid olid selged kõigile, kes nende õppimiseks aega leidsid.
Sedavõrd kui tuleviku üle mõtisklemisest sai osa moraalsest käitumisest ja usust, ei tundunud tulevik enam päris sama salapärane kui varem. Siiski ei olnud see veel ühegi matemaatilise eelduse suhtes vastuvõtlik. Varakristlased piirdusid oma ettekuulutustes hauataguses elus toimuvaga, kuigi nad Jumalat hardalt anusid, et ta maiseid sündmusi nende kasuks pööraks.
Siiski jätkusid parema maapealse elu otsingud. Aastaks 1000 seiklesid kristlased kaugetele maadele, kohtusid uute rahvaste ja ideedega. Seejärel toimusid ristiretked – üks läbiraputav kultuurišokk. Läänemaailma elanikud põrkasid kokku Araabia impeeriumiga, mis oli loodud Muhamedi utsitamisel ja ulatus ida suunas lausa Indiani. Tulevikku uskuvad kristlased kohtusid araablastega, kes olid saavutanud palju kõrgema intellektuaalse harituse taseme, kui neid pühapaikadest välja tõrjuma saabunud sissetungijad.
Araablased olid saanud Indiasse tungides tuttavaks hindude arvusüsteemiga, mis võimaldas neil kaasata idamaiseid intellektuaalseid edusamme omaenda õpetustesse, teaduslikesse uuringutesse ja eksperimenteerimisse. Selle tulemused olid pöördelise tähtsusega, seda kõigepealt araablaste ja seejärel läänemaailma jaoks.26
Araablaste käes muutsid India numbrid astronoomias, navigeerimises ja kaubanduses kasutatavat matemaatikat ja mõõtmist. Uued arvutusmeetodid vahetasid tasapisi välja abakuse kasutamise, mis oli olnud sajandeid ainus aritmeetikavahend igal pool alates läänepoolkeral elavatest maiadest kuni Euroopa, India ja idamaadeni. Abakust tähistav
Vt David (1962), lk 2.
Shmuel Sambursky, „On the Possible and Probable in Ancient Greece“ (1956), lk 36.
„[väide, et hing on harmoonia] sündis mul ilma tõestuseta, mingi tõenäosuse ja ilusa välimuse tõttu, nagu inimeste arvamused ikka. Aga ma olen täiesti teadlik sellest, et arutlused, mis tõestavad midagi tõenäosuse põhjal, on tühikelkimised, ja kui mitte ettevaatlik olla, petavad nad täiesti ära, nagu geomeetrias ja igal pool mujal.“ „Phaidon“, Platoni dialoog. Eesti keeles avaldatud raamatus Platon, „Teosed“, I kd, tõlkija ja ka raamatu koostaja Marju Lepajõe, kirjastus Ilmamaa (2017). (Toimetaja märkus.)
Sambursky (1956), lk 37.
Sambursky (1956), lk 36–40.
Kõige selle kohta saab lugeda suurepärast taustainfot Florence Nightingale Davidi 1962. aastal ilmunud teosest „Games, Gods ja Gambling“, lk 2–21.
Henri Frankfort, „The Birth of Civilization in the Near East“ (1956). Tsitaadi allikas Robert L. Heilbroner, „Visions of the Future“ (1995), lk 23. Vt ka David (1962), lk 21–26.
Peter Kinder juhtis minu tähelepanu tugevale ajaloolisele irooniale kogu selle teema juures. Viikingid ja teised põhjarahvad, kes laastasid Rooma tsivilisatsiooni ja hävitasid 9. sajandil teadmiste varamud, ilmuvad ajaloos uuesti välja normannidena, kes tõid 12. sajandil araabia teadmised läänemaailma endaga reisilt kaasa.